Selleks on vaja nelja tööriista: lepingut igale kindlustatule, kohanevat rahakogumismudelit, solidaarsust ja paindlikku tervishoiuteenust.
Inimene peab tundma ja tajuma, mida tervis rahalises mõttes tähendab. Ta peab saama mõjutada terviseriskide katteks kogutava raha suurust ning haigestumise korral ka hüvitiste viisi ja suurust. Ebatervislik käitumine tuleb muuta ka inimesele endale ebamajanduslikuks. Vahendiks on siin eluaegne kogumis- ja riskikindlustuse hübriid.
Praegu inimkapitali kasutamise eest ettevõtja võetav ühetaoline „kümnis” on hea lahend vaid rahakogumise tõhususe seisukohalt. Samas on katmata ettevõtja riskid, mis on seotud töötaja tervisega. Ja ka töötaja ei taju, kui palju raha läheb tervisekindlustusele ning millised on tema õigused ja kohustused. On selge, et ka „kümnise” suurus pole piisav – möödunud streik on üks episood pikast puudujäägistsenaariumist.
Mina pakun selle lahenduseks seada sissemaksed sõltuvaks riskidest: raha kogutakse oodatava vajaduse ja tegeliku kasutamise alusel nii üksikisiku kui ka kogu süsteemi tasandil, seejuures poliitilisel tasandil ei otsustata „kümnise” suurust, vaid valitakse riskihaldusmudel. Põhimõte on lihtne ja praktikas tõestatud Hollandi näitel, kus baasmakse ja sissetulekult võetav protsent vaadatakse üle kord aastas. Samuti on vaja leida õige maksete tasakaal terviseriski allikate vahel kolmnurgas kindlustatu – töökoht – kogukond. Ehk terviseraha kogub inimene ise, tema tööandja ja/või (oma)valitsus.
Solidaarsus ja nn paindlik tervishoiuteenus on Eestis juba tuttavad. Selleks, et teenuse pakkumine saaks jätkuda, tuleb solidaarsuspõhimõte panna tööle kõigi kindlustatute kasuks. Inimesed ja majandusüksused (sealhulgas riik) peavad osalema ühises tervisekindlustuse riskikogumis ehk puulis. Kui sellesse õnnestub ühendada tervishoiusektor, siis lähenetakse ideaalile: iga asjaosaline teeb mõistlikke otsuseid, sest mõjutab nõnda oma heaolu. Ja tervishoiu hea tahte kokkuleppele pole siis praegu vaja midagi paindlikkuse parandamiseks lisada.
Kommentaarid (0)