Implantaadilaps: "Kuulda on ikka parem, muidu ei saaks ma midagi aru!"
"Et Karl-Matthias tänu implantaadile kuuljaks sai, on ikka suur asi. Ma ei kujuta küll ette, et ta ei kuuleks ega räägiks," on ema Maive tänulik, et pisike tehnikaime tema kaheksa-aastase poja helide maailma aitas.
Karl-Matthias Pau oli umbes neljakuune, kui perearst hakkas kahtlustama, et ta ei kuule. "Ta ei reageerinud tugevatele helidele üldse," meenutab Maive. Konsultatsioonid kõrvaarsti juures Pärnumaal ja Tartus kinnitasid perearsti kahtlust. "See oli suur šokk," tunnistab ema.
Kust võtta ligi 500 000 krooni
Hiljem sai ta teada, et Karl-Matthiase kurtus on geneetilise põhjusega. See tähendab, et emal on üks geenidest – konneksiin 26 – vigane. Ajakirjas Eesti Arst ilmunud artikli "Pärilik ehk geneetiline kuulmislangus" andmeil on vaegkuulmine sagedasim pärilik sensoorne haigus. Karl-Matthiase kaks venda ja õde kuulevad normaalselt.
Õnneks avastati Karl-Matthiase kurtus varakult, see on kõne omandamise seisukohalt ülioluline. Esialgu katsetati tal kuuldeaparaati. Tulemusteta. Poiss oli kaheaastane, kui talle opereeriti sisekõrva implantaat. Pisikene tehnikaime stimuleerib sisekõrva viidud elektroodidega närvikiude, matkides nii kõrvas olevate mikroskoopiliste karvakeste tööd. Need karvakesed aitavadki inimesel kuulda – kui need on vigastatud või puuduvad, siis inimene ei kuule.
Ja siis algas suur töö. Kõrvuti sellega, et implantaati iga paari kuu tagant programmeerimas käidi, algas kõne õppimine. Maive meenutab, et ootused implantaadile olid suured. Seepärast tundis ta isegi pisukest pettumust, kui Karl-Matthias peagi ladusalt kõnelema ei hakanud. Nüüd läheb kõik siiski tõusvas joones.
Kommentaarid (0)