"Maovähendusoperatsioon on vahend nagu jalgratas. Arst annab ratta, aga sõitma peab sellega ise." (1)

Kui olete naine ja kaalute oma 170 cm pikkuse juures 100 kilo või 180 cm pikkune mees ja kaalute 115 kilo, siis te kuulute doktor Ilmar Kauri potentsiaalsete patsientide hulka ehk teisisõnu teie kehamassi indeks on üle 35.

Tavaliselt on arenenud riikides nii suure kehamassiindeksiga inimesi paar protsenti elanikkonnast, doktor Kauri hinnangul võib neid Eestis olla 30 000 ringis. "See ei tähenda, et kõik neist maovähendusoperatsiooni vajaks või sooviks. Operatsiooni kasuks otsustades arvestatakse väga palju ülekaaluga kaasnevate haigustega, neist levinumad on suhkruhaigus, rasked liigesehaigused, uneapnoe," ütleb tohter. Kindlate haiguste korral tasub operatsiooni eest haigekassa.

Doktor Kaur ei pelga, et tema jutt kõlab nagu kutse maovähendusoperatsioonile. "Õnneks suhtuvad inimesed kirurgilisse sekkumisse kui viimasesse võimalusse." Selliseid patsiente, kes esimese lahendusena oma ülekaaluprobleemile näevad noa alla minekut, doktor oma praktikast ei mäletagi. "Võib-olla mõni üksik on olnud, aga neid me operatsioonile ei võtagi, sest nende mõtteviis pole õige," ütleb Kaur. Kui inimene pole varem vaevunud dieeti pidama ega sporti tegema, siis vaevalt ta seda ka pärast operatsiooni teeb.

"Maovähendusoperatsioon on vahend nagu jalgratas. Meie anname inimesele jalgratta, aga sõitma peab ta sellega ise. Enne kui me opereerima hakkame, vestleme iga patsiendiga ja katsume välja selgitada, kes saab edasisõitmisega ise hakkama ja kes ei saa," selgitab tohter.

3/4 patsientidest suudab kaalu säilitada

Eelmisel aastal tehti Eesti 570 maovähendusoperatsiooni, neist 150 tegi doktor Kaur. Alates 2004. aastast tehakse maovähendusoperatsioone laparoskoopiliselt – kõhtu ei lõigata enam lahti, opereeritakse pliiatsijämeduste instrumentide ja kaamerate abil. Enne 2010. aastat tehti maovähendusoperatsioone siiski üsna vähe, seepärast pole Eestis ka korralikku statistikat, kui suur osa patsientidest neile antud jalgrattaga sõitma hakkas. Mujal maailmas tehtud uuringud on näidanud, et ¾ patsientidest suudab pärast operatsiooni kehakaalu 20 aastat säilitada. See ei tähenda veel normaalkaalu. "Kui inimene kaalub 150 kg ja tal on oma pikkust arvestades 60 kg ülekaalu, siis meie lõikame sellest ära 30–40 kg," selgitab Kaur.

"Maovähendusoperatsioon on sama tüütu ja ebameeldiv nagu iga kroonilise haiguse ravi," manitseb Ilmar Kaur. Pärast operatsiooni tuleb hoolega valida, mida süüa. Ja nii kogu ülejäänud elu, et saavutatud kaalu säilitada. Kuna portsjonid, mida süüa tohib, on väikesed, peab toit olema sellevõrra toitainerikkam. "Võib juhtuda, et organism ei omasta enam mõningaid vajalikke vitamiine ja mineraale, siis tuleb neid juurde võtta," ütleb Kaur. Samuti tuleb arvestada võimalike väljaminekutega toidulisanditele.

Esteetiline probleem: nahk jääb suureks

Kuigi rasvunute seas on mehi rohkem, on 80 % doktor Kauri patsientidest naised. "Mehi on raskem arsti juurde saada," selgitab doktor. Samas meeste puhul on maovähendusoperatsioon isegi tulemuslikum: meestel on enamasti nn tsentraalne rasvumine, suur osa liigsest rasvast koguneb kõhtu. Naistel jaotub ülekaal enamasti ühtlaselt üle keha ja seetõttu ei mõju ülekaal ka nende tervisele nii järsult kui meeste puhul. Naistel on ka väiksem operatsioonijärgsete tüsistuste tõenäosus ehk nende anatoomia on kirurgisõbralikum. "Tüsistusi palju ei ole, aga nagu iga operatsiooniga – õmblused võivad lahti tulla, verejooks võib tekkida," selgitab arst. Esteetilise probleemina jääb pärast operatsiooni nahk inimesele suureks.

Piirangud söögi ja napsi suhtes

Kuna operatsioon vähendab mao mahtu, tekib täiskõhutunne kiiremini ja toidu teekond soolestikus muutub ning lüheneb. "Toit juhitakse osast seedetraktist mööda, see satub söögitorust praktiliselt otse peensoolde. Selline maos seedimata toit annab peensoolega kokku puutudes omakorda ajule võimsa signaali täiskõhust," kirjeldab doktor Kaur.

Pärast maovähendusoperatsiooni võivad inimese söögieelistused kardinaalselt muutuda. Tohter võrdleb seda rasedusaegse füsioloogia muutusega. Oma osa võib muidugi olla ka inimese teadlikul valikul tervislikuma toidu kasuks.

Füüsiliselt saavad inimesed pärast maovähendusoperatsiooni täiesti terveks. "Võib sporti harrastada, lapsi sünnitada, reisida – mida aga soovite! Ainult söömise ja alkoholi tarvitamise osas jäävad piirangud," ütleb Kaur.

Aga milleks operatsioon, kui pärast seda peab ikkagi toitumist jälgima ja ennast füüsiliselt liigutama? Miks mitte juba kohe dieedi ja spordiga ülekaalust lahti saada? "Inimesed, kes on oma kaaluga üle teatud piiri läinud, ei suuda enam ilma kirurgilise sekkumiseta sellest lahti saada," selgitab Kaur. "Nad võivad 3–6% oma kaalust isegi maha võtta, aga sellest pole tervisliku seisundi parandamiseks suurt abi ja ka see vähene kaalulangus on pahatihti vaid ajutine. Keha mäletab oma endist kaalu ja püüdleb selle poole tagasi." Loomulikult on alati ka erandeid, sellepärast ongi oluline, et inimene prooviks enne lõikuse kasuks otsustamist ise oma ülekilodest vabaneda.

Millal magu opereeritakse?

Kui inimesel on:

kehamassiindeks 40 ja rohkem

kehamassiindeks 35–40 koos olulise ülekaaluga seotud haigusega, mis eeldatavasti leevendub operatsioonijärgselt, näiteks:

II tüübi diabeet

hüpertoonia ehk kõrgvererõhktõbi

obstruktiivne uneapnoe ehk norskamine ja unelämbumistõbi

krooniline ja progresseeruv liigesehaigus

metaboolne häire (hüperlipideemia jt)

Allikas: www.kergemaks.ee

Kirurgia pakub adrenaliini

Hiljuti aasta arstiks valitud Ilmar Kaur juhatab Põhja-Eesti regionaalhaigla naha- ja pehmekoe onkoloogilis-üldkirurgia ning bariaatrilise kirurgia osakonda.

Alates residentuuri lõpetamisest 2004. aastal samas haiglas töötanud doktor Kaur on erialalt üldkirurg. Kui kunagi opereerisid kirurgid kõiki elundeid, siis nüüdseks on üldkirurgidele jäänud vaid kõhuõõneelundid, songad ja kilpnääre. Doktor Kaur on spetsialiseerunud maovähendusoperatsioonidele. Tohter on silmanähtavalt heas vormis ja kinnitab, et rasvumine ei kimbuta ka tema pereliikmeid.

Arsti eriala kipub tihti vanemalt lapsele päranduma. Ka doktor Kauri pensionile jäänud ema oli sisehaiguste arst.

"Noortel meestel veri vemmeldab ja kirurgia pakub kõige rohkem adrenaliini, lisaks igasugused filmid ja seriaalid," kommenteerib tohter pisikese eneseirooniaga oma toonast erialavalikut. "Praeguste kogemuste juures kaaluksin tõsiselt mõnda valdkonda, mis ei mõjutaks elustiili nii tõsiselt ega oleks emotsionaalselt nii pingeline," avaldab ta.

Kirurgitöö kohta arvatakse sageli, et nad näevad patsiente vaid narkoosi all ja hiljem tõttavad kitlihõlmade lehvides kiirelt palatist läbi. Nii see siiski pole. "Minu tööst üle poole moodustab kindlasti otsene patsientidega suhtlemine ja kuigi see annab ka palju positiivset tagasisidet, on see mõnikord emotsionaalselt siiski veidi kurnav," selgitab Kaur.

See-eest Eestis töötamise ega elamise kohta ei ütle doktor Kaur ainsatki halba sõna. "Mind päris häirib, et on loodud selline negatiivne foon, nagu oleks veider ja arusaamatu, kui mõni arst veel siin riigis töötab. Niimoodi me soodustame noorte arstide äraminekut. Tegelikult on mujale tööle läinud arste protsentuaalselt siiski vähe," rõhutab Kaur, et suurem osa tohtreid töötab ikkagi Eestis.

Aasta arsti valitakse Eesti Tervise Fondi ja portaali www.arst.ee eestvedamisel juba üle kümne aasta.