Vägistamisega rikutud elud | Prokuratuur: naised, ärge kartke üles anda teid rünnanud vägistajaid (1)

Kuigi uurijate hinnangul on mulluse vägistamisarvu märkimisväärse tõusu taga vähemalt osaliselt naiste teadlikkuse kasv ja üha suurenev julgus pervertidest politseile teada anda, siis väga paljud seksuaalrünnakud siiski justiitsministeeriumi kinnitusel korrakaitsjate kõrvu ei jõua.

Prokuratuur ei saa vägistamisohvritele lubada, et kuriteoteatele järgnev menetlus saab neile alati olema lihtne, kuid rõhutab, et kurjategijast teada andmine võib päästa järgmise ohvri kannatustest.

Samas pole aga ka kõik nii mustvalge, sest politseitöös pole haruldased ka juhtumid, kus purjus naine tutvub ööklubis mehega, ripub tal kaelas ja istub süles, koos suundutakse mehe või naise koju, poetakse ühise teki alla, ja ühel hetkel naine ärkab seksuaalvahekorra peale. Hiljem leiab ta, et teda on abitus seisundis kuritarvitatud. Ehkki eelnenu ja ühine taksosse istumine on ööklubi valvekaamera salvestiselt näha.

Naine peab oskama ei öelda

Täisealiste kannatanutega ja mitte pereliikmete vahel toimunud juhtumitega tegeleva Põhja ringkonnaprokuröri Natalia Miilvee kinnitusel on vägistamisjuhtumid äärmiselt mitmetahulised ja üheseid soovitusi nende osas on raske anda. "Ühelt poolt tuleb kindlasti kõiki naisi julgustada pöörduma politseisse, kui neid on rünnatud, samas peavad naised endale ka aru andma, et palju saavad nad ka ise ära teha, et mitte sattuda sekeldustesse," arutleb Miilvee, kelle sõnul on naisel iseenesest mõistetavalt õigus viimase hetkeni ei öelda, kuid kui ta on nii purjus, et see "ei" jääb ütlemata, siis tagantjärgi vahekorra kahetsemine ei muuda seda siiski vägistamiseks. "Naised peavad ennast rohkem austama, ei tohi ennast nii purju juua, et kaob kontroll oma tegude ja hullem veel, isegi oma tahte üle," leiab Miilvee.

Seega ühisest pidutsemisest alguse saanud koos teki alla pugemise juhtumit vägivaldseks vägistamiseks liigitada ei saa, kuid õhku jääb abitus seisundis ärakasutamise küsimus.

Miilvee sõnul on asi üheselt selge, kui abitu seisundi põhjustajaks on raske haigus, näiteks halvatus, kuid raske joove ja sügav uni, kas koos või eraldi, on veel lõpuni lahti harutamata küsimus.

Miilvee enda tööpraktikas oli samuti juhtum, kus ta oli prokurörina veendunud, et magavat naist vägistati, kuid kohus jäi teisele arvamusele ja riigikohus seda juhtumit menetleda ei võtnud. Selle juhtumi muutis eriliseks see, et naine oli küll purjus, kuid pidutses väljas koos oma mehega, mitte võõrastega. Ühel hetkel naine väsis ja tuikus üksi, meest edasi pidutsema jättes, oma numbrituppa kedagi kaasa kutsumata. Ärkas naine aga selle peale, et tema juures toimetas võhivõõras mees.

Teises, äratundmiseni sarnases ja ajaliselt hilisemas juhtumis jõudsid kaks kohtuinstantsi erineva lahendini. Teine kohtuaste mõistis magava naise abitut seisundit ära kasutanud mehe vägistamises süüdi, kuid ka sel korral ei võtnud kõrgeim kohus asja arutada.

Vägistamistest tuleb teatada

Jõhkrad vägistamised juhtuvad enamasti võõraste inimeste vahel, sageli tänaval, ning reeglina on ohvriks naised, kuid Miilvee praktikas on ka juhtum, kus tänaval ründas võõras mees meest ja vägistas ta.

"Need on teistsugused lood, mitte sellised, kus koos napsu võetakse, vaid julmad ja vägivaldsed seksuaalsed kallaletungid," märgib Miilvee. Sellistel juhtumitel võib ohver olla tõsiselt viga saanud, läbi pekstud, kägistatud, kuid kõige hullema jälje ohvri psüühikasse jätab ikkagi vägistamine ise.

Hoolimata sellest, kas vägistamisel kasutati vähem või rohkem vägivalda, või ei tarvitatud füüsilist vägivalda üldse, näiteks perekondliku sõltuvussuhete puhul, kutsub Miilvee tahtevastasest seksuaalvahekorrast politseile teatama.

