See mure puudutab mind isiklikult väga otse, kuna mina pean Kallaste apteeki, millel on haruapteegid Koosal ja Palal.
Eesti on üks väheseid Euroopa riike, kus apteekrit ametlikult ei kohelda osana tervishoiusüsteemist. Rahvas teab ja hindab apteekreid väga. Lutsu apteeker pole mitte ainult kirjaniku andekalt väljamõeldud tegelaskuju, vaid kehastab olulist võrdkuju rahva mälus. Kui me mõtleme Eesti külale 100 aastat tagasi, siis oli apteek postijaama, kiriku ja kõrtsi kõrval ühe täisväärtusliku kogukonna tunnus. Apteekrid on olnud maasool, kelle roll kogukonnas on märksa suurem, kui vaid rohtude üle leti ulatamine.
Lobi ja inimeste tervis
Inimesena, kes on töötanud 38 aastat apteegis, on mul valus vaadata ja lugeda, kuidas hulgaliselt eluvõõraid ja diletantlikke asjamehi üritab Eestis ajalooliselt väljakujunenud apteegikorraldust lõhkuda. On ju viimastel aastatel kõlanud terve rida uskumatuid ettepanekuid - müüa ravimeid küll toidukauplustes, küll bensiinijaamades, küll bussis.
Lobirühmade konksu otsa apteegikorralduse lõhkumisel on asunud ka terve rida riiklike institutsioone, kes korrutavad ettepanekut apteegi asutamise piirangute kaotamisest. Nende peamine argument on, et suurem konkurents ravimiturul vähendaks ravimite hinda. Auväärsed ametkonnad võiks endale esmalt selgeks teha, kuidas ravimite hinnad kujunevad, sest apteegid (sõltumata nende arvust) saavad mõjutada ravimite hinda naeruväärselt väiksel määral. Kui näiteks Konkurentsiamet tahaks inimeste ahastust hinnatõusude osas leevendada, siis võtaks ta kätte ja tegeleks tõsiselt toidukaupade hinnavaatluse või energiahindadega. Kuid ei, ilmselt ei hakka sellele hammas peale ning lihtsam on pidada mingit seletamatut ristisõda apteekide vastu. Erialainimesena ei jõua ma endiselt ära imestada, kust küll sellised mõtted pärinevad. Rahvatarkust - iga kingsepp jäägu oma liistude juurde - on siinkohal vägagi paslik meelde tuletada.
Eesti Apteekrite Liit on aastaid väljendanud muret väikeapteekide toimetuleku ja jätkusuutlikkuse pärast maal ja väikelinnades. Väikestes maakohtades on apteekrid perearstidele oluliseks partneriks inimeste konsulteerimisel ja nende abistamisel. Inimesed usaldavad apteekrite nõuandeid, pöördudes tihti haiguse puhul esmalt just apteekri poole, mis omakorda vähendab perearstide töökoormust. Väikeste maa-apteekide toimetulek on loomulikult raske. Tõsi on, et isegi täna kehtiv ja väga mõistlik maa-apteekide kaitse säte seaduses, ei ole võimaldanud kõikidel maapiirkondade apteekidel ots-otsaga kokku tulla. Kuid siiski, kui see säte kaotada, siis on päris selge, et lootus kustub. Selle asemel, et „leiutada jalgratast" tuleks riigil mõelda sellele, kuidas muuta apteegipidamine majanduslikult atraktiivsemaks ja motiveerida apteekreid maale tööle asuma.
Maal oleks apteegita raske
Olukorras, kus surve ravimieelarvele kasvab pidevalt ja perearstid kurdavad aja ja vahendite nappuse üle, oleks riigipoolne senise apteegimudeli lõhkumine vastutustundetu. Maal ei ole apteek asi iseeneses, vaid osaleb teenuse osutamisel ja elanike aitamises koostöös mitmete teiste partneritega. Ühe lüli vahelt kadumisel võib kogu „kaardimaja" kokku kukkuda.
