Lastehalvatuse ohver: «Ilmselt hingasin ma valel ajal sisse, kui viirus mööda lehvis. Aga kunagi ei tea, millal on vale aeg.» (50)

Ester Kets (68) oli üks 986 inimesest, kes haigestus lastehalvatustõppe 1958. aastal ehk Eestit vallanud lastehalvatusepideemia kõrghetkel.

Ester, kes toona oli 13aastane täiesti terve ja aktiivne maalaps, mäletab oma haigestumislugu kuupäevaliselt. «Mind tabas kohutav peavalu, palavik tõusis üle 40. Ma ei saanud midagi süüa, oksendasin kõik välja,» meenutab Ester, kuidas ta jäi 55 aastat tagasi 18. septembril haigeks. Haigestumine pandi koolis toimunud rattamatka arvele, Paganamaa küngaste vahel toimunud matk võttis lapsed võhmale.

Naabertalus elanud pensionärist arst tegi Esterile penitsiliinisüsti – sel ajal oli see levinud vahend nii kõrge palaviku vastu. Et palavik esimese ööga ära ei läinud, sai Ester teise süsti veel. Siis läks asi paremaks ja uuel nädalal läks piiga kooli, kus toimus sügisspartakiaad. «Ma olin üsna treenitud laps, olin esimeste seas,» meenutab Ester, miks ei tulnud spordivõistlustelt kõrvalejäämine kõne alla.

60 meetri jooksu stardis olevat Ester aga põlvili kukkunud. Ta ise ei mäleta seda. Tema mäletab, et jäi jooksus viimaseks ja pani selle haiguse arvele.

Järgmisest päevast meenutab Ester tohutut nälga. Peale koolisööklas põske pistetu otsustas ta lisa otsida majandi sööklast. Sealt väljudes oksendas kõik trepi peale. «Ma olin omadega nii läbi, et tundus, et ma ei jõua kojugi,» räägib Ester. Seitsme kilomeetri pikkuse tee tüdruk rattal kuidagiviisi läbis ja kodus puges taas teki alla. Tal oli jälle palavik ja peavalu. Kohalekutsutud arst nentis vaid, et gripp on tagasi.

Väikseimgi korts voodi-linas tegi tohutut valu

Järgmisel hommikul otsis isa abi alevi arstilt, kes soovitas võtta teist rohtu. Aga Estril ei püsinud midagi sees, ta oksendas kõik välja. Ta kukkus voodi ette põlvili ja ei saanudki enam üles. «Ma ei jaksanud voodis külgegi keerata. Jõudu polnud üldse,» kirjeldab Ester. Arst arvas, et see on nõrkus, mis tekib pärast pikka aega lamamist.

Paari päeva pärast läks isa taas arstile muret kurtma. Selleks ajaks oli info Estri haigusest jõudnud rajooni peaarstini, kes teadis lastehalvatuspuhangust. Ta tuli Estrit koju vaatama. «Tõmbas mul öösärgi üles ja hakkas lihaste reflekse kontrollima. Et need puudusid, teatas ta: selge pilt, lastehalvatus,» meenutab Ester. Tüdruk pandi kohe kanderaamile ja viidi Varstu haiglasse.

Sellest perioodist mäletab Ester meeletut valu. «Liigutuslihased olid küll halvatud, närvid aga mitte. Ka voodilina väikseim korts tekitas tohutut valu,» sõnab ta, et oli siis nagu printsess hernel. Liigutada jaksas ta vaid pead.

Nädala pärast sattus Varstu haiglasse Tartu professor Ernst Raudam – mees, kelle eestvedamisel hakati Eestis inimesi lastehalvatuse vastu ka vaktsineerima. Raudam käskis Estri kohe saata Tartu haiglasse. Ilmselt

päris viimasel minutil, sest ta vajas juba teel sinna hingamiseks lisahapnikku ning mõnda aega veetis ta hoopis hingamiskeskuses.

