Kannatanu saab hüvitise vaidluseta, kuid kui suureks hüvitiste määrad kujunevad, selgub ilmselt sügisel, sest sotsiaalministeerium hoiab toimuvat saladuskatte all.
Varasematl on meedias kirjutatud mitmest juhtumist, kus mõni patsient arsti oskamatuse tõttu surnud või saanud püsivaid tüsistusi.
Siiani oli taoliste probleemide lahendamine käinud nii, et esiti käib haigla ja patsientide vahel kuid tõeline lehmakauplemine - patsientide nõuded on suured ja haigla püüab neid väiksemaks kaubelda. Kumbki pool järele ei anna ja lõpuks seisab ees kohtutee, kuid enamasti ainult neil, kellel nii julgust kui ka raha enda eest seista.
Samuti ei pea Eestis haiglad ravivigadest teatama ja nii puudub riigil tegelikult igasugune ülevaade sellest, kui kvaliteetne õigupoolest pakutav arstiabi on.
Siin peitub idee mistahes parandamatu, ravile allumatu haigus, ka surmahaigus, protestida raviveaks. Kas poleks ausam anda ravimatu haiguse kannatajale mingi ühekordne sotsiaaltoetus, muidugi juhul, kui haige on täitnud ravieeskirju, pole ignoreerinud arsti , võtnud ravimeid naabrinaise näpunäidete järgi jne. Advokaadile protsessimiseks materjali kui palju. Kroonilise haiguse põdejad ju saavad invaliidsuspensioni või kuidas seda nimetatakse.
Praegu tõesti üritatakse pühkida meditsiini Eesti riigist minema.
EMO-sse võib meist igaüks sattuda, hoopis kellegi kolmanda süü tõttu. Paraku aga, viimasel ajal, saad just lugeda seda "arstide praaki" EMO kohta kõige enam. Kuskil just üks inimene ütles, et läks luumurruga EMOsse, kust õeldi: "minge ära, arstid puhkusel, tulge homme tagasi"
Mis kuradi jutt see selline on.
Ning mis tänapäeva nn. noortesse puutub, siis pidu on pandud igal ajal, tihti ainult vanemad inimesed kipuvad unustama, et nemadki on noored olnud. Polnud need tänased 50-sed nii "korralikud midagi", ikka ja jälle kuskilt kuuled, kuidas ikka veneajal pidu pandi...
Ning mis oppidesse puutub, siis on ikka palju erinevaid tüsistusi, mis võivad tulla ka täiesti tervel inimesel. Sellest kõigest räägitakse patsiendile vahetult ennem oppi ja tuleb ka mingile paberile alla kirjutada. Ma arvan, et oppide puhul ikka mõeldud, midagi muud, kui "opijärgsed tüsistused". Inimesed on erinevad ja taluvad ka oppe erinevalt.
Arstil ja arstil on samuti vahe. Osad arstid teevad seda tööd tõesti kutsumusega ja tahtega inimest aidata. Teised jällegi teevad seda nagu "kohustuslikku konveieritööd". Ning need viimased ongi need, kelle lohakuse tõttu kannatavad lõpuks ka patsiendid. Ning mis vahet sel on, oled sa joodik või ahelsuitsetaja, tervele tervisele on õigus meil kõigil. Arvan, et iga joodik ja suitsetaja teab pahede varjukülgedest. Ning sellepärast pole õigust kellegil lohkamalt oma tööd teha, veel vähem sinu tervist rikkuda.