"Kui olin tuntud keemik, tahtsid minuga kõik suhelda. Kui olen tuntud skisofreenik, ei taha keegi." (10)

"Ma pole näinud ühtegi skisofreenikut, kes oleks agressiivne. Pigem on selle diagnoosiga inimesed endassetõmbunud ja elavad vaikset elu," lükkab levinud eksiarvamuse ümber Oliver Kukk. Mees, kes on skisofreeniaga elanud 20 aastat. 

Oliver Kukk (38) ohkab, et tegelikult on üksindus selle haiguse juures kõige hullem, sest sõpradega rääkimisest on väga palju kasu. Aga, nagu ta nendib: "Kui olin tuntud keemik, tahtsid minuga kõik suhelda. Kui olen tuntud skisofreenik, ei taha keegi." Oliveril on vaid üks sõber, kes on tema kõrval olnud lapsest saati. Temale võib ta helistada iga kell ning sõber on valmis ka pärast kõige pikemat tööpäeva minema koos Oliveriga jalutama, et see oma mõtetes rahu saaks. 

Puu avanes nagu liftiuks, sealt lahvatas valgus... 

Oliver ütleb, et märke oma haigusest leiab ta tagantjärele mõeldes üsna varasest ajast. Peale kõige muu innustus näiteks muidu kesiste õpitulemustega ja väga aeglase reaktsiooniga poiss huumorit hinnanud keemiaõpetajast niivõrd, et keemiast sai tema lemmikaine. Ta tuupis, saavutas olümpiaadidel esikohti ja sai Tartu Ülikooli keemia erialale sisse ilma eksamiteta.

Seal algas stressirohke aeg. Kui naabrid seina taga valjult muusikat kuulavad, on võimatu magada. Magamatusele lisandus vastamata armastus. Ja kõva napsuvõtmine.