"Politseisse pöördumist ei ole vaja karta ka siis, kui tegemist on sõna sõna vastu olukorraga," on Miilvee sõnul uurijatel piisavalt kogemusi ka selliste juhtumite lahendamiseks. "Kui oli vägistamine, just nimelt kuritegu, siis tulge ja rääkige," rõhutab Miilvee veel kord.

Paljud just jõhkra, vägivaldse vägistamise ohvrid ei taha juhtunut sellest rääkides uuesti üle elada, nad eelistavad teeselda, et midagi ei ole olnud ja usuvad, et suudavad end edaspidi taoliste sündmuste eest paremini kaitsta. "Me ei saagi eeldada, et nad mõtleksid kogu ühiskonna peale, aga kurjategijat karistamata jättes võivad nad seada ohtu ka omaenese lähedased, kas õe või tütre," ütleb prokurör. Ta rõhutab, et politsei on näinud neid sündmusi niivõrd palju, et inimese hinge pugemist ega tema isiklikes asjades urgitsemist ei tasu karta. "Küsimused võivad olla rasked, aga sellesse tuleks suhtuda nagu günekoloogi juures käimisesse, ebameeldiv aga vajalik," tõi Miilvee võrdluse.

Kohtutee võib olla ohvrile raske

Peale kuriteost teatamist ja kohtule eelnenud uurimist seisab üks katsumus veel ees – vägistamise ohver peab minema kohtusse tunnistusi andma. Võimalus, mida saab tema kaitseks ja veidigi parema enesetunde tekitamiseks kasutada, on sirm, mis eraldab teda süüdistatavast.

Miilvee sõnul saab ohvrile kohtuskäimist veidi kergemaks teha ka sellega, et ta tuleb ja läheb nii kohtusse kui istungisaali tagaukse kaudu. Istung on küll kinnine, kuid siiski peab kannatanu arvestama, et lisaks kohtunikule ja prokurörile on seal konvoi, süüdistatav oma kaitsjaga või kaitsjatega. "Kohtu ja politseitöötajad on professionaalid ja kõike kuulnud, aga tavainimese jaoks see ei loe, temal on ikka raske rääkida vägistamisest paljude inimeste ees," möönab Miilvee.

Kui kannatanu on välismaal või on mõned muud erandjuhud, saab ta ütlusi anda läbi videopildi, kuid ilma pildita üksnes telefoni teel vaid süüdistatava nõusolekul. "Ja sellega nad reeglina nõus ei ole," märgib Miilvee.

Kuid, kui see kadalipp on läbitud, saabub ka lahendus. Miilvee sõnul jõuavad pea kõik tõsised vägistamiskuriteod lahendini, vaid üksikutel juhtudel seda ei tule ja seda kas siis kannatanu ütluste andmisest loobumise, tõendite täieliku puudumise või kurjategija isiku tuvastamata jätmise pärast. Kannatanu osaluseta võib kohtuasi jääda katki, kui tema on selles asjas ainus tõend, aga ta loobub enda eest seismast. "Aga seda juhtub siiski väga harva," kinnitab Miilvee.

Vägistamisjuhtumeid on seinast seina

Samas tunnevad ka paljud seksuaalkuriteos süüdistatavad end kohtu ees ebamugavalt ja soovivad tervele mõistusele tuginedes, et võimaliku süüdimõistmise korral vähendatakse kandmisele kuuluvat karistust. Selle tingimuseks on aga süüdistatava taotlus asja arutamiseks kirjalike materjalide põhjal. Seksuaalkuritegudes nõustubki prokuratuur enamasti selle riskiga, et karistus tuleb oodatust leebem, kuid kannatanu säästetakse kirjaliku menetlusega täiendavatest üleelamistest.

Miilvee sõnul mahutab vägistamiste statistika lisaks jõhkratele, kallaletungiga vägistamistele ja joobes pidutsemiste käigus või järel toimunud vägistamistele veel laste vastaseid seksuaalkuritegusid ning peresiseseid vägistamisi, kus abikaasade vaheline emotsionaalne side on ammu kadunud ja jäänud on vaid naise sotsiaalne sõltuvus oma mehest. Samuti kuuluvad sinna hulka vanglavägistamised ja mõningad markantsemad juhtumid. Näiteks on inimesi, keda tinglikult nimetatakse elukutselisteks vägistamise ohvriteks, sest nad käivad regulaarselt teatamas enda vägistamisest erinevate meeste poolt, mõni kord ajaliselt ühel ajal erinevates linnaosades. Neil juhtudel on tihti tegemist kas reaalsustaju kaotanud sõltlaste või vaimse häirega inimestega.

