Sportiva inimese tervisekontroll algab oma keha tundmisest

Uudis möödunud laupäeval Ülemiste järve jooksul kokku kukkunud ja hiljem haiglas surnud harrastussportlasest pani ilmselt mõnegi rahvaspordiüritusel käija mõtisklema, kas ta on ikka piisavalt tähelepanelikult oma tervist jälginud. Mardna ja Eesti spordimeditsiini klastri SportEST projektijuht Gerly Kedelauk rõhutavad, et esmalt võiks teha lihtsaid enesekontrolli teste, mille leiab aadressidelt www.sport.ee ja www.trimm.ee.

„Kõige lihtsam on jälgida, milline on enesetunne, uni, söögiisu ja muud kehalist töövõimet iseloomustavad näitajad, näiteks pulss rahuolekus ja taastumine. Enesekontroll ei asenda muidugi arstlikku läbivaatust, kuid aitab avastada võimaliku ülekoormuse või haiguseelse seisundi ning teha treeninguplaanides aegsasti korrektiive,” selgitab Mardna.

Tema sõnul on spordivigastusi peamiselt kaht tüüpi: ülekoormuse tõttu tekkinud ja ägedad vigastused. „Spordiharrastaja peaks oskama tähele panna sümptomeid, mis tekivad ülekoormuse korral. Alustada võib perearstiga konsulteerimisest, tema juurde pääseb suhteliselt kiiresti. Verepõhiselt on samuti võimalik keha seisundist ülevaade saada. Kui minna otse meditsiinilaborisse, siis juhul kui on tuldud hommikul söömata-joomata, saab analüüsi anda samal päeval, vastused saadetakse meili teel paari päeva jooksul. Ortopeedi poole võiks pöörduda tugi-liikumisaparaadi (luud, liigesed, lihased, kõõlused) trauma või kaebustega. Spordimeditsiini Sihtasutuses saab ortopeedi jutule nädala-kahe jooksul, tihti kiireminigi,” tutvustab Mardna.

Tema sõnul tasub lihtsamate tugi-liikumisaparaadi vaevustega pöörduda füsioterapeudi poole, kes hindab olukorda ja koostab vajadusel harjutuskava. Füsioterapeudi abiga saab kiirendada ka vigastusest taastumist. Näiteks Füsioteraapia Kliinikus (www.füsioteraapia.ee) töötavad spordile spetsialiseerunud füsioterapeudid. Füsioterapeudi visiidile pääseb ligikaudu nädala jooksul, parimal juhul isegi paari päevaga.

Mardna sõnul ei peagi tervise- ja harrastussportlased tihti tegelikult spordiarsti poole pöörduma. „Spordimeditsiini Sihtasutusse spordiarsti juurde on oodatud eelkõige tipp- ja noorsportlased, kes treenivad viis ja enam treeningtundi nädalas. Neile teeme Eesti olümpiakomitee ja haigekassa noorsportlase terviseuuringu projekti raames aastas korra töövõime ja koormustaluvuse uuringu,” selgitab Mardna.

Kes siiski on väga huvitatud koormustaluvustestist, see võib pöörduda mõnda erakliinikusse. Gerly Kedelauk märgib, et tervise- ja harrastussportlased saavad oma kehast palju kiiremini ülevaate vereproovi kaudu. Seda võimalust on hakatud ka üha enam kasutama. „Labori- ja spordiarstid on välja töötanud „Tervisesportlase verepaketi”, mis peaks aitama lühendada spordiarsti juurde pääsemise järjekorda. Selles saab veenivere proovi põhjal ülevaate 11-st organismi põhinäitajast: vere üldpilt, põletiku esinemine, südame- ja veresoonkonnahaigused, maksa talitlus, põhimineraalide tase organismis, lihaskoe kahjustuste näitajad, ainevahetus jne,” tutvustab Kedelauk. Paketti saab teha näiteks Quattromed HTI laborites (Tallinnas Väike-Paala 1 ja Tartus Gildi 8) või ka perearsti juures.

Üks asi on tervise jälgimine, teine ja sama oluline õige treenimine. Mardna selgitab, et üldiselt loetakse mõistlikuks treeningukoormust tõsta 10 protsenti kuus. „Seda võiks laias laastus jälgida. Tähtis on treeningu ja puhkuse tasakaal. Ülekaalulistel on mõistlik joosta siis, kui nad tunnevad, et see ei tekita põlvedes, alaseljas ja mujal vaevusi. Vigastusi ennetava sportimise juurde on oluline roll soojendusel ja venitusharjutustel. Riskigruppidel tasub mõelda personaalsele kavale, mille koostab füsioterapeut, kvalifitseeritud treener vm. Tähtis on treenida ka süvalihaseid, mis aitavad liigeseid toestada,” soovitab Mardna ja lisab, et kui sportimisel tekivad kaebused, näiteks torked rinnus, siis oleks kõige parem arutada seda kõigepealt perearstiga, kes vajadusel suunab eriarsti juurde. 

____________________

Sportimine suurendab äkksurma riski

Uuringute järgi on Eestis ligi 3000 äkksurma aastas. Äkksurm võib tabada peaaegu igaüht. Sportimise tõttu suureneb äkksurma risk kaks-kolm korda. Meditsiinikontrolliga ei ole aga seda võimalik ette näha.

Kultuuriministeeriumi rahastusel ja Eesti olümpiakomitee eestvedamisel on suurematesse spordikompleksidesse paigaldatud elustamisaparaadid. Need on näiteks Tallinnas Audentese spordigümnaasiumis, Tallinna spordihallis, Lasnamäe kergejõustikuhallis, Tartus Tartu ülikooli spordihoones ja A. Le Coq Spordi spordimajas ning Pärnus Pärnu spordihallis.

„Nende komplekside töötajad on koolitatud. Eesti spordimeditsiini klastrini ei ole jõudnud tagasisidet, kas elustamisaparaate on vaja läinud. Samas on spordiklubid ja lapsevanemad hakanud tänu nende paigaldamisele järjest enam huvi tundma elustamisoskuste vastu. Seega on projekt osaliselt eesmärki täitnud ja ühiskonna tähelepanu sellele juhitud,” tõdeb Gerly Kedelauk.