Doktor Jüri Ennet: vaestehaigla pole ammu enam ainult vaestele

Kui meil on rikas riik, siis ei saa ju ka haiglad ja haiged vaesed olla,» ütleb Ida-Tallinna keskhaigla hooldusravikliiniku juhataja Jüri Ennet äratuntava irooniavarjundiga hääles. «Vaestehaiglast ei tohi me üldse rääkida. Hiljuti Musta mere ääres miljoneid kaotanud suurärimees meile ehk vaevalt tuleb – erahaiglas maksmiseks on tal kindlasti veel natuke raha alles. Aga väiksema kaliibriga ettevõtjate tulekuks oleme küll valmis. Komistada ja kukkuda võivad ka edukamad inimesed. Kõik meie patsiendid ei ole sugugi tüüpilised eluheidikud, nagu meil tavatsetakse arvata. Statistika näitab, et nende hulk, kes pole läinud ei välja- ega marjamaale, pole viimasel aja vähenenud, pigem vastupidi.

Seni kuni meie meditsiin on kahes lehes, jääbki ta kahte jalga lonkama,» vihjab Ennet meie meditsiinisüsteemi jagunemisele riiklikeks ja munitsipaalhaiglateks. «Kui oleks üks terviklik meditsiin, oleks probleeme ja kasutamata reserve tunduvalt vähem. Minule kui patsiendile ei ole ju oluline, kellele haigla kuulub, linnale või riigile, mina tahan saada kvalifitseeritud abi.»

Ravikindlustamata inimestega tegeleb Tallinnas Ida-Tallinna keskhaigla, mille alla kuulub kuus kliinikut. Üks neist on hooldusravikliinik koos ravikindlustamatute osakonnaga Magasini tänaval otse Tallinna vangla vastas.

«Ravikindlustamatute seltskond, keda haigekassa rahastab vaid vältimatu abi korral, on viimaste aegade tormilise arengu tagajärjel kiiresti kasvamas,» avab Ennet ravikindlustamatute osakonna klientuuri kasvu tagamaid. «Osa inimesi ei jõua sellele hoogsale arengule järele ja jäävad rongist maha. Inimesed jäävad tööta, võtavad end arvele töötukassas, aga sealgi on teatud raamid, millest välja jäädes enam ravikindlustust ei saa.» Ennetit pahandab seadusest tulenev tõsiasi, et kui noor inimene, kes on 20 aastat tööd rüganud ja terve inimesena sotsiaalmaksu maksnud, jääb töötuks, siis on tal õigus ravikindlustusele vaid seni, kuni kehtib töötukassas arvelolek. «Minu panustatud summa võib olla kordades suurem, kui mul õnnestub haigena tagasi saada.»

Ravikindlustamatute osakond on mõeldud vaid tallinlastele. Teist sellist asutust Eestis pole ja küllap tuleb õnnetutel pealinna piiri taga Enneti sõnul vaid jumalale loota. Tallinnas katab ravikindlustamata patsientide vältimatut abi ületavad kulud linnaeelarve – kümne päeva jooksul võivad Magasini tänava osakonna kunded vajadusel saada igati Euroopa tasemel meditsiinilist abi.

Ravikindlustamatute kontingent nooreneb aasta aastalt, mis on otseses sõltuvuses töötute vanuselise koosseisu muutumisega. 51% Magasini tänavale abi saama jõudnutest on vanuses 35–54 aastat. Kodutuid oli eelmisel aastal 1014 patsiendist napilt rohkem kui 20%. Levinumad on nende hulgas naha- ja nahaaluskoe haigused, traumad ja närvisüsteemihaigused. Mehi on abivajajate seas peaaegu neli korda rohkem kui naisi, kuid nooremate hulgas, eriti mis puudutab seotust alkoholismiga, kipub meedikute sõnul sooline võrdsus õige pea võimust võtvat.

«Haigused, millega kokku puutume, lähevad aastatega üha komplitseeritumaks,» ütleb Ennet. «Meie haiged kas ei oska või ei taha arsti poole pöörduda. Mida hiljemaks aga ravi jätta, seda keerulisemaks see muutub. Kindlasti ka kallimaks.»

Hooldusravikliiniku ravikindlustamatute osakonnas on peale terapeudi, kirurgi ja psühhiaatri ametis veel ka sotsiaaltöötajad, kes kaitsevad patsientide huve suhtluses linnaosavõimudega ja aitavad kaotsiläinud dokumente vormistada.

«Isegi kui töötu on saanud terveks ja tahab minna tööle, siis tervisetõend, mille väljastab perearst, maksab 28 eurot ja seda pole inimestel sugugi kerge leida,» vihjab surnud ringile osakonna kabineti assistent Ly Ungru. «Meie anname talle pintsakugi selga, aga tervisetõendiks meil küll raha ei ole.»