Uudised
1. juuli 2014, 07:00

Vererõhuprobleemidega on kimpus pool elanikkonnast (8)

Kõrge ülemine rõhk ennustab südamehaigust, alumine kõhuõõne aordi rebenemist.

Hiljaaegu avaldatud uurimustulemused lükkavad ümber väite, nagu avaldaksid süstoolne ja diastoolne vererõhk südameveresoonkonnahaigustele sarnast mõju: selgus nimelt, et kõrge süstoolne vererõhk võib põhjustada südamehaiguseid, kõrgenenud diastoolse rõhuga inimesi ohustab kõhuõõne aordi aneurüsm.

Ajakirjas The Lancet avaldatud uuringu tulemusteni jõudmiseks analüüsiti enam kui miljoni üle 30 aasta vanuse Inglismaal elava inimese tervise andmeid. Vaatlusaluseid jälgiti keskmiselt 5,2 aasta jooksul.

Ilmnes, et kindlate terviseriskide hindamisel ei saa vererõhku jälgides lüüa ühe mütsiga, vaid tuleb tähele panna, milline vererõhu number on kõrge.

Alumise vererõhunäiduga hädas nooremad

Vererõhu mõõtmisel näitab ülemine number nimelt süstoolset rõhku ja alumine diastoolset rõhku. Teadlaste hinnangul on kõrgema süstoolse vererõhuga inimestel on suurem risk insuldi ja stenokardia (rinnakuvalu) tekkeks, samas kui kõrgema diastoolse rõhuga inimesi ohustab rohkem kõhuõõne aordi aneurüsm. Viimase lõhkemine võib põhjustada ulatuslikku verejooksu ja isegi surma.

Põhja-Eesti regionaalhaigla kardioloogiakeskuse teadusjuht, professor Margus Viigimaa sõnul tasub uuringutulemusi usaldada, sest nii pikaajaliselt nii paljusid inimesi uurides on need usaldusväärsed.

Viigimaa ütlemist mööda on see, et kõrgem vererõhk põhjustab insulti ja infarkti ning isheemiatõve, loogiline ja ammu teada. Huvitavam oli aga diastoolse rõhu kõrgenemise ja kõhuaordi aneurüsmi seos. "Seda haigust esineb insuldist-infarktist harvem, kuid samas on see elule veelgi ohtlikum: ravitulemused on viletsamad," ütleb ta.

Viigimaa sõnul on vererõhuprobleemidega kimpus üle poole elanikkonnast. Vererõhuhaigus diagnoositakse inimesel siis, kui tema rõhk on kõrgem kui 140/90 mm Hg, näitu 130/85 mm Hg peetakse normaalseks.

Aegade muutudes on Viigimaa sõnutsi erinevale rõhule erinevat tähelepanu pööratud: kui veel 20 aastat tagasi peeti olulisemaks alumise rõhu muutuseid, siis viimased 15 aastat on olulisemad olnud ülemise rõhu muutused. Seda on põhjustanud elu: patsiendid muutuvad vanemaks, suureneb teise tüübi diabeetikute ning ülekaaluliste arv ning neil ongi rohkem probleeme süstoolse rõhuga. "Diastoolse rõhuga on rohkem kimpus kuni 50aastased inimesed. Aga neil õnneks pole kõhuaort nii lupjunud, et võiks aneurüsm tabada," lausub kardioloog.

Suur osa vererõhuprobleemidest on korrigeeritav elustiili muutusega: tuleb hakata liikuma, vähendada kehakaalu ja soola tarbimist. Ravi vajab Viigimaