17aastaselt insuldi saanud noormees: «Kõige raskem oli uuesti kõndima õppida» (27)

27. juunil 2007 tundis Joosep Vau, et sel hommikul oli pearinglus tunduvalt ägedam kui tavaliselt. Seni oli Joosep leidnud pearingluse vastu abi väikesest uinakust ja nii otsustas ta ka sel korral pisut tukastada.

Uuesti ärgates ei suutnud Joosep ennast enam liigutada. «Sain end kuidagi istuli, kuid mida minutid edasi, seda rohkem funktsioone ära kadus,» meenutab ta.

Õnneks kutsus noormehe ema kohe kiirabi.

«Haiglasse jõudes arvati esimese asjana, et olen narkomaan. Mind pandi voodisse, tehti mõni test ja rohkem midagi. Alles hommikul tuli arst ja ütles, et mul on insult,» räägib Joosep. Diagnoos pandud, tehti talle kohe trombolüüs: lõhustati veresoont ummistanud tromb.

«Hiljem tuli välja, et tegelikult oli ainult 10protsendiline tõenäosus, et ma ellu jään. Kuid ilma selle protseduurita poleks ilmselt sedagi võimalust olnud,» mõtiskleb Joosep.

«Ma keeldusin ratastooli jäämast»

Edasi järgnes pikk taastumisprotsess, sest poiss pidi õppima uuesti nii käima kui ka rääkima. Joosepi taastusravisse kaasati füsioterapeut, logopeed ja tegevusterapeut – kõik, kes vähegi haiglas töötasid.

«Kui mu logopeed kuulis, et ma tegelesin varem muusikaga, käskis ta mul esimese asjana üks lugu kirjutada,» räägib hiphopiga sina peal Joosep, ja meenutab, kuidas laulusõnad ilmusid paberile ikka väga vaevaliselt. «Mu käekiri oli tol hetkel väga halb.» Tekst valmis, häälitses Joosep selle kuidagi logopeedile ette. Tagantjärele mõeldes oli uuesti rääkima õppimine aga üks lihtsamaid asju, millega insuldist taastudes tuli kokku puutuda.

Eri raviasutustes veetis Joosep ligi kolm kuud.

«Kui ma haiglast koju sain, olin ratastoolis, aga ma keeldusin sinna jäämast. Seepärast käisin iga päev käimisraami toel väljas ja tegin ümber maja ühe tiiru. See aga väsitas mu nii ära, nagu oleksin jooksnud 15 kilomeetrit,» jutustab noormees. «Sellised nägid mu päevad välja paar aastat.»

Uuesti kõndima õppida oli väga raske: «Mu jalad tegid, mis ise tahtsid ja ka tasakaal oli täiesti saast – on tegelikult siiamaani.»

Samamoodi maadleb Joosep ikka veel liigse närvilisusega. «Näiteks enne esinemist tuleb mul selline närv sisse, et tekib lausa paanika,» seletab Joosep, kellel on muu hulgas paanikahäire ka diagnoositud. Tõsi, ajapikku on see küll taandunud, kuid ekstreemsetes olukordades lööb ikkagi välja.

Ajurabanduse tõttu jäi Joosepil ka gümnaasium pooleli, seetõttu lõpetas ta keskkooliõpingud alles 21aastasena. «Pärast insulti polnud mu närvisüsteem iseenesest mõistetavalt enam samasugune – keskendumine oli hajunud ja tundides oli raske kaasa töötada. Kuid ma tahtsin kooli ikkagi ära lõpetada,» kinnitab ta.

Pärast suure eesmärgi täitumist tabas noormeest depressioon.

«Põhimõtteliselt istusin ma päevad läbi arvutis, kuulasin kurba muusikat ja haletsesin ennast,» ütleb Joosep. «Olin nii noor, et polnud päris iseendaks veel kujunenud, aga järsku sain sellise hoobi, mis muutis kogu mu mõtlemist.»

Kuus aastat tarvitas noormees palju erinevaid ravimeid, nüüd ei taha ta neid enam nähagi.

«Pärast insulti pidin aasta aega võtma verevedeldajat ja depressiooni ajal kirjutati mulle antidepressante, mille võtmise lõpetasin alles pool aastat tagasi. Mingi aeg tarbisin ka väga tugevaid rahusteid, kuid need tegid mu liigagi rahulikuks. Seepärast võtsin ka kofeiinitablette, et erksaks muutuda ja nii tekkis üks ebameeldiv ring, kus kord võtsin ühte ja siis teist rohtu,» meenutab Joosep. Suurt tolku nendest ravimitest polnudki. «Pigem aitas see, kui ma nende tarbimise lõpetasin,» mäletab poiss tabletisöömisega kaasnenud jubedaid kõrvalmõjusid. «Tundsin, nagu saaks uuesti insuldi. Tekkis ka massiivseid paanikahooge ning tasakaalu kadumist, aga ma sisendasin endale, et kuna arst kirjutas rohud välja, siis need peavad ju aitama.»

Depressiooni ajal oli Joosepi ema poja pärast väga mures. «Ta küsis minult, mida ma oma eluga teen ja mis minust küll saab,» tunnistab noormees, et tema haigus tekitas frustratsiooni ka teistes.

«Insult oli nagu uuestisünd!»

Insult ja sellele järgnenud depressioon röövisid Joosepilt peaaegu kõik tema sõbrad. «Mul oli paar väga head semu – kutsusin neid isegi vendadeks. Kuid nii kui insult tuli, olid nad kadunud,» tõdeb poiss. «Paljud tõukasin ma ka ise eemale, sest mu vaimne seis polnud balansis ja ma rääkisin kõike, mis pähe tuli. Tegin inimestele oma sõnadega haiget, ise arugi saamata, et olin midagi valesti öelnud.» Kõige rohkem kahetseb Joosep, et on ka oma ema kõvasti haavanud. «Kui ta poleks mu ema, siis ma ei tea, kas ta üldse suhtleks minuga praegu.»

Ühel hetkel hakkas Joosep aga rohkem väljas käima ning tal tekkisid ka tüdruksõbrad.

«Eelmisel suvel sain tööd hotelli portjeena, seda tööd teen siiamaani,» lausub ta. Kuigi saatuselt saadud hoop mõjus noorele mehele üsna laastavalt, oskab Joosep nüüd näha selles ka üht-teist positiivset.

«Kui ma depressioonist üle sain, hakkasin mõtlema, et see on hea, et nii juhtus. Mulle ei meeldiks olla enam see inimene, kes ma olin varem,» räägib noormees. «Insult oli nagu uuestisünd, pärast seda on minu elus kõik teistmoodi.»

Varem ei elanud Joosep väga eeskujulikku elu. «Mul oli korvpalli mängimisest palju vigastusi, ma suitsetasin, jõin alkoholi, ei maganud ega söönud eriti midagi. Ühesõnaga ei löönud risti ette millelegi ja tegin, mis pähe tuli. Siiamaani ei teata täpselt, mis mu insuldi põhjustas, aga kõike eelnevat peetakse üpris tõenäoliseks tekitajaks,» jutustab ta.

Muutunud Joosep tunnistab, et pärast insulti on ta rohkem endasse tõmbunud. «Ma ei lähe enam kõike välja plärisema nagu vanasti. Püüan rohkem mõelda ja oma lugudeski kutsun inimesi üles enne rääkimist mõtlema,» lausub ta. Samuti proovib ta teisi inimesi mitte liialt usaldada, sest on veendunud, et saab kindel olla vaid iseendale.

«Ma arvan, et kõik väikesed asjad, millepärast inimesed muretsevad – näiteks mida selga panna ja nii edasi –, pole üldse tähtsad. Nende peale raisatakse liiga palju aega ja närve,» mõtiskleb Joosep, kes peab nüüd oluliseks eelkõige muusikat. «Tänu muusikale ma aktiveerusin elus uuesti.»

Samuti on Joosepile tähtsad perekond, lähedased ja muidugi tervis.

«Ma üritan võimalikult vähe hoolida – ma ei tea, kas see on kaitserefleks, aga ma proovin oma oluliste asjade nimekirja suht lühikesena hoida. On mõni tähtis asi ja kõik muu on ebatähtis,» teab Joosep.

«Niipea kui ma jälle enam-vähem asjadest aru sain, hakkasin uuesti lugusid kirjutama!»

Joosep Vau alias PK alustas hiphopmuusikaga tegelemist 14aastaselt. Esialgu ta oma loomingut ei avaldanud, kuna arvas, et see pole piisavalt hea. Kuid ajapikku söandas ta mängida oma lugusid teistele hiphopparitele ning saanud positiivset vastukaja, otsutas lood veebi üles panna.

«Eesti hiphopis on suht raske jõuda plaadi väljaandmiseni. Minu arvates on üldse kõige parem viis enda promomiseks see, kui su lood on kõigile tasuta kättesaadavad,» räägib Joosep.

Muusikal on olnud Joosepi elus väga suur osa, eelkõige seepärast, et see aitas tal insuldist taastuda. «Niipea kui ma jälle enam-vähem asjadest aru sain, hakkasin uuesti lugusid kirjutama. Aga kuna hiphopis on väga tähtis diktsioon, mis mul oli pärast insulti üsna halb, siis proovisin kodus rääkida nii, et panin endale palli suhu – olin kuulnud, et see aitab. Kui tegin midagi halvasti, siis ma ei leppinud sellega, vaid tahtsin olla parem,» pihib noormees.

Praegu tunneb Joosep, et on kümne aastaga väga palju arenenud.

«Ma ei taha kiidelda, aga minu nimi on Eesti hiphop skeenes tuntud,» räägib äsja oma esimese digitaalalbumi valmis saanud Joosep.

«Plaat ei ole füüsiliselt kättesaadav, kuna ma arvan, et keegi ei ostaks mingi spetsiifilise tüübi plaati,» selgitab Joosep, miks ta laadis albumi üles internetti. «Saatsin plaadi ka raadiotesse, kus lubati see üle kuulata ning siis ehk ka mängida. Siiani on tagasiside positiivne olnud. Inimesed on öelnud, et see on läbimõeldud ja terviklik, mitte nagu algusaastatel – halva lüürikaga.»