"Hookus-pookus, koogelmoogel!" ehk Kuidas Doktor Klounid naeruga lapsi ravivad (7)

Lastehaigla ühes mängutoas ronib mängumajast välja närva olemise ja kurva silmavaatega tüdruk, kes ei reageeri Doktor Klounide jutu peale, rääkigu nad eesti või vene keeles. Kui mängutuppa koguneb teisigi lapsi, istub tüdruk publiku sekka.

"Tere, mina olen Doktor Kloun! Aga – peale trikkide ei oska ma midagi!" ütleb üks haiglaklounidest, Aivar Minumets, ja seab lastehaigla mängutoas oma kohvri veidi murelike laste ette.

Klounidele pakitakse pirukaid kaasa

"Nüüd võtan ma välja võluraamatu," sirutab ta käe raamatu järele, mis avamisel põlema lahvatab.

"Oi, ma tahtsin öelda, et siin on põnevad trikid, aga see läks põlema!" imestab Doktor Kloun ja lapsed muigavad veidi.

Mida trikk edasi, seda rohkem laste silmad särama löövad ja nende suunurgad kisuvad ülespoole.

"Nii, aga kas te loomi ei karda?" "Eiiii," vastavad lapsed nagu ühest suust.

"Karu ka ei karda?" "Mina kardan!" ütleb äkki närva olemisega tüdruk, kelle näos ei liikunud seni ükski lihas.

Pärast mustkunstnikuga kaasas olnud rahutu pesukaru paitamist on ta silmanähtavalt rõõmsam.

"Tegelikult on meil kaks looma kaasas. Kas te jänest tahate näha?" "Jaaa!" kostavad lapsed taas ühest suust.

"Kes teab võlusõnu, aidake meid!" palub mustkunstnik ja alustab ise: "Hookus, pookus…"

"…koogelmoogel," jätkab närva olemisega tüdruk, kelle puhul algul tekkis tunne, et ta ei oskagi rääkida.

"Hookus, pookus, koogelmoogel," kordavad kõik üheskoos ja kübarast tulebki välja jänes.

Mustkunstnike etteaste läbi, lahkuvad kõik lapsed mängutoast rõõmsalt vadistades.

"Kui vahel vanemad kloune ei armastagi, siis mustkunst võlub kõiki. Mõnikord tulevad lapsed ekstra neljapäeviti trikke vaatama," naeratab Eesti Doktor Klounide liikumise algataja ja eestvedaja Romola Vesker.

Idee Doktor Klounid Eestisse tuua tekkis Romolal 2005. aastal. Toona Belgias elades mängis tema üheksa-aastane tütar Mirt haigetele onulastele voodi serval klouni, isa hommikumantel seljas, sukkpüksid patsideks peas ja ees punane nina, segi Charlie Chaplinist ja Väikesest Nõiast. Pisikestele sugulastele tegi see palju nalja ja jõuluõhtu läks haigustest hoolimata korda.

Nüüdseks on Doktor Klounid end Eestis tõestatud. Nad ei tõsta mitte üksnes laste, vaid ka nende vanemate ja personali tuju. "Mõnikord ei taheta neid palatist ära lasta, pirukaid pakitakse kaasa..." muheleb Romola.

Õhupalliga operatsioonile

"Kas siia tohib?" küsib üks klounidest järgmisel korrusel valveõe laua juures.

Loa saanud, pärib ta edasi: "Kas koeraga ka tohib?"

Õde tõuseb laua tagant ja … hakkab naerma – klouni koerake on paari sentimeetrine pehme lelu, mis mõne meetri pikkuse nööri otsas tal sabas lohiseb.

Siis juba tõuklevad Doktor Klounid Manna, Nipi, Kraaps ja Agnes palatiukse peal, sest neljakesi kõrvuti ja üheskoos end kuidagi sisse ei pressi. "Oi, kui armas!" õhkab ema lapse haigevoodi serval.

"Kas me läheme edasi ka või jäämegi siia armsaks?" võtab Manna juhtohjad enda kätte ja pressib end esimesena sisse.

Samal ajal sõidutavad õed palatiuksest mööda last, kes läheb operatsioonile, Doktor Klounidelt saadud õhupall kõvasti kaisus.

"Oi, kas te käisite rallil? Teil on nii ägedad rallivoodid? Kas te ise panite rattad alla?" alustab Manna vestlust ema ja lapsega, kes klounide lahkudes palatisse naeru pugistama jäävad.

Kõikidel lastel lasevad klounid puhuda seebimulle. "Millal sa viimati seebimulli puhusid?"

"Eelmine aasta," tunnistab üks põlvepikkune tirts.

Teine, kaheaastane Liisbet Karjus, on klounidest nii vaimustuses, et tuiskab neile mööda koridori järele. "Ja mitte asjata, mulle tuleb nüüd juurde!" rõõmustavad klounid teda, kuni ema Liisbeti tagasi palatisse veenab minema.

Mustkunstile ei ütle keegi "ei"

Järgmisel korrusel on valveõde pessimistlik – selle osakonna lapsevanemad kloune laste juurde ei soovi. Vaatamata sellele piiluvad Doktor Klounid Hops ja Pomm-Pomm ukse taga, kas saavad ehk mõnele väiksekesele rõõmu tuua. "Kas me võime õhupalli kinkida vähemalt?"

