Ühe inimese organitega saaks päästa enam kui kümne elu (18)

Nimelt ei pruugi filmidest tuttav olukord, kus haiglasse intensiivraviosakonda lähedast vaatama läinult küsitakse, kas ta soovib hingamisaparaadi ise välja lülitada, sest inimest enam päästa ei saa, olla inimese elu lõpp. Väikeselt osalt omastelt küsitakse ka: kas teil on andmeid, et teie lähedane ei olnud organidoonorluse vastu ehk teisisõnu pakutakse vähemalt osale inimesest võimalust uueks eluks.

"Doonoriks sobibki enamasti ainult ajusurmas olev patsient. Inimese ülejäänud keha hääbub alles pärast aju suremist," selgitab Tartu Ülikooli kliinikumi transplatsioonikoordinaator Hele Nurme.

Ideaalis saaks ühe doonori organitega päästa ühe südamehaige, kaks kopsuhaiget, ühe suhkruhaige (tema saaks pankrease), kaks neeruhaiget, kolm peensoolevähi põdejat ja ühe maksahaige. Lisaks on võimalik siirata kaks silma sarvkesta, aorti, jalaveresooned kahele inimesele, nahka ja luuvähihaigetele toruluupreparaate.

Eestis seda ideaalvarianti siiski kasutada ei saa, selleks ei jagu arste ega ka patsiente. Meil on levinuimad erinevate kudede – silma sarvkesta, veresoonte ja luu siirdamine, kuid siiratakse ka vere tüvirakke, maksa ja neere ning ettevalmistused on käimas kopsude siirdamiseks.

Hele Nurme rõhutab, et arenenud meditsiiniga riikides on elundite ja kudede siirdamine igapäevane tegevus.

Lähedastele tuleb küsimus ootamatult

Näiteks uut neeru vajab inimene siis, kui tal on neerupuudulikkus ja tarvis on hemodialüüs- või peritoneaaldialüüsravi. Ilma vähemalt ühe töötava neeruta inimene elada ei saa.

Seega – kui arstidele on saanud selgeks, et elust lahkuva inimese organid võiksid päästa kellegi elu, püütaksegi lähedastelt teada saada lahkunu suhtumist organidoonorlusse.

"Rakkude, kudede ja elundite käitlemise ja siirdamise seadus ütleb, et inimene peab olema avaldanud eluajal tahet oma organite annetamiseks või siis peavad olema andmed, et ta ei olnud selle vastu," selgitab Hele Nurme. Ta möönab, et seadus ei kohusta lähedastele keerulises olukorras ootamatut küsimust esitama, aga teisiti neid andmeid jällegi ei saa.

Otsus organeid annetada ei lühenda eluiga

Kuid oma meelsust organidoonorluse osas on võimalik näidata ka rahakoti vahel doonorkaar-ti kandes. Paraku nii teadlikke patsiente on väga vähe.

Mõistagi on küsimus lähedase organite annetamise kohta leinajatele ootamatu. "Hea oleks, kui saaksime anda mõtlemisaega näiteks järgmise reedeni. Kuid otsustada tuleb kiirelt," kõneleb Nurme. Arstid vajavad lähedastelt vastust mõne tunni jooksul, et alustada organi säilitamiseks vajalikku ravi. Sest kui aju on surnud, läheb kogu organismi tasakaal paigast ära ning organid hakkavad kehas kahjustuma.

Paraku on mõte oma organite kellelegi annetamisest paljudele inimestele võõras ning umbes kolmandik niigi vähestest doonoriteks sobivatest ajusurmas inimestest langeb ära, kuna pere ei anna nõusolekut. "Rääkige oma mõtetest organidoonorluse osas nendega, kes tuleksid teid haiglasse vaatama, kui õnnetus juhtuks," paneb Nurme südamele.

"Inimese otsus oma elundeid ja kudesid surma järel loovutada ei vähenda ju eluiga ega mõjuta õnnetuse korral osutatavat arstiabi, sest arstide esmane ülesanne on inimeste elu päästa," kinnitab ta.

Tartu Ülikooli kliinikumi kirurg Aleksander Lõhmus rõhutab, et organidoonorlus on altruism, mille eest ei saada tasu. "Elundi loovutamine abivajajale on aga hindamatu väärtusega. Positiivne suhtumine siirdamisse peegeldab ühiskonna arengu taset," ütleb ta.

Praegu tehakse Eestis siirdamisi vaid Tartu Ülikooli kliinikumis, sest alates 1. aprillist peab haiglal olema tegevuseks ravimiameti luba. Kui dokumendid saavad korda, võib Põhja-Eesti regionaalhaiglas haigla kommunikatsioonispetsialisti Urve Palsi sõnul jätkata vere tüvirakkude siirdamisega ning alustada veresoonte ja luukoe transplantatsiooni. Neere ja maksa pealinnas ei siirata.