«Ma peaksin ringi käima nagu hobune silmaklappidega ja ainult otse vaatama. Nii oleks kõige parem.» Heinar Kudevita sõnul piisab, et inimesed temast tänaval mööduvad, ja juba hakkabki pea ringi käima.
Uudised
28. detsember 2010, 07:08

"Keegi võtaks nagu pea tugevasti käte vahele ja keeraks seda järsult vasakult paremale." (2)

Ka kõige elavama fantaasiaga inimene ei suuda ette kujutada, mida tähendab elu, kui päevast päeva ja aastast aastasse kuuled ööpäev läbi kõrvus justkui pasunahelisid. "See on Meniere’i tõve juures kõige ebameeldivam," ohkab Heinar Kudevita.

Tegelikult ei puhu Heinar Kudevita (71) kõrvus siiski pasunad, kuid teda juba 30 aastat saatnud fantoomhelisid kirjeldab ta just nii.

Heinar on lugenud, et Meniere’i tõbi arvatakse olevat viiel inimesel tuhandest. Eestis pole tema saatusekaaslaste arv teada, kuid näiteks Soomes on selle haigusega kimpus umbes 50 000 inimest. "Seega võiks Eestis neid olla umbes 6000," pakub ta.

Kui Meniere’i tõbi endast märku andis, oli Heinar 40aastane. Pärast esimest atakki ei tundnud ta tükk aega midagi, kuni enesetunne muutus ühel päeval taas halvaks ja tekkis tunne, nagu kõrvas oleks ummistus. "Lapsepõlves põetud keskkõrvapõletiku tõttu ma parema kõrvaga ei kuule, esialgu arvasin, et see on sellest," lausub mees.

Käis tööl, hambad ristis

Nüüd teab Heinar, et tema haigus algas klassikalist skeemi pidi – esimeste haigushoogude vahe võib ulatuda isegi mõne aastani.

Mees tänab õnne, et sattus Pelgulinna polikliinikus neuroloog Allan Väljataga vastuvõtule, kes pani talle eksimatult õige diagnoosi. "Paljudel saatusekaaslastel pole nii hästi läinud," teab Heinar.

Meniere’i tõve kolm klassikalist sümptomit on kuulmislangus, pearinglus ja tinnitus ehk fantoomhelid kõrvus, nagu Heinar neid nimetab. Kuna neid nähtusi võivad tekitada ka paljud teised haigused, ei saa vaid ühe sümptomi põhjal Meniere’i tõbe diagnoosida.

Ravi tegi küll haigushoogudesse pausi, kuid need naasid ja hakkasid igapäevaelu häirima. Näiteks pidi elektrikust mees ehitustõstukeid paigaldades ka kõrgustes töötama, kuid haiguse viimases staadiumis, kui maailm tema ümber ringi käis, tegi ta seda, hambad ristis. Nüüd teab Heinar, et tegelikult kuulub Meniere’i tõbi nende haiguste alla, mille puhul inimene ei tohi töötada elektrikuna.

Heinar on Meniere’i tõve kohta aastate jooksul palju lugenud ning teab tänu sellele, et paljud haiged tunnetavad oma hoogusid ette. "Mina ei tundnud," nendib ta.

Oma haigushoogu kirjeldab ta nii: "Keegi võtaks nagu pea tugevasti käte vahele ja keeraks seda järsult vasakult paremale. Ümbritsev hakkab silmade ees keerlema, enamasti on keerlemine suunatud paremalt alt vasakule üles. Tasakaal ja arusaamine asendist kaob, püsti seistes on kukkumine vältimatu. Enesetunne on äärmiselt halb, see sunnib lamades pidevalt otsima paremat asendit, kuid asendi muutmine kutsub esile järgmise haigushoo. Tekib tugev iiveldus ja oksendamine. Lamada saab ainult ühes asendis. Mõistus töötab selgelt, tihtipeale kuulmine haigushoo ajal isegi paraneb."

Et see on äärmiselt ebameeldiv, on haigus muutnud Heinari pisut alalhoidlikumaks. Nii väldib ta näiteks rahvarohkeid paiku, kus möödakõndivad inimesed panevad pea ringlema.

Kuid tegelikult on tal läinud hästi. Soome keele oskus on avanud talle naaberriigi Meniere’i liidu tegemised ning just soomlaste julgustusel sai paari nädala eest teoks ka ammune unistus – Vaegkuuljate Liidu juurde loodi Meniere’i ühing.

Soolast loobumine lõpetas atakid

Kuid abi on olnud ka praktilisem. Nimelt muutusid tema haigushood ravimitest hoolimata sagedaseks ja Heinar otsustas tarvitusele võtta Soome Meniere’i Liidu ajakirjast loetud ja tõhusaks tunnistatud nipi: soola ei tohi toidule lisada. "Nüüd ei tarvita ma soola juba neli aastat ja sellest saati pole mul ka ühtegi hoogu olnud," kinnitab ta.

Tõsi, soolata elu ei ole kerge, sest poest on vähese soolasisaldusega asju peaaegu võimatu saada. Heinari abikaasa käis algul poes luubiga ja uuris toiduaineetikette.

Kui aga toitudele soola ei lisa, kas need süüa sünnivad? "Sellega harjub. Väga paljud maitseained asendavad soola," kinnitab Heinar. Ta on kuulnud ka kurtmist, et inimesed ei suuda magedat toitu süüa. "Kui on valida, valin mina kindlalt tervise!" ei ole mees nelja aasta jooksul soolatoosi poole isegi vaadanud.

Peale soola ei tule Meniere’i tõve põdevatele inimestele kasuks ka kohvi, alkoholi, tubaka ja mullivee tarbimine ning stress.

Heinar on veendunud, et kuigi Meniere’i tõvest ei saa terveneda, on soolast loobumine talle igati kasuks tulnud. "Ühe 71aastase inimese kohta pole mu tervisel nüüd väga vigagi," muheleb ta.