"No hea küll," lubab vanem lapse ilmselgeks heameeleks.

Teise palatisse, kuhu vanem samuti klouni ei soovinud, astub kindlameelselt Aivar Minumets: "Mustkunstnikule ei ütle keegi ära!"

Veerand tundi trikke, ja rõõmsad on nii poeg kui ka ema.

Äkki hüüab Hops mööda koridori kõndivat õde: "Tule siia!" Õe pilgus on arusaamatus, kuid ta astub paar sammu tagasi.

"Tuut!" hõiskab Hops ja surub õele punase nina ette.

Edasi läheb õde rõõmsalt naeru kihistades.

Neuroloogiaosakonna õde tervitab kloune nukralt: "Meil ei ole täna lapsi! Enamik on koju saadetud!"

"No see on ju puhas rõõm, et pole lapsi! Siis on nad ju terved!" lohutavad Klounid õde nagu ühest suust, sest nende eesmärk on aidata kaasa haiglaravil olevate laste kiiremale paranemisele.

12. detsembril tähistasid Eesti Doktor Klounid oma 7. sünnipäeva, sel puhul oli Tallinna Lastehaiglas lastega lustimas ühekorraga kaheksa klouni. Tavaliselt käivad nad seal kahekaupa. Pärast jõuluvaheaega tulevad klounid lapsi rõõmustama juba eeloleval neljapäeval.

Lisaks lastele vajavad nalja ka vanemad

"Oh, kui kahju, et ma pole õppinud arstiks," mõtles Laura Telling (54), kui kunagi kuulis, et välismaal käivad Doktor Klounid haiglates lapsi lõbustamas.

Ta arvas, et Doktor Klouniks saavad vaid päris arstid.

Aastate pärast kuulis ta autoraadiost, et Doktor Klounid tegutsevad ka Eestis, ja otsustas saada üheks neist. Laurast sai Doktor Kloun Manna, ja muidu laste käsitööringi juhendav naine sõidab nüüd Sakust Tallinna Lastehaiglasse lapsi rõõmustama juba kuuendat aastat. Laura enda viis last ja viis lapselapsed pole õnneks pidanud haiglas olema. Küll aga on tema lapsed oma sõprade haiglas tehtud pilte vaadates pidanud naerusui ütlem: "See on ju minu ema!"

Doktor Kloun olla pole lihtne: et kõik naljad sünnivad kohapeal, peavad haiglaklounid olema väga avatud ja loomingulised. Lisaks sunnib aeg takka. Kahe tunni jooksul tuleb naerutada viit korrusetäit haigeid lapsi.

"Esimesed kaks korda väsisin ma väga ära. Nüüd säravad silmad mul endal ka," kinnitab Laura.

Ta on veendunud, et kuigi haiglaklounide tegevus on mõeldud rohkem lastele, vajavad nalju ka lapsevanemad. "Nemad on ju oma mures igal päeval lapse kõrval. Kui vanem on rõõmus, on seda ka laps. Ja vastupidi," kinnitab Laura.

Ta nendib, et inimesed kipuvad mängulisust unustama. Seda klounid vähemalt haiglas olijaile meelde tuletavadki.

Doktor Kloun ei jõua veel kõigi laste juurde

Doktor Klounid on eriväljaõppe saanud haiglaklounid, kes alates 2007. aastast lõbustavad lastehaiglates tõbiseid poisse-tüdrukuid. Tallinna Lastehaiglas on 10, Tartu Lastehaiglas 2 ning Narva haiglas 3 Doktor Klouni.

Tallinna Lastehaiglas ravitakse aastas rohkem kui 12 000 last ja Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus 4000 last. Doktor Klounide ideaal oleks kohtuda kõigi haiglas olevate lastega, kuid praegu heategevuse korras tegutsevad Doktor Klounid veel kõigi lasteni ei jõua.

Eesti haiglakloune koondav MTÜ Doktor Kloun ei saa toetust haiglatelt ega nende toetusfondidelt. Küll on igaühel võimalik hea tuju projekti toetada, tehes pangaülekande MTÜ Doktor Kloun pangakontole.

Naer parandab mälu ja tugevdab immuunsust

Uurijad teavad öelda, et lapsed naeravad umbes 500 korda päevas, keskmine täiskasvanu kõigest 15 korda. Naerualased uurimused on näidanud, et naer vabastab endorfiine, ravib allergiat ja artriiti, parandab mälu ja suurendab loovust, vähendab kroonilisi vaevusi ning tugevdab immuunsüsteemi.

Naer on vahetu lõdvestumismeetod ning mäng on üks jõulisemaid vahendeid lootusetusetunde kaotamiseks ja energia tekitamiseks.

Möödunud sajandi 80. aastatel leidis Ameerika Ühendriikide arst Patch Adams, et tervishoid peab olema rohkem kui ravimid ja ravi. Ta hakkas arstima klounaadi abil. Pärast seda on haiglaklounide liikumine jõudu kogunud kogu maailmas. (Allikas: Doktorkloun.ee)