JULGUSTAB LIIKUMA: Mikk Lellsaar tunneb oma riske diabeediga seoses ja teab seetõttu, et suhkurtõbi lubab elada tavapärast elu ja täita oma unistusi. Tema üks unistus, osaleda triatlonil, täitub laupäeval. Foto: Aldo Luud
Uudised
31. juuli 2012, 07:01

Kaks korda koomas olnud diabeetik võistleb triatlonil (22)

"Ma magan, meepurk voodi ääres. Kui veresuhkur öösel madalaks läheb, ei ole mul energiat tõusta. Mesi imendub aga kiirelt ja nii saab veresuhkur ruttu tagasi normi," räägib Mikk Lellsaar – diabeetik, kes eeloleval nädalavahetusel kavatseb end proovile panna 111 kilomeetri pikkusel Tri-stari triatlonil Otepääl.

Ometi on Mikk Lellsaare (27) elus juhtunud kahel korral, kui tal pole olnud jõudu ka mett suhu pista. Ning pere on leidnud ta voodis koomas lamamas. Kiirabi sekkumine on päästnud mehe elu.

Mikk tunnistab, et koomasse langemised on mõlemal korral juhtunud pärast seda, kui tal on päeval olnud mingi pingeline võistlus. Mikk on nimelt tugev võrkpallimängija. Seepärast ei ole ka tema pere vaimustuses tema mõttest triatlonil osaleda.

Aga Mikk on võtnud endale deviisiks, et ta ei lase suhkurtõvel oma elu juhtida, vaid kontrollib seda ise. "Suhkruhaigus käib minuga kaasas, ma pean temaga muidugi arvestama. Aga kui ma end jälgin ja kontrollin, on kindel, et ka diabeetikuna võin ma teha sporti," lausub ta.

Miks mina? Mille eest?

Seda enam, et sporditegemine on noormehel veres. Mikk oli 19aastane, kui tal esimese tüübi diabeet avastati. "Tervis läks äkki käest ära. Näiteks ei omastanud keha vedelikku, kõik, mille sisse jõin, tuli kohe teisipidi välja. Kui sõitsin Tartust Tallinna võistlustele, tuli teel mitu metsapeatust teha. Ja kaalus võtsin ka kõvasti alla," meenutab Mikk seda aega.

Et tema noorem vend on samuti diabeetik, pidas ema kõike seda ohumärgiks ning suunas poja kiirelt apteeki veresuhkrut mõõtma. Selgus, et see oligi kõrge. Kiire arsti juurde minek tõi haiguse päevavalgele. Õnneks ei olnud see suutnud Miku organismis veel suurt kahju teha.

Mikk ütleb, et kuna tal olid sel ajal gümnaasiumi lõpueksamid, siis ta haiguse pärast väga ei muretsenud. Kuid pettumust mäletab sellest ajast küll. "Miks mina, mille eest?" olid mõtted, mis aeg-ajalt tema pähe hiilisid.

Mikk arvab, et vast võttis ta seda uudist veidi kergemalt ka seepärast, et oli oma noorema venna näitel näinud – koos diabeediga on võimalik elada.

Vaatamata sellele, et mees süstib insuliini neli kuni kuus korda päevas ning teist samapalju mõõdab veresuhkrut, ei jää tal midagi tegemata.

"Sõjaväkke ei saanud," mõtleb ta tükk aega selle üle, et kas on haiguse pärast pidanud millestki loobuma.

Kuid suuremat enesekontrolli nõuab haigus Mikult küll. Näiteks peab ta rangelt kinni pidama söögiaegadest, jälgima, mida suhu pistab ning insuliinisüstalt ei tohi ka kunagi maha unustada. Lisaks peavad kogu aeg kaasas olema süsivesikud, et kui veresuhkur madalaks kipub, oleks midagi turgutavat suhu pista.

Lisaks peab olema kaasas glükomeeter, et veresuhkrul silma peal hoida.

Õigupoolest see pisike vidin, Miku igapäevane kaaslane, on ka põhjus, miks mees oma paar aastat peas keerelnud mõtte triatlonil osaleda tänavu lõpuks teoks teeb.

Kui varasemalt olid glükomeetrid suuremad ja ebamugavad kasutada, siis kevadel Mikuni jõudnud pisikese mälupulga suurune glükomeeter on mugav kaasas kanda ja kasutada. "Kui ma selle sain, olin kindel, et nüüd saan triatlonil osaleda," lausub mees.

Seda enam, et praegune glükomeeter aitab ka treeningperioodil oma tervist paremini analüüsida ja sellel silma peal hoida: kui tilluke masin ühendada iPadiga, tekib sinna graafik veresuhkru muutustest ja käitumisest.

Ujumine kõige raskem

Tõsi, öösel Mikk veresuhkrut ei mõõda. Kuid siis annab selle langusest märku külm higi. "Energiat, et voodist tõusta ja midagi suhu pista, pole siis üldse. Seepärast magan, meepurk voodi ääres – mesi imendub verre kiiresti," lausub ta.

Aga triatlonile minnes võtab mees glükomeetri kaasa.

Ühe võistluse on Mikk juba ka läbi teinud. Paari nädala eest toimunud Tartu igamehe linnatriatloni 25,5 kilomeetri järel tundis ta ennast nii energilisena, et oleks teist samapalju otsa ujunud-rattaga sõitnud-jooksnud. Kolmest spordialast kõige raskem on mehe jaoks ujumine – kuigi ka võistlustel on Mikul alati süsivesikud käepärast, ei ole ujudes võimalik neid tarviduse korral endale suhu pista.

Kuid vaatamata sellele on mees entusiastlik ja ütleb, et kui end pärast Eesti suuremat triatloni hästi tunneb, hakkab treenima näiteks Raudmehe triatloniks.

"Igatahes loodan ma julgustada ka teisi diabeetikuid end rohkem liigutama. Paraku on ju nii, et kui lapsel suhkurtõbi avastatakse, siis vanemad hoiavad teda pigem kõigest eemal. Aga sport ei tee paha kellelegi," on Mikk veendunud.

Eestis ligi 70 000 diabeetikut

Miks järjest enam inimesi suhkurtõppe haigestub, ei tea täpselt keegi, peamisteks põhjusteks peetakse muutusi toitumises ja elukeskkonnas.

Diabeetikute arv on Eestis viimase 13 aastaga peaaegu neljakordistunud kuni 70 000 haigeni.

Suhkruhaigust on kahte tüüpi.

I tüüpi ehk insuliinsõltuv suhkruhaigus tekib reeglina lastel või noorematel inimestel. Nende inimeste kõhunääre on kahjustatud ega erita enam insuliini.

II tüüpi ehk insuliinsõltumatu diabeedi korral eritab organism küll insuliini, kuid selle toime on häiritud – näiteks liigse kehakaalu tõttu. Toiduvalik, kehakaalu vähendamine ja tablettravi võimaldavad hoida veresuhkrut õigel tasemel, kuid vahel peavad ka II tüübi diabeetikud kasutama insuliini.

Kui tervel inimesel toodavad insuliini kõhunäärmes asuvad beetarakud, siis dia-beetik peab insuliini süstima.