Kirjeldan näiteks apteekrite rolli ja ravimite müügi korralduse igapäevast olemust viies Peipsi ääres asuvas omavalitsuses. Igas vallas on üks perearstikeskus ja põhiapteek või tema haruapteegid. Iga perearstikeskuse juures on tagatud ka apteegiteenus. Haruapteekide lahtioleku ajad ja päevad on optimaalselt paika pandud koostöös valla ja perearstidega. Ma ei tea, kuidas mujal Eestis on korraldatud eakate ja kaugemates külades elavate vallaelanike pääsemine vallakeskusesse, aga meie lähedastes omavalitsustes on minu meelest liikumine hästi korraldatud. Igal vallal on buss, millel on mitu ülesannet. Sellega tuuakse lapsi kaugemalt kooli ja viiakse õhtul koju. Pensionärid saavad sellega kultuurimajas ja üritustel käia, aetakse asju vallamajas, postkontoris ja poes. Samuti apteegis, kus inimesed saavad kätte oma retseptiravimid, täiendavad oma koduapteeki esmavajalike apteegikaupadega, käsimüügiravimitega ja samas saavad vastuse oma kõigile ravimeid puudutavale küsimustele. Need bussiringid töötavad juba aastaid ja inimesed on sellise korraldusega väga rahul. Kui asjad on aetud, viib buss rahva koju tagasi. Valla piires on ka neid, kellest ei ole enam ka bussiteenuse kasutajat. Selliseks puhuks on palgalised sotsiaaltöötajad. Lisaks toidukraami koju toimetamise ja muule abile külastavad nad ka apteeki ja viivad koju kätte nii retseptiravimid, kui muu vajaliku apteegikauba. Patsiendid on apteegile teada ja tuttavad. Küsimuste korral konsulteerime telefoni teel ning perearstiga koostöös leiame optimaalse ravimivaliku.
Loodan, et Konkurentsiameti, ravimitootjate, kinnisvaratuusade ja teiste apteekritesse mõistmatusega suhtuvate tegelaste kavatsused apteeke maalt välja suitsetada jooksevad liiva ja Riigikohus ei otsusta apteekrite asutamispiiranguid kaotada. Sest apteeke pole maale vaja apteekrite jaoks, vaid inimeste jaoks. On selge, et linnas on palgad kõrgemad ja eluolu lahedam. Kui asutamispiirang kaoks, siis on kahjuks kindel, et väga suur osa proviisoritest läheb linna pikemat eurot püüdma. Inimlikult on mõistetav, et eks igaüks taha ju lahedamat elu. Maal apteeki pidada pole kerge, kuid on siiski neid, kes elementaarsete eelduste olemasolul selle tee ette võtavad. Sest eks ole maaelul oma voorusedki.
Kommenteerib sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja Dagmar Rüütel:
Küsimuses, kas apteekide asutamispiirangud on põhiseadusega kooskõlas või vastuolus, peaks tõepoolest riigikohus otsuse langetama sügisel. Apteekide asutamispiirangud kehtestati riigikogu liikmete algatusel juba 2005. aastal ning piirangute sisuks on, et uusi apteeke ei tohi asutada linnadesse, kus juba on üks apteek vähemasti 3000 elaniku kohta, maapiirkondades ei tohi asutada uut apteeki lähemale kui üks km olemasolevast apteegist ning apteegid ei tohi ühekorraga asukohta muuta rohkem kui 500 m raadiuses. Kehtestatud piirangutest loodeti, et need tagavad apteegiteenuse kättesaadavuse ühtlasema jaotumise Eesti territooriumil ning jätkusuutlike apteekide olemasolu. Õiguskantsleri hinnangul ei ole piirangud kehtestatud moel loodetud tulemust saavutanud, samas on oluliseks ettevõtlusvabaduse ja konkurentsi takistuseks. Me ei oska riigikohtu otsust ette ennustada, kuid kõik osapooled on protsessi kaasatud ning kõik argumendid kuulatakse ära.
Kommentaarid