Paanikahäire seljatanud naine: «Kartsin, et suren selle kätte.» (4)

Selle pika halva unenäona tundunud aja põhjustajaks oli paanikahäire. Merike Tuulik (39) meenutab, et esimene hoog saabus äkki. «Õhtu oli nagu üks kodune õhtu ikka: telekas mängis vaikselt, laps magas, lugesin raamatut,» meenutab naine. Pealtnäha tavapärane pingeteta olemine, kuid ühtäkki tundis Merike, et miski surub rinnas. «Süda kloppis veidralt üha kiiremini, kuumalained käisid üle keha ja tundsin, nagu ma ei saaks enam hingata. Pea käis ringi ja tekkis hirm, et kohe-kohe läheb ka pilt eest ära,» kirjeldab ta oma esimest kokkupuudet paanikahäirega.

Paanikahoog kurnas keha ja vaimu

Südameprobleemi kartes kutsus Merike kiirabi. Tehti rahustav süst ja südamefilm, mis oli korras. «Närvid,» vahendab ta asju kokku pakkiva tohtri öeldut.

«Pärast süsti ma muidugi rahunesin. Püüdsin kõike unustada, kuid ikka ja jälle tabasin end mõttelt, mis saab siis, kui see kordub,» kõneleb Merike ja nendib veidi nukralt, et ta ei eksinud. Vaevu nädala pärast tundis ta täpselt sedasama, ja järjest sagedamini korduvatest hoogudest said umbes aastaga tema igapäevakaaslased.

«Lisandusid ka füüsilised vaevused. Keegi ei osanud 1997. aastal asjale seletust anda. Kartsin tõsiselt, et suren selle kätte, sest see tundus olevat mingi ennenägematu haigus, mis mu pikapeale hulluks ajab.» Asja tegi veel hullemaks see, et Merike käis paljude spetsialistide juures, aga keegi ei osanud öelda, et tema häda on kõige tavalisem paanikahäire.

Nüüd ta teab, et südamekloppimine, pearinglus ning käte-jalgade suremine on selle häire kõige sagedasemad sümptomid. «Kuid võib esineda ka pupillide laienemine, et rohkem valgust saada, see toob omakorda kaasa nägemishäireid. Samuti suu kuivamine, iiveldustunne, kogu keha värisema panev lihaspinge,» loetleb Merike. Ta nendib, et kõik see võtab kehalt palju energiat ja seetõttu on paanikahäirega kimpus olev inimene pärast paanikahoogu omadega nii füüsilises kui ka vaimses mõttes täitsa läbi.

Ja kõige hullem ongi see, et tihti tuleb paanikahoog mis tahes hetkel, täiesti ette hoiatamata. Mõni inimene võib kimpus olla ka situatsioonipaanikahooga – siis tunnevad nad paanikat näiteks autoga sõites või ülerahvastatud kohtades.

Merike rõhutab aga kohe, et kõik need sümptomid on täiesti ohutud. «Näiteks südame­kloppimine võib hoo ajal tunduda kiire, kuid tegelikkuses ei ületa südamelöökide arv seda, mis ta teeks trenni tehes. Erinevus on vaid selles, et trenni ajal keskendud spordile, paanikahäire ajal füüsilistele sümptomitele. Ja see ajabki paanikasse,» teab ta ja lisab, et endale tuleb ikka ja jälle öelda, et pole teada ühtegi juhtu, kus inimene oleks paanikahäire kätte surnud.

Merike sai abi juhuslikult. Ta meenutab üht 2002. aasta maiõhtut, kui Ameerikas elades istus õues ning tuttavatega juteldes poetas mõne sõna oma olukorra kohta. «See on ju kõige pesuehtsam paanikahäire,» teadis tuttav ja andis Merikesele ühe arsti numbri. Nii sattuski ta Pennsylvania ülikooli juures asuvasse paanikahäire uurimise programmi ja sai ka vajalikku ravi. Tabletid ja töö endaga on Merikesele andnud tagasi tema lustlikkuse ja elurõõmu. «Ma sõidan pimedas autoga ja mul ei tule mõttessegi paanikahoogu karta. Reisin probleemideta ja selle kõik avastasin vaevu neli kuud tagasi,» on Merike jaanuaris kirjutanud.

Et ravimite kõrval on oluline koht ka oma mõtete korrastamisel ja nendega tegelemisel, on Merike avanud ka internetilehekülje paanikahaire.ee, kus ta seletab häire olemust ja sellega toimetulekuviise. Lähiajal ilmub tema kogemustest raamat.

Üle kümne aasta paanikahäirega maadelnud naist inspireeris kodulehekülge tegema mõte, et ehk on tema kogemustest kellelegi kasu.

Ainult ise saab end uuesti üles leida

Merike ei väida, koduleheküljel kirjeldatud mõtete korrastamise tehnika on ainuõige. See on aga üks murest jagu saamise võimalustest, sest ainult paanikahäire käes vaevlejad teavad, kui paljust nad ilma jäävad. «Inimesed sulguvad endasse ja arvavad, et nad pole normaalsed. Kuid mis üldse on normaalne?» küsib ta.

Merikese sõnul tuleb paanikahäirest rohkem rääkida. «Ka lähedased aitaksid inimest rohkem, kui teaksid sellest rohkem,» teab ta omast käest.

Merike rõhutab, et elada tuleb käesolevas hetkes. «Olnu pärast pole mõtet muretseda, samuti tuleva pärast – keegi ei tea ju, mis tuleb. Kõigega tuleb tegeleda siis, kui see käes on,» ütleb Merike rahulikult.