Kuulmisimplantaat täiskasvanuna: "Meie ümber on müra nii palju. See tekitab vahel isegi õudust." (9)

Seni sai Heli (48) helidemaailmast osa kuuldeaparaadi toel.

Kuulmislangus on Helil olnud arvatavasti sellest ajast saati, kui ta neljakuuseks sai. Ta mäletab ema juttu, et sündis kolme neeruga ja kaks neist tuli eemaldada. "See oli elu ja surma küsimus," teab Heli.

Pärast operatsiooni pidi ema andma tütrele kangeid antibiootikume. Need päästsid lapse elu, ent kahjustasid kuulmist.

Kui Heli oli 2,5aastane, pidi ema lõpuks omaks võtma, et tütar ei hakkagi rääkima. Selgus, et ta ei räägi seetõttu, et ei kuule. "Emale oli see suur šokk. Sel hetkel ei teadnud keegi, kas ma üldse arenen, kas hakkan kuulma ja rääkima või mis toimub," nendib Heli.

Kadusid tasakaal ja toidu maitse

Tütrele parimat soovides saatis Viljandimaal Abjas elanud pere ta Tartu 1. eriinternaatkooli ehk praegusesse Hiie kooli, kus kõne- ja kuulmishäiretega lapsi õpetatakse. Kooli juures töötab ka lasteaed.

Rääkima hakkas Heli enda sõnul viiendas klassis. "Kõik tänu eesti keele õpetajale. Tema innustas rohkem raamatuid lugema, et see annab sõnavara. Tänu temale olen julgem ja laia silmaringiga," kiidab Heli õpetajat.

Koolis sai ta selgeks ka suu pealt lugemise ja õppis viipekeelt. "Tõsi, viipekeel oli meile keelatud. Kui jäime õpetajaile viibeldes vahele, saime kepiga vastu sõrmi. Nii pandigi meid rääkima," meenutab Heli karme meetodeid. Tänulikult.

Nii elas ta oma tavalist elu, töötas Tartu Ülikooli lastekliinikus põetajana ja juhtis Tartumaa Vaegkuuljate Seltsi (mõlemat teeb siiamaani – S. P). Kuni 2003. aastal ema surmast saadud šoki ja ootamatu trauma järel vasak kõrv üldse enam ei kuulnud.

"Tegelikult läks mul iga aastaga kuulmine järjest kehvemaks. Katrin Kruustük soovitas implantaati," tunnistab Heli, et arsti jutt tegi teda algul murelikuks.

"Lõpuks mõtlesin uudishimust, et proovin ära. Tagajärgedele ei osanud ma mõelda," ohkab ta. Kuulmisimplantaat tõi kaasa kõrvavalusid, tasakaaluhäireid ja ka selle, et ühtäkki ei tundnud ta enam toidu maitset.

Viis aastat hiljem on jäänud kõrvavalud. "Aga ma tean ka, et sellised sümptomid ei pruugi ilmneda igaühel," täpsustab Heli.

Kuulmise on implantaat teinud aga tunduvalt paremaks. "Varem ma ei kuulnud kõrgemaid toone. Näiteks varese kraaksumist ja käo kukkumist kuulsin esimest korda alles kolm aastat tagasi," ütleb Heli ja meenutab, kuidas ta naabrilt hämmastusega küsis, et kas kägu kogu aeg kukubki nii, kas ta ära ei väsi.

Öösel nii implantaat kui ka kuulmisaparaat väljas

Kuid igal asjal on häid ja halbu külgi. Ka Heli kuulmise juures, mis ootamatult paremaks on muutunud, aga kaasa toonud palju probleeme.

Kuuljate maailmas on raske, ohkab ta, kõike peab kuulma... "Mõnikord tahaks lihtsalt rahu ja vaikust, kuid ei saa, sest müra on meie ümber tahtmatult ja see tekitab isegi vahel õudust. Ma mõtlen ikka, et kas kõrvad ära ei väsi," räägib Heli ja tunnistab, et temal küll väsivad. Ja seepärast lülitab ta öösel välja nii implantaadi kui ka kuulmisaparaadi, et saaks korralikult magada.

Teisalt on maailm Heli jaoks täis paljusid uusi hääli, millega ta varem pole kokku puutunud. "Ja kelleltki pole küsida ka. Täiskasvanud vaatavad mind totaka näoga, kui ma lähen küsima ühe või teise hääle kohta, mis nende jaoks on nii tavaline," ütleb ta.

Muret tunneb Heli veel sellepärast, et ta on oma abikaasast Heikist kaugenenud. Heiki on kurt, tuttavad on nad juba kooliajast saati. "Nüüd tahan ma rohkem rääkida, ma ei viitsi talle nii palju enam tõlkida. Sellepärast on kohe päris piinlik," tunnistab ta.

Kuid mõistagi ei tee kuulmis-implantaat imet ning päris kõike Heli ikkagi ei kuule. "Ametiasutustes on raske. Seal inimesed, saades kuulmispuudest teada, hakkavad kas karjuma või sosistama ja kasutavad kõneldes võõrsõnu. Siis tuleb neil nende meelepahaks paluda asju korduvalt ümber seletada," räägib Heli paljude vaegkuuljate hädast.

Telefoni teel asju ajada raske

Ja ka telefoni teel asju ajada on raske. Seda aitab Helil teha poeg. Heiki ja Heli poeg on muide kuulja.

Peale muu kipub inimestel olema vaegkuuljate suhtes eelarvamusi.

Heli toob näiteks selle, kuidas ta abikaasa tööle aitas. Tulevasele tööandjale helistas tema ja kui tööandja kuulis, miks Heiki ise ei helista, ütles otsekohe telefonitsi, et mees ei sobi neile. "Tal on ju käed-jalad otsas, kohtuge vähemalt!" palus Heli. Heiki sai võimaluse proovitööks ja võetigi tööle.

Mustadel päevadel süüdistab Heli saatust, et on pidanud elama vaegkuuljana. "Kui ma oleksin kuulja, oleks elus kõik teisiti ja ma saaksin teha palju rohkem asju, mis mulle meeldib," selgitab ta. Ent lisab kohe, et kange iseloom ei luba tal elule nii kergelt alla anda. Ja sellel teel toetab ta teisigi vaegkuuljaid.

Implantaati soovitab Heli oma kogemusele tuginedes siiski ka täiskasvanuile. "Neil, kes on elu jooksul kuulmise kaotanud, on seda kasutada kindlasti lihtsam. Mina pole terve elu kuulnud ning mul on sellega harjumine raskem. Aga vaatamata kõigele võin kinnitada: kui kuuled rohkem, on elu lihtsam," ütleb ta veendunult.