Foto: PantherMedia / Scanpix
Uudised
11. mai 2014, 12:34

Arst: valu on organismi appikarje, seda ei tasu kunagi alahinnata (8)

Kindlasti ei tohiks valu leevenduseks süüa peotäite kaupa valuvaigisteid, rõhutab ­Ida-Tallinna keskhaigla valuravikabineti tohter ja Eesti Valu Seltsi president Boris Gabovitš.

Millise valu puhul peaks inimene muretsema hakkama ja millal on tegu kroonilise valuga?

Doktor Gabovitši sõnul loetakse krooniliseks sellist valu, mis on inimest vaevanud üle kuue kuu. Operatsioonijärgne valu peaks leevenduma kahe kuu jooksul, seljavalu kolme kuu möödudes. Kui aga vaevused ei kao ka poole aastaga, tuleks perearsti poole pöörduda.

Kindlasti pole mõtet valu leevenduseks süüa peotäite kaupa valuvaigisteid, mida apteegi käsimüügist osta saab. Selle asemel, et sama valu pärast juba kolmandat-neljandat korda apteeki valuvaigistit ostma minna, tuleks tohtri sõnul sammud seada pigem perearsti juurde.

 

"Valuvaigisti on mõeldud selleks, et mitte elada valuga, aga mitte selleks, et valu peita," rõhutab Gabovitš, et valuvaigisti ei asenda arsti.

"Valu on organismi appikarje. Selle mahasurumine põhjusi teadmata on mõttetu, aga inimene jõuab arsti juurde reeglina alles siis, kui muudmoodi enam kuidagi ei saa. Nii et selle asemel, et valuvaigistite toel elada, pöörduge perearstile ning vajadusel suunab tema juba edasi eriarstile," on Gabovitši sõnul esmatähtis valu põhjused välja selgitada, alles siis saab seda ka leevendada.

"Suhtumine valusse on aja jooksul muutunud," tõdeb doktor Gabovitš.

Ka on viimaste aastakümnetega tema sõnul patsientide arv kordades tõusnud – seda eelkõige just eluea tõusu ja sellest tulenevate krooniliste haiguste kasvu tõttu. Sest enamasti ongi valu kui selline mõne muu haigusega kaasnev vaevus.

"Eelkõige seisame selle eest, et ravi oleks võimalikult valutu. Ka operatsiooniga ei pea tingimata kaasnema valu, seepärast aitame inimestel valida taastumisperioodiks sobiva valuravi," räägib doktor Gabovitš haigla patsientidega tehtavast valuravikabineti igapäevatööst.

Aga valuravikabinetti satuvad inimesed ka pere- või erialaarsti saatekirjaga, enam levinud kaebusteks lülisambavaevused, samuti selja-, nimme- ja kaelavalu. Selliste elustiilist tulenevate kaebustega inimeste hulk on viimastel aastatel kasvanud.

"Kuigi paljud meie patsiendid on keskeakünnise ületanud, on ka noorte patsientide arv suurem, kui võiks olla," toonitab doktor Gabovitš.

"Noored peaksid end rohkem liigutama, füüsilist trenni tegema, toituma õigesti, vähem arvutis istuma ja passiivset elu elama – sel juhul oleks ka seljalihased tugevamad," nimetab ta tervislikku elustiili investeeringuks tulevikku.

"On haigusi, mida saame välja ravida ning on haigusi, mida välja ravida ei saa, kuid me saame aidata koos haigusega elada. Näiteks kui inimene vajab puusaproteesi, aga operatsioon on aasta pärast – ometi elada on tarvis ju täna! Või võtame puukborrelioosijärgsed närvivalud – hiljem käib inimene end kord aastas meile näitamas," ei saa doktor Gabovitši sõnul öelda, kui kaua valuravi kestab.

Vahel tuleb valuarstile appi ka psühholoog, psühhiaater või taastusraviarst, teinekord läheb tarvis ka sotsiaaltöötajat.

"Seda juhul, kui selgub, et füüsilise valu taga peitub tegelikult hoopis mõni hingeline läbielamine, millest ei ole üle saadud," ütleb doktor Boris Gabovitš.

Valu on tema sõnul subjektiivne ning vahel võib juhtuda, et selle põhjus ei peitugi mõnes haiguses, vaid hoopis emotsionaalses seisundis, mis peegeldub füüsilises valus.