Diabeedi tõttu pimedaks jäänud ja kaks neerusiirdamist üle elanud naine: "Mõnikord olen päris vihane" (25)

Diabeedi tõttu pimedaks jäänud ja kaks neerusiirdamist üle elanud naisele tundus see kõige kergem asi, mis temaga taas võis juhtuda.

Kristiina Peetsalu (34) oli nimelt just lõpetanud luupõletiku tõttu antibiootikumide võtmise. Ja ainus, mis tal endal sel hetkel meelel mõlkus, oli see, et ta võib oma jalast ilma jääda. "Mitte alt või ülaltpoolt põlve, vaid kohe puusast," lisab ta.

Teadmine, et sel korral on valuliku jala põhjustajaks jalaluumurd, oli talle kergendus.

Pimedaks jäämine nagu Marsile maabumine

Kristiinal avastati esimest tüüpi diabeet, kui ta oli kuueaastane. Siis öeldi tirtsu emale, et kaua ta enam ei ela. Või kui elabki, siis umbes viie aasta pärast on ta pime ja siis ütlevad neerud üles… Vahepeal meditsiin aga arenes hoogsalt ja Kristiina on endiselt elus. Tõsi, diabeedi tüsistusena kaotas ta nägemise 2004. aasta lõpus, õppides ülikoolis eesti keele õpetajaks. "Kevadel käisin veel autokoolis ja tegin õppesõite. Aga siis kadus nägemine poolteise kuuga: paremast silmast kadus nägemine üldse ning vasakuga näen vaid valgust ja udukogusid. Ja vahel värve," kirjeldab ta.

Värvid, tõsi, ei näita end Kristiinale nagu teistele inimestele. Naine naerab, et on tänaval käinud enda arust uhke roosa jopega, kuid tegelikkuses oli see sirelililla.

Kristiina ütleb, et igapäevases olmes on tal sellest kasu, et ta pole täispime. "Aga valguslaikude ja udukogude järgi saan ma orienteeruda ainult kodus. Tänaval võib laik minu jaoks tähendada nii posti kui auku," nendib ta.

Tänaval liikudes võtab naine appi kas valge kepi, juhtkoera või mõne lähedase.

Kuigi teadmine, et nägemine võib kaduda, tuksus Kristiinal kuklas aastaid ja ta isegi valmistus selleks, õppides pimemassööri koolitusel ja püüdes tulutult pimedate kirja õppida (tulutult seepärast, et nägijad püüavad punktkirja ikka näha, mitte sõrmeotstega tunnetada), ei saa tema sõnul sellega leppida ega harjuda.

"Mõnikord olen ma päris vihane. Eelkõige enda peale, kuigi ma tean, et see viha pole konstruktiivne ega aita. Mulle meenuvad kõik need tordilõigud, mida olen endale suhu toppinud hoolitama teadmisest, et ei tohi," tunnistab naine.

Tõsi, ta teab paljude teiste pimedate lugudele toetudes, et mõnikord ongi nii, et inimene, kes patustab päevast päeva, tuleb olukorrast puhtalt välja. Ja teinekord saab enda veresuhkrut piinliku täpsusega jälgiv inimene saatuselt kaasa kõik diabeediga kaasnevad tüsistused.

Kristiina ütleb, et pimedaks jäämine oli nagu Marsile maabumine – kõik oli justkui tuttav, kuid kõike tuli uuesti õppida. Õppimine kestab igavesti, kas või näiteks nendesamade pidevalt uuenevate arvutiprogrammidega, mille nägijad saavad selgeks mõne hiireklõpsuga, pimedatel kulub selleks aga kuid.

Ning päris mitu aastat läks koduste koolitamisele. "Nad ei mõistnud, et enam ei saa näiteks käärid olla suvalises kohas. Kui nad pole ühes kindlas kohas, võib nad samahästi aknast välja visata, sest minu jaoks pole neid olemas," selgitab naine lustakalt.

Ja lisab, et kodused on samas need, kes ei jäta teda kunagi hätta. Rääkimata elukaaslasest, kes on samuti pime. Väga rasketel päevadel paneb Kristiina talle pea lihtsalt sülle ja tunneb, et teda mõistetakse sõnadeta.

Naine kolme neeruga

Nägemise kaotusest tõsisem on Kristiina jaoks see, et tal on siiratud neer. Lausa kaks korda. "Tegelikult elan ma kolme neeruga. Minu enda kaks neeru ei tööta ja neile lisaks on mul siiratud töötav neer," selgitab naine.

Esimene neer teenis teda truult viis aastat ja siis otsustas, et tema ja Kristiina koostöö enam ei klapi. Eelmise aasta sügisel tekkis äratõukereaktsioon ja selgus lõplikult, et Kristiina vajab uut neeru ning selle ootejärjekorras olles peab ta neerupuudulikkuse tõttu käima dialüüsil (üks neerupuudulikkuse ravivorme – S. P.). "Dialüüsil käies juhtus vahepeal nii, et nädala alguses kaalusin 78 kilo, nädala lõpul aga 58. Kogu vedelik läks kehast välja," meenutab Kristiina.

Teise neeru saamine oli tema jaoks aga puhas ime. "Ju siis keegi kuskil mõistis, et mul on veel palju teha," kostab naine.