Tööd tuli teha iga varbaga

Tartu haiglas alustati raviga. «Süst-süsti järel. Võimlemine ja massaaž,» meenutab Ester kolm kuud kestnud ravi, mille tulemusena hakkas ta lõpuks istuma tõusma. Aga jalad ei tahtnud enam tööd teha. Peagi viidi

Ester Haapsalus pärast lastehalvatuspuhangut avatud sanatooriumi. Poolt aastat sanatooriumis meenutab ta tänutundega: temaga tegeldi iga varba kaupa eraldi.

Haapsalus tehti tööd nii vingelt, et Ester seisis oma jalgadel – kõndimine võttis küll aega ja kasutada tuli keppi, kuid põhiline oli, et ta sai taas kõndida.

Hiljem õppis Ester Haapsalu sanatoorses internaatkoolis ja Tartu ülikoolis matemaatikat. Uue riigikorra tulles kaotas ta aga töö ja pärast seda on pühendunud ühiskondlikule tööle Tartu vaegurite ühingus jt sarnastes kohtades.

Kaheksa aastat tagasi tuli Estril appi võtta ratastool.

Libedal tänaval kohe pikali

Ester nendib, et ta ei tea, mis oleks temast saanud, kui ta poleks haigeks jäänud. Ta ei ole kunagi küsinud: «Miks?» Küll aga on olnud haiguse peale vihane. Pidi ta ju pärast 13 aastat ringilippamist ja puu otsa ronimist uuesti kõndima õppima. Ning kui talvise tuisu käes libedal tänaval oli selge, et kui liigutad ühte enda jalgadest või keppi, oled kohe pikali, on ta mõelnud: «Miks ma pean nii palju võitlema?»

Ühte teab Ester enda kogemusest aga küll: «Viirus ei küsi.» Ehk – ole sa nii terve ja punapõskne maalaps kui tahes, kui viirus su kätte saab, jäädki haigeks. Estril olid toona kõik kohustuslikud vaktsiinid tehtud, lastehalvatuse vaktsiin jõudis Eestisse alles koos epideemiaga.

«Ilmselt hingasin ma lihtsalt valel ajal sisse, kui viirus parasjagu mööda lehvis. Aga kunagi ei või ju teada, millal on vale aeg,» manitseb ta enda kogemustele toetudes vanemaid lastehalvatustõve vastu vaktsineerima. Et haigus on ränk ja sellest kahjustusteta ei pääse keegi, on parem karta kui kahetseda.

Eestis vaktsineerimata pea 8000 last

Poliomüeliit ehk lastehalvatus, mida peetakse vaid arengumaid ohustavaks haiguseks, hiilib taas Euroopale ja Eestile üha lähemale.

Viimase 25 aastaga on haigestumine vähenenud – teadusportaali Novaator andmeil jäi möödunud aastal lastehalvatuse tõttu liikumatuks paarsada last, kuid veel 1988. aastal oli neid 350 000. Eesti viimane haigusjuht jääb terviseameti andmeil 1961. aastasse, 50ndate lõpus Eestit tabanud lastehalvatusepideemia ajal haigestus 986 inimest.

Et vaktsineeritute arv on vähenenud, on paljudes riikides, sh ka Eestis, reaalne uus haiguspuhang. Kaks aastat tagasi oli meil vaktsineerimata pea 8000 last.

Aastaid laste vaktsineerimist nii Eestis, Euroopas kui Kesk-Aasias korraldanud terviseameti epidemioloogianõunik doktor Kuulo Kutsar rõhutab, et laste vaktsineerimist tuleb jätkata ka pärast seda, kui haigestumine on lakanud. «Haigustekitajad on endiselt olemas, nad ringlevad nii laste kui täiskasvanute seas varjatud kujul ning otsivad vaktsineerimata vastuvõtlikke inimesi,» kinnitab Kutsar.

Polioviirus ringleb looduses Afganistanis, Pakistanis ja Nigeerias, sel aastal leiti viirust Somaaliast ja Iisraelist. Paar aastat tagasi tabas lastehalvatuse epideemia Tažikistani ja Venemaad. Inglismaa Readingi ülikooli viroloogi Benjamin Neumani sõnul on igal vaktsineerimata lapsel oht haigestuda.