Enneaegse lapse ema: «Näha, kuidas sinu beebi on ühendatud juhtmetega masinate külge, on väga kohutav.» (9)

Mida tähendab "must rass, madal haridustase jne?!" Meil on samuti sündinud enneaegne laps ma ei pea ennast "mustaks rassiks ega madala haridustasemega inimeseks!" Koolis muudkui koolipsüholoogi juurde jutt et kuna laps oli enneaegne, vajab "abi". Me pole mingid asotsiaalid. Tegelgu pigem nende lastega, kes on vägivaldsed, aga jah need olevad ju "normaalse" arenguga!

Ka minu beebi sündis Tartus enneaegsena. Maarjamõisas intensiivravi palatis on väga meeldivad arstid, ka enamus õdedest (v.a paar vene keelt kõnelevat nähvitsat) on super inimesed. Üks hooldajatest on seal samuti väga kena. Sain tänu heale personalile oma suurtest hirmudest üle. Esimesed kaks elupäeva sai seal mööda saadetud,edasi läksime Lunini tn haiglasse. Tervitused ja suured tänud kogu sealsele personalile. Jätkugu neil ikka jõudu ja tahet pisikesi ilmakodanikke aidata.

Minu kaksikud sündisid ka sügavalt enneaegsetena. Tahan ka tänada Tartu Lunini Tn Lastehaigla vastsündinute osakonda.Eriline tänu meie arst Dr.Külasepale.Jõudu olge sama tublid edaspidi ka.Nüüd lapsed juba viiesed ,igati toredad ja armsad.

jõudu kõikidele beebidele, nende emmedele, arstidele, õdedele!
see on kohutav kogemus, mulle sai seda osaks kaks nädalat, üles ja alla, head teated ja halvad vaheldusid, minu 33. nädalal sündinud beebi ei jäänud kahjuks minu juurde, ei suuda unustada ta pettunud nägu. elan kaasa kõikidele, kellel paremini läks.

Minu poeg sündis hädakeisriga 2 kuud varem. Oli 2950 kg ja 49 sm. Nüüd ta on 30a. , 2 meetrit pikk, jala number on 49,5 ja biitsepsid 46sm. Endalgi juba 2 last. Ainuke asi, mis vaevab mind vahest: Kas horoskoopi järgi ta on see, millal sündis, või see, millal ta pidi sündima?

Minu pisike lapselaps sündis 1018 g-sena, nüüd veidi üle aasta juba - tubli poiss, kes juba oma esimesi samme teeb. Tänud Tartu arstidele!

Meie noorim laps pidi sündima märtsi lõpus aga sündis detsembris hoopiski. Niisiis üsna vara. Enda jaoks olen ma need asjad tänaseks päevaks suutnud läbi mõelda. Mõnda asja ei suuda senini uskuda, et mis toimus jne. Kõrvalt vaatajad võivad öelda, et oi oi oi ja ui ui ui, kuid neid õigeid tundeid, mida vanemad tunnevad, ei suuda vanemad edasi anda. Meie tütar hakkas ise sündima, siis vist mõtles ümber ja pidurdas :D Pani pölvekese konksu ja enam edasi ei sündinud.
Mulle tehti, nö. hädakeiser. Ma olin täiesti terve, ainult platsenta paiknes pisut üle emakakaela. No kui see sealt tõusis, siis hakkasid verejooksud, kusjuures täiesti valutult.
Tütre sünd tegi mind väga araks, ma ei julenud enam midagi ette planeerida mitmeid aastaid, õppisin siis elama hetkes, sest iga hetk võib olla viimane või täis uut lootust. Iial ei teadnud, et kumba.
Tänaseks on meie tütar tragi teise klassi õpilane, hästi temperamentne, terane ja sitke loomuga. Kuid kõige peamine on, et vaatamata sellele, et ta sündis kolm kuud varem, on ta täiesti terve laps.
Ma ei vaja kirikut selleks, et uskuda, ma ei teakas see on jumal kellesse uskuda või leidub inimeses endas häda hetkel jõud, mida seletada ei oska, kuid ma tean, mida tähendab ütlus "Andsin ennast Jumala kätesse" Teades, et ise midagi enam teha ei või, suudad soovida vaid parimat. Selle äratundmine andis mulle äkilise sisemise rahu. Sellises situatsioonis oli see uskumatu. Senini ei mõista.Kuid olen tänulik ja tänulik olen ka loomulikult arstidele.