ÕL ARHIIV | Päike ja vähk keksivad käsikäes – mida teeb päikesepõletus nahaga? (11)

Päikesekiirgus põletab nagu iga tulekahju. DNAsse kärsanud aukudega naharakk on aga potentsiaalne vähikolle. Vigase DNAga rakk võib hakata elama nii-öelda oma elu – pooldudes ei kasva temast enam töötavaid, kindla funktsiooni ja suhtlemisvõrgustikuga naharakke, vaid midagi muud.

Kuidas rakk surma saadetakse

DNAsse löödud aukude avastamiseks on rakus valk p53 (et see nimi on igav nagu asfalttee, hüüavad teadlased p53 tema ameti järgi sageli Genoomi Vahimeheks).

Genoomi Vahimees jälgib, et raku DNA oleks terve, see on raske töö, sest inimese kehas on ümmarguselt 50 000 000 000 000 (5x10 astmes 13) rakku ja alatasa saab pärilikkusaine neis eri põhjustel suuremal või vähemal määral kahjustada. Päevitamisega liialdamine on aga tõsine kriisiolukord.

Kui naharakkudes kükitav p53 avastab, et päikesekiirte toimel on DNA kahjustatud, peatab ta raku jagunemise. Seejärel katsub rakk vigast DNAd parandada. On haav liiga suur, suunab p53 raku apoptoosi, kontrollitud ärasuremisele. Koolegu rakk pealegi maha – nii ta ei anna vigast pärilikkusainet edasi oma tütarrakkudele.

"Apoptoosi käigus lagundatakse ära DNA, terve hulk valke ja tulemuseks on surnud rakkude kiht," täpsustab termokahjustatud naharakkude saatust Toivo Maimets – rakubioloogia professor, kauaaegne p53e uurija.

Liigse päikesevõtu tagajärjel surma määratud rakkude seljast heitmine ei pruugi aga tähendada, et nahavähioht on kindlasti möödas.

"Palju sõltub sellest, kui hea p53 teil on: kui aktiivne ta on, ega tal juhuslikult mutatsiooni sees ole, kas ta saab ikka 100 protsenti oma tööga hakkama, või saab ainult 99,99 protsenti," dotseerib Maimets. "Kui ta saab hakkama ainult 99,99 protsendi ulatuses, jäävad 0,01 protsenti kahjustatud rakkudest ellu ja võivad hakata tekitama nahakasvajat. Kuna nahas on miljoneid ja miljoneid rakke, on see 0,01 protsenti päris hea hulk."

Päevitada saab ka puu all

Päevitumine, päikese käes viibija naha pruuniks muutumine, pole midagi muud kui organismi katse kõrvetusohtu maandada.

"UVB kiirte toimel tekib nahas pigment melaniin, mis teeb naha pruuniks, see on naha kaitsereakstsioon ultraviolettkiirte põletuse vastu," selgitab doktor Tiiu-Liis Tigane, rinnavähi spetsialist ja vähiliidu meditsiininõunik. Mida tumedam on nahk, seda paremini ta võimaliku päikesepõletuse eest kaitseb. Aga kaitsvat päevitust tuleb hankida ettevaatlikult. Ning mõnel on see koguni ilmvõimatu.

Tänaval ringi vaadates on selgesti näha, et päikesele vastuvõtlikkuse järgi jagunevad inimesed nelja gruppi.

Heleda ja tedretähnilise nahaga ning sageli punase peaga inimestele päike peale ei jää, nad ei lähe pruuniks ja riskivad päevitades üksnes ohtliku põletusega. Parem kui nad ei püüakski päikest võtta.

Teine tüüp inimesi pruunistuvad visalt, riskides seejuures samuti põletustega, hea oleks, kui ka nemad rohkem varjus püsiksid.

Osa inimesi saavad kiiresti kena päevituse ja põletusohtu neil pea-aegu polegi.

No ja natuke toonitud, ka talvel pisut latiinosid meenutava nahaga inimesed – nemad päevituvad uhkesti.

Esimest ja teist tüüpi naha omanikele oleks parem, kui nad keskpäeval väga päikese käes ei vedeleks. Sest tegelikult pruunistab ka hajutatud UV-kiirgus, ehk siis – melaniini hakkab nahas tekkima ka puu all istudes.

Last tuleb nahapõletuse eest hoida

Naha kasvajaid on mitu tüüpi. Ohtlikem neist on melanoom.

"Melanoom saab alguse naha pigmendirakkudest ja sageli ka kehal olevatest sünnimärkidest," kirjeldab doktor Tigane. Kui sünnimärk muudab värvi, kasvatab endale ümarate servade asemel sakilised ja kerkib kõrgemaks, tuleks ta arstile ette näidata. Samuti peaks muretsema, kui ootamatult tekib nahale pruunikas laik, sõlmeke; lihtsalt punetav-kestendav-veritsev ala.

"Nahapõletus lapseeas tõstab melanoomiohtu hilisemas elus," teab doktor Tigane, "kindlasti tasub jälgida, et kuni 15 eluaastani ei tekiks lapsel nahapõletust."

Samuti on melanoomiriskantne tegevus solaariumis käimine.

"Solaariumit nahaarstid ei soovita," kinnitab doktor Tigane, " mitte mingil juhul ei tohiks solaariumisse minna punapead."

Tugev päikesekiirgus surub alla immuunsüsteemi aktiivsust – sageli kaasneb kõva päevitusega huuleherpes: organismis vaikselt passinud viirus on leidnud võimaluse välja karata.

"Paljud kroonilised haiged, näiteks vähihaiged, ei peaks üldse rannas päikest võtma," veenab Tigane.

Üks õpetus lisaks: kui inimene on kümme aastat igal suvel päevitanud ujumispükstes või bikiinides, pole mõistlik 11. aastal nudistide randa ronida – piirkonnad, mida pole aastaid päikesele eksponeeritud, on põletuse suhtes haavatavamad.