Nimelt – ta on kuulnud, et tavaliselt ollakse teist korda siirdamise järjekorras kaks ja pool kuni kolm aastat. "Ma valmistusin selleks, jäin tööle poole koormusega, et saaks iga päev neli tundi dialüüsis käia," tunnistab Kristiina.

Aga rõõmsa üllatusena pidi ta teist neeru ootama vaid viis kuud. Tõsi, oktoobris pidi Kristiina sellegi neeruga olema haiglas, sest tekkis äratõukereaktsioon.

Vaatamata sellele, et naine on pime ja tervisega pidevalt kimpus, on ta taaskäivitanud Põhja-Eesti Pimedate Ühingu töö ning võidelnud ihu ja hingega selle eest, et pimedate keskus saaks uue kuue. Üheks suuremaks kordaminekuks peab ta seda, kui 2011. aastal kogus ETV "Jõulutunnel" nende toetuseks üle 204 000 euro. "Need olid seni mu kõige ilusamad jõulud, sest saime lõpuks raha hoone renoveerimiseks vajaliku projekti koostamiseks."

Nüüd loodabki ta, et ei pane enne kõrvu pea alla, kui pimedate maja saab päriselt valmis. Nii ta ise naerdes ütleb.

Kuigi Kristiina pani ühingu esinaise ameti juuni alguses maha, jätkab ta tööd saatusekaaslaste eest seistes. Seetõttu esitas Põhja-Eesti Pimedate Ühing naise ka Eestimaa uhkuse tiitli kandidaadiks. "Mind võttis see päris sõnatuks, sest tegelikult ei saaks midagi ära teha ilma tugeva meeskonnata. Me seisame koos nagu kaardimajake, kui üks ära kukub, laguneb kõik ilmselt koost," lausub Kristiina.

Jätkab õpinguid magistrantuuris

Tema südikus elada annab silmad ette aga paljudele tervetelegi. Kuigi eesti keele õpetaja eriala jäi esialgu nägemise kaotuse tõttu ülikoolis lõpetamata, jõudis ta õpingutega lõpuni pimedana. Ja õpetas mitu aastat vene rahvusest pimedatele eesti keelt. Sellest sügisest õpib Kristiina Tallinna ülikoolis magistrantuuris eripedagoogiks-nõustajaks. Mõnigi kord on ta terviseprobleemide tõttu õhtuks omadega nii läbi, et loengusse ei jõua. Aga kui jaksu vähegi on, Kristiina naljalt ühtegi loengut vahele ei jäta. Seda enam, et PRIMUS programmi toel saadud transporditoetus teeb tal kooliskäimise lihtsamaks.

Kristiina tunnistab, et võib-olla ta tegeleb nii paljude asjadega seetõttu, et see aitab tal enda elu jamadele mitte mõelda. "Teiste elusid on ju kergem korraldada," muigab ta. Naise suur unistus on saada endale päris oma laps.

"Võib-olla oleksin ma pidanud selle mõtte maha matma juba viis aastat tagasi. Nii, nagu matsin maha nooruspõlve unistuse saada kolme lapse emaks," naeratab ta nukralt, kuid lootusrikkalt.

Haigestumine ligi neli korda kasvanud

"Diabeeti haigestunute arv kasvab kogu maailmas ja nii ka Eestis. Umbes pooled diabeetikutest ei teagi, et neil see haigus on, sest spetsiifilisi sümptomeid ei pruugi olla," ütles Eesti Diabeediliidu president Ulvi Tammer-Jäätes.

Veresuhkru kontrolliga saab diabeeti varakult avastada ja sellega vähendada võimalikke terviseriske. Püsivalt kõrge veresuhkru tase võib põhjustada haigestumist, see mõjutab südant ja veresooni, silmi, neerusid, närve, hambaid, samuti on diabeetikutel kõrgem risk infektsioonide tekkeks. Kõige enam tasub oma veresuhkru näitajate vastu huvi tunda ülekaalulistel üle 40aastastel inimestel ning nendel, kelle suguvõsas on varem esinenud diabeeti.

Diabeetikute arv on Eestis 13 viimase aastaga peaaegu neli korda kasvanud, ulatudes 70 000 haigeni. Miks järjest enam inimesi suhkurtõppe haigestub, ei tea täpselt keegi, peamisteks põhjusteks peetakse toitumise ja elukeskkonna muutusi.

Eestis on siiratud üle tuhande neeru

• Organeid on maailmas edukalt siiratud alates 1954. aastast.

• Eesti esimene täiskasvanu neerusiirdamine tehti 20. detsembril 1968 Tartus Maarjamõisa haiglas. Lastele on Eestis neere siiratud alates 1974. aastast.

• Tänavu oktoobris siirati Eestis 1000. neer.

• Tartu Ülikooli kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall rääkis portaalile Med24, et Eestis siiratakse neere ainult TÜ Kliinikumis ja aastas keskmiselt 50 patsiendile. Miljoni elaniku kohta arvestatuna teeb see 45,4 neerusiirdamist aastas, mis paistab võrdluses teiste Euroopa riikidega positiivselt silma.

• Oktoobri lõpu seisuga elas Eestis umbes 450 töötava neerusiirikuga inimest, neeru ootel oli 43 patsienti.

• Igaühest võib saada elundidoonor. Selleks saab nõusolekut avaldada, rääkides soovist oma lähedastele ja kanda rahakoti vahel doonorikaarti. Lähiinfot ja doonorikaardi leiab internetiaadressilt www.elundidoonorlus.ee