Vägistajad valavad krokodillipisaraid

On ka juhtumeid, mis panevad lihtsalt kulmu kergitama, näiteks juhtum naisega, kes otsis tutvust ühes üsnagi tuntud tutvumisportaalis, kus ei ole eesmärgiks elukaaslase või sõbra, vaid just seksuaalpartneri leidmine. Kui temaga kohtunud mees üritas talle seksuaalselt läheneda ja see naisele ei meeldinud, andis ta mehe kui vägistaja üles, ehkki akti ennast ei toimunudki.

Kuritahtlikke valekaebuseid Miilvee sõnul siiski peaaegu ei esine. "Ega neid ei tasugi teha, meil on piisavalt meetodeid valekaebuste äratundmiseks ja kättemaksmise asemel on kaebaja ise õiguslikult keerulises olukorras," ütles Miilvee.

Seksuaalkuriteo teisest osapoolest, vägistajast, koondpilti maalida on keeruline, kuid täiskasvanud inimeste suhetes on siiski üks tüüp teistest paremini äratuntav. Teatud seksuaalkäitumisehälve saadab teda läbi elu, vahel on teda ka varem sarnase teo eest karistatud ning lähisuhetes kipub ta sama mustrit kordama.

"Näiteks, kui suhe jõuab teatud staadiumisse, siis ei suuda nad rahuldust saada ilma vägivallata ja see kordub iga järgmise naisega," toob Miilvee näite. Samas võib liigsel alkoholipruukimisel vägistajaks osutuda ka mees, kes pole varem seadusega pahuksisse läinud ja ei tee seda ka kogu ülejäänud elu.

Sageli on vägistajaks tuttav, kuid jõhkra ja ohtra vägivallaga vägistamise taga on enamasti täiesti võõras inimene, või keegi, kes on ohvrit vaid põgusalt näinud, näiteks mõnes suuremas seltskonnas juhuslikult kokku puutunud.

Miilvee usub, et oma mõju vägistamistele on ka seksuaalsuhete rohkusel ja korrapäratusel. Ta selgitab, et kui noored mehed on harjunud naisi väga kergelt voodisse saama, siis võib nende teele sattuv teistsuguste põhimõtetega naine mõjuda neile kui punane rätik härjale. Ta peab selle kätte saama.

Vägistajad reeglina oma tegu ei kahetse ja peavad juhtunus süüdlaseks ikkagi naist. Miilvee ütleb, et tema ei mäleta ühtegi tõelises vägistamisjuhtumis süüdistatavat, kes oleks oma tegu puhtsüdamlikult kahetsenud. "Jah, nad kahetsevad, kuid siis, kui tõendid on vääramatud ja see võib mõjutada karistuse ulatust," nendib Miilvee.

Vägistamine jätab rängema jälje hingele

Seksuaalvägivald võib mõjuda negatiivselt ohvri seksuaalelule, põhjustada ärevust või depressiooni, selle tagajärjed võivad mõjutada ohvri tervet ülejäänud elu. Isegi kui ohvrile ei tehta rünnaku käigus kehaliselt haiget, jätab rünnak talle pikaks ajaks psüühilised armid.

Inimesed, keda on rünnatud, on tihti terve elu kartlikud, tunnevad ärevust või kannatavad seksuaalprobleemide all. Kui seksuaalvägivalda esineb korduvalt, selle käigus nõutakse seksuaalvahekorda või kui vägivalla tarvitajaks on mõni pereliige, võivad tagajärjed olla veelgi tõsisemad. Seksuaalvägivalla ohver tunneb ennast üksikuna, väärtusetuna ja hirmununa.

Kahjuks ei tule paljud seksuaalvägivalla juhud ilmsiks ja seda eriti siis, kui asjaga on seotud mõni pereliige.

Vägistamise korral on igal juhul vajalik juhtunust rääkimine – abi saamiseks. Kahjuks on otsus, kas teatada politseisse või mitte, üks esimesi, mida peab tegema. Otsuse tegemisel võib pidada nõu usaldustelefoni töötajaga. Arvestada tuleb, et mida varem politseisse pöörduda, seda suurem on võimalus kurjategija tabamiseks. Enne meditsiinilist läbivaatust ei tohiks käia duši all ega pesta hambaid.

Kindlasti peab ohver andma endale võimaluse oma tunded välja elada. Seksuaalse rünnaku tagajärjel ilmnev emotsionaalne trauma on sageli suurem kui füüsilised probleemid. Tavalisteks reaktsioonideks on šokk, segadus, hirm, ärevus, depressioon, viha, abitus. Paljudel inimestel vallanduvad tahtmatud füüsilised või emotsionaalsed reaktsioonid, nagu nutt, ohjeldamatu karjumine, aga ka täielik apaatsus. Ükski nendest pole väär ega sobimatu.

Allikas: seksuaaltervise liit, naistetugi.ee

Kuidas vähendada ohtu

Ohver ei ole vägistamises mitte kunagi ise süüdi. Samuti ei ole iga inimese ülesandeks teadlikult "takistada" teisi end vägistamast. Vägistamises on ainukesena süüdi vägistaja. Siiski on võimalik enese kaitsmiseks üht teist ära teha.

Kui tarbid alkoholi, hoia silm peal nii endal kui oma sõpradel.

Kui tunned, et oled ärkvel püsimiseks liiga purjus, mõtle selle peale, kus sa oled ja kellega koos. Võib-olla oleks mõistlik ennast mõnel kainel ja usaldusväärsel sõbral lasta koju viia või takso kutsuda. Kui see ei ole võimalik ja sul tuleb magada koos teistega võõras kohas, palu enne magama jäämist inimesi, keda usaldad, et nad sind aeg-ajalt kontrolliksid.

Kui oled kellestki huvitatud, võiksid enda jaoks enne läbi mõelda, kui kaugele sa oled valmis selle inimesega minema ja talle selgelt väljendada, kui piir ette tuleb.

Kellegagi flirtimine ei ole kutse vahekorda astumiseks, samuti ei võlgne sa sellele inimesele midagi. Sul on alati õigus oma tunnete osas meelt muuta.

Allikas: seksuaaltervise liit, naistetugi.ee

Vägistamise eest viieks aastaks vangi

Kuiva justiitsterminoloogia järgi on vägistamine teise inimesega suguühendusse astumine partneri tahte vastaselt ja tingimusel, et vastuseisu murdmiseks on kasutatud vägivalda või abitut seisundit. Kuna vägistamine on karistatav ainult tahtliku kuriteona, siis eelduseks on ka see, et suguühendust sooviv isik peaks aru saama, et partnerile on vahekord tahtevastane. Samuti on kuritegudeks, küll kergemateks, muud seksuaalse enesemääratluse vastu suunatud teod, kuid ka nende puhul on tingimuseks vägivald, ohvri abitus või sõltuvus süüdlasest, aga ka lapseealisus. Karistusseadustiku järgi on vägistamise eest määratav karistus ühe- kuni viieaastane vangistus.

Kuue- kuni viieteistaastane vangistus määratakse, kui vägistatu on alaealine, vägistamine oli grupiviisiline, vägistatu sai raskeid kehavigastusi või suri, või viis see tegu ta enesetapuni või selle katseni, või oli vägistaja hingel juba varem sarnane kuritegu.

Allikas: riigi teataja

Statistika reaalsete vägistamiste arvu ei näita

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika analüüsi talituse juhataja Jakko Salla: "Vaadates pikka aegrida, on vägistamiste registreerimiste kõikumised olnud üpris suured ning pigem olid erandlikud 2010 ja 2011 aastad. Kuna teada on, et nii Eestis, kui mujal maailmas enamik vägistamise ohvreid politsei poole ei pöördu, pole võimalik ka öelda, kas vägistamiste arvu muutused registreeritud kuritegude statistikas väljendavad muutusi reaalses juhtumite arvus või on juhtumitest rohkem või vähem politseile teada antud. Endiselt on valdav enamik juhtumeid toimepandud inimeste vahel, kes teineteist rohkem või vähem tunnevad ning enamasti on kohaks kummagi osapoole elamispind. Avalikus kohas toimepandud vägistamised moodustavad nendest kuritegudest endiselt väga väikse osa. Paari aasta tagune vägistamise juhtumite analüüs näitas, et ka registreeritud juhtumite menetlustest mitukümmend protsenti lõpetatakse, kuna selgub, et tegu ei olnud kuriteoga (eelkõige on valekaebuste esitajaid enam noorte naiste hulgas, kes elavad veel vanematega koos)."

Salaja uimastamine on linnalegend?

Natalja Miilvee sõnul teeb muret tendents, et naised, ka väga noorukesed, lubavad endale aina muretumalt suures koguses alkoholi, aina vähem mõeldes sellele, mis saab siis, kui ta on ennast nii-öelda pildituks joonud. "Umbjoobes olemist ei häbeneta. Mistahes sisemine enesekontroll puudub," muretseb Miilvee. "Selle asemele üritatakse hiljem piinlikku situatsiooni endale ja teistele selgitada sellega, et kindlasti oli talle nelja kange kokteili ja kaheksa shot’i sisse valatud kõrvalainet. Unustatakse, et selline hulk alkoholi ongi 45kilose neiu keha jaoks kõrvalaine. Neidude jookidesse ainete pidev lisamine on linnalegend. Seda juhtub, kuid mitte sellistel juhtudel, millega politsei enamasti tegeleb," räägib Miilvee.