Oma valuga on valutaja üksi, ja ainult tema oskab iseennast tundes pakkuda, kui rängalt parajasti näiteks kõht kriibib. Foto: AFP/Scanpix
Uudised
21. aprill 2012, 09:00

Oi, kuidas pistab: vastik ja vajalik valu (3)

"Kui inimene ei tunneks valu, võiks ta kõndida seni, kuni taldadel pole enam nahka peal. Valu on kaitsemehhanism, mis hoiatab traumaohu ja ülekoormuse eest," räägib Vallo Volke, valu uurinud arst ja füsioloog.

Palavikku, vererõhku, pulssi, põletiku ägedust ja veel sadu inimese tervist iseloomustavaid näitajaid saab mõõta üsna kergesti ning võrreldavalt. Valu suuruse teadasaamiseks aga universaalset joonlauda pole.

"Valu on väga subjektiivne, teda mõõdetakse psühholoogias kasutatava skaalaga, kus inimene saab oma valu suurust hinnata näiteks 10 palli süsteemis," selgitab Tartu Ülikooli arstiteaduskonna vanemteadur ja endokrinoloog Vallo Volke.

Teisisõnu: oma valuga on valutaja üksi, ja ainult tema oskab iseennast tundes pakkuda, kui rängalt parajasti näiteks selg lõhub. Naabri seljavaluga on seda keeruline kõrvutada. Nagu on ka üsna lootusetu selgitada hambavalu talumatust inimesele, keda saatus on seni sellest nuhtlusest säästnud.

Mis asi see valu siis ikkagi on ja milleks teda vaja?

Valu puudumine ei tähenda head tervist

Pisut lihtsustades võib defineerida: valu on ebameeldiv kogemus, mis viitab olemasolevale või võimalikule kudede kahjustustele. Sisuliselt on tegemist hädasignaaliga: kuskil sünnib õnnetus. Kuna sinast signaali eirata on raske, võtabki organism midagi ette.

"Valuga kulgevate haigustega jõuavad inimesed väga hästi arsti juurde," möönab Vallo Volke. "Valuga tuleb tegelda." Mida tugevam valu, seda suurem probleem ja seda kiiremini tuleb ta käsile võtta.

Muid meelesüsteeme suudab organism vajadusel välja lülitada või nende signaale ignoreerida. Näiteks nahas asuvad retseptorid oskaksid toota meeletul hulgal infot. Kui see kõik ajju jõuaks, poleks inimesel sekunditki mahti mõelda. Pidevalt tegeleks ta aju paaniliste häirekõnedega teemal: "Appi, riided on seljas ja kohvikruusi sang peos!"

Valu eirata on raske, samas ei tähenda valu puudumine, et inimene on terve kui purikas. Nii nagu näiteks naha eri osad on erineva tundlikkusega, leidub ka siseorganeid, mille valutaju on peaaegu välja lülitatud. Selle tõttu võivad valutult kulgeda mõned neeru- ja maksahädad.

Valu tee organismis on umbkaudu selline. Selgroost või ajust alguse saav närv hargneb närvilõpmeteks. Neid närvilõpmeid on miljoneid kõikjal üle keha ja nende valuretseptorid on suutelised tajuma vähem või rohkem ebanormaalseid ärritusi. Näiteks tabab lõbusat härrasmeest podagraatakk: suure varba liigeses algab äge põletik. Põletikukoldes hakkavad rakud streikima ja hukkuma ning sellega seoses paiskuvad laiali ebaharilikud, tervele organismile võõrad ühendid. Valuretseptorid tunnevad need ühendid ära ja saadavad signaali seljaajju. Vajadusel lähetab seljaaju info edasi peaajju ning seal võetakse vastu otsus: närvisüsteem pangu varvas koledal kombel valutama.

Südamevalu pole nagu päris valu

Mõnel juhul suudab aga seljaaju ise otsustada, et tuleb kohe tegutseda, nii-öelda keskuse teavitamisega võib jännata hiljem. Sellised välkotsused sünnivad näiteks juhul, kui näpp on sattunud tulisele söele. Siis antakse kohe seljaajust kiiremas korras tungiv soovitus kärssav käsi tuleallikast eemaldada.

Laias laastus on valu kahte tüüpi.

1. Notsitseptiivne ehk valuretseptorite tööga seotud valu põhjuseks on füüsiline või keemiline anomaalia. Te lõikate näppu või põletate tikuga sõrme ja tunnete valu, sest see pole normaalne, et nuga on ihus või tuli nii lähedal. Samamoodi pole asjalood õiged siis, kui näiteks keskkõrvas märatseb põletik – ja jälle annab valu sündmusest teada.

Valuretseptorite kinni püütud ja vahendatud signaaliga on seotud ka vähivalu – organismivõõras rakukogumik koputab närvisüsteemi sensoritele. Vähk on väga valurikas haigus ka seetõttu, et kõigepealt teeb ta ise haiget, lisaks tekitavad tugevaid valuaistinguid ka vähiravimid.

"Vähk on väga agressiivne ja agressiivne peab olema ka tema ravi," nendib Vallo Volke paratamatust. "See on haigus, kus organism saab kannatada mõlemalt poolt."

2. Neuropaatilise valu põhjus peitub selles, et viga on saanud valuaistingut vahendav närvisüsteem ise: moel või teisel on kahjustatud pea- või seljaaju. Siia alla käib näiteks insuldijärgne valu. Ajuinsuldi ajal jääb osa ajust vajaliku verevarustuseta. See tähendab, et närvirakud ei saa pidevalt peale hapnikku ja toitaineid ning võivad loetud minutite jooksul hukkuda või saada muidu kõvasti viga.

Insuldijärgne valu tulenebki sellest, et närvirakud on nii-öelda paanikas ja vahendavad iseenda ärritust, mida inimene tunneb valuna.

Neuropaatilise valu alla käib ka fantoomvalu – haiget teeb miski, mis haiget teha ei saa. Näiteks tunneb inimene, et tema amputeeritud jala suur varvas tuikab ja tulitab.

Fantoomvalu põhjuseks on samuti segadus kesknärvisüsteemis: valusignaali üle kandvad ja seda töötlevad närvirakud pole millegipärast taibanud, et jalga, mille küljes oli kunagi ehk tõesti haiget tegev varvas, pole enam olemas.

Nii ühed rakud aina vahendavad infot, mille allikas on ammu hävinud, ja teised otsustavad seda infot töödeldes, et varvas peaks valutama. Fantoomvalu on väga keeruline ravida.

Üks valu on veel olemas – südamevalu. See tekib siis, kui inimene muretseb. Stressi ja depressiooniga kaasneva psühhogeense valu tekkemehhanismi ei osata päris hästi seletada.

"Südamevalu on filosoofiline küsimus," pakub Vallo Volke.

Üks võimalik seletus on see, et mures olev inimene hakkab lihtsalt rohkem tundma ja tähele panema neid pisteid ja torkeid, mis on tal tegelikult olemas kogu aeg. Ainult et muude asjade kui muremõtetega tegeldes ei omista inimene neile suurt tähelepanu.

Valuvaigistid ei võitle valu põhjustajaga

Mis valud veel olemas on? Loomulikult peavalu, mille üks allikas võib olla lihtne lihaspinge.

Hommikul võib pea valutada ka juhul, kui eelmisel õhtul pole inimene endale pitsikest keelanud, seejärel on aga lubamisega ülemeelikuks läinud. Kassiahastuse-peavalu võib olla seotud eespool mainitud valede lihaspingetega. Aga võib ka viidata sellele, et inimesel on eelsoodumus migreeniks – pikalt ja raskelt kulgevaks, muud elu halvavaks valuks. "Alkohol provotseerib mõlemat tüüpi peavalu," tõdeb Vallo Volke.

Seljavalu on üldjuhul põhjustatud miskist häirest lülisambas endas, aga võib vahel viidata ka mõne sellise organi rikkele, mis harilikult valu ei anna – näiteks anomaaliale neerudes. Kahtlane ja uurimist vajav on ka sage nii-öelda sisemine valu – arusaamatust suunast tulev ebamäärane piste või pitsitus.

Valu vastu võitlemiseks leiutatud valuvaigistid võib pisut üldistades jagada kahte suurde rühma.

Aspiriin ja ibuprofeen takistavad haiguskoldes valuaistingut esile kutsuvate molekulide kokkupanemist. Vana, tuntud ja tõhusa paratsetamooli toimemehhanism on jäänud aga tänini saladuseks.

Morfiinilaadsed valuvaigistid takistavad aga valusignaali närvisüsteemis edasikandumist – teade valu põhjustajast ei jõua seljaajuni.

"Valuravimeid kombineerides peaks olema enamik valusid ohjatavad," prognoosib Vallo Volke.

Aga valuvaigistid ei ravi tekkepõhjust. Kui ka kergem ja talutavam valu ei taha paari nädala jooksul ära minna, peaks kõige arstipelglikumgi inimene minema tohtri vastuvõtule.