KÕIK ON HÄSTI: Eriti kurvas tujus olles küsib Robert Lätt endalt: «Miks just mina?» Kuid pühib selle küsimuse selsamal hetkel peast, sest teab, et vastust sellele pole. Foto: Aldo Luud
Uudised
10. jaanuar 2012, 06:56

Geenidefekti tõttu nägemise kaotanud noormees: "Pimedus on minu kõige väiksem probleem." (30)

"Pimedus on minu jaoks kõige väiksem probleem. Aga vaat kui ma käia ei saaks, oleks ikka kõik halvasti," on veendunud Robert Lätt – noormees, kes kahepoolse võrkkesta kasvaja tõttu kaotas nägemise nelja-aastaselt.

Sündides oli Robert (17) nagu iga teinegi beebi. Kui laps oli saanud üheksakuuseks, märkas ema tema silmas midagi valgusefekti sarnast. See imelühike hetk pani ema muretsema ja ta viis poja arstide juurde kontrolli.

Ükski ravi kurja tõbe ei peatanud

Järgnev oli kõike muud kui meeldiv: selgus, et probleem on Roberti võrkkestas ja et sellest silmast pole poiss kunagi näinud. Tema diagnoos – kahepoolne võrkkesta kasvaja ehk retinoblastoom – tuli vanematele tõelise külma dušina.

Esimest korda opereeriti Robertit 10kuuselt, praeguseks on neid lõikusi tehtud ohtralt. Robert ütleb, et ta ei mäleta küll täpset arvu, kuid pakub, et kümmekond. Peale selle keemiaravi.

"Eks pere elas seda kõike hullemini üle kui ma ise. Ma olin nii väike, et ei saanud ju asjadest sotti. Kuid iga operatsioon andis vanematele lootust, et äkki saan nägemise tagasi," ütleb Robert.

Paraku selgus, et haigus levib võrkkestas edasi ja soodustab uute haiguskollete tekkimist. Ükski ravi ega ravim kurja tõbe ei peatanud.

Saksamaale Esseni Ülikooli kliinikumi konsultatsioonile saadetud Robert kuulis koos emaga karmi käsku: lapse eluga ei tohi riskida ja opereerida tuleb kohe, et vältida kasvaja siirete edasikandumist ajju. Selle üheainsa lõikusega algas Robertil pimeda lapse elu. Poiss oli siis nelja ja poole aastane.

Mäletab värve ja kujundeid

Hiljem on uuringud kindlaks teinud, et Roberti haiguse põhjustajaks on geenidefekt ehk tal on vigane 13. geen.

Robert ise arvab, et tal on vedanud, et sai elus natukenegi näha. "Ma mäletan värve, mäletan kujundeid. See teeb koolis mõnede asjade õppimise lihtsamaks, näiteks matemaatika," selgitab ta, miks on hea, et mingi kujutluspilt maailmast on olemas.

Alates sellest aastast õpib Robert pimedatele ja vaegnägijatele mõeldud Tartu Emajõe koolis 10. klassis. Seni omandas ta haridust aga tavakoolis – esimesed neli aastat Mammaste lasteaed-algkoolis ja edasi Põlva keskkoolis.

"Oleks võib-olla kogu keskkooli kodukandis läbi käinud, kuid seal antakse keskharidust koos kutseõppega. Ning need seitse nädalat aastas, kui klassikaaslased on praktikal, poleks mul olnud midagi teha. Ühele pimedale on kutseõpet raske korraldada," suhtub Robert sunnitud elumuutusesse leplikult.

Emajõe koolis on seevastu olemas vaegnägijaile ja pimedaile kohandatud õppematerjalid ja nende aitamiseks on ka kõikvõimalikud spetsialistid.

Kuid vaatamata sellele soovitab Robert neil puudega inimestel, kel vähegi võimalik, õppida kodulähedases koolis.

Mõistagi ei saanud poiss tavakoolis ka seni üksi hakkama, kõik need aastad oli tema kõrval abiõpetaja. Viimased neli aastat oli selleks tema vanaema.

Kihutas külateedel rattaga nagu kaaslasedki

Kõik see poleks mõistagi olnud võimalik, kui Robert poleks loomult hakkaja. Kui poiss nägemisest ilma jäi, ei lasknud ta end sellest heidutada ja õppis kärmelt eluga toime tulema. Ka kodukandi külateed said nii selgeks, et pime Robert kihutas neil jalgrattaga täpselt samamoodi ringi nagu tema eakaaslasedki.

Praegu on ta noppinud medaleid pimedate lauatennises, neid on tal varnas rippumas kaheksa. Ning pärast gümnaasiumi lõpetamist haub Robert plaane minna õppima Tartu Ülikooli – kas ajalugu või inglise filoloogiat.

Kas ta on millestki pärast nägemise kaotust ka ilma jäänud? "Ehk vaatamise rõõmust," pakub Robert.

Sügisel, kui noormees Brüsselis kaasava hariduse konverentsil käis, sai ta kinnitust oma elurõõmule: ka puudega inimene võib elada täisväärtuslikku elu. "Seal käis mul ikka mitu korda peast läbi mõte, et mul on hästi läinud. Pimedus on minu jaoks ikka kõige väiksem probleem. Aga vaat kui ma käia ei saaks, oleks ikka kõik halvasti," muheleb ta.

Sest vaatamata pimedusele saab ta tegelda kõigega, mis talle meeldib – lisaks juba eelnimetatule kuulata muusikat ja lugeda. Viimane meeldib eriti Roberti väikevennale Oliverile (6), kellele ta siis loetud ulmelugusid ümber jutustab. Õde Saskia on alles pooleaastane.

Robert räägib, et tema õel ja vennal on nägemisega kõik korras. Kuid et olla kindel, et pärilik geeniviga ei ole ka neile üle kandunud, läbis ema mõlema raseduse ajal sünnieelse diagnostika. "Väikevenna puhul pabistasime rohkem, kuid õnneks oli mõlemaga kõik korras," märgib Robert.

Kas ta vahel mõtleb ka, et miks just tema? "Muidugi mõtlen, eriti kurvas tujus olles. Aga õnneks tean ma ka, et see on mõttetu küsimus. Sest tegelikult on mu elus kõik hästi," on ta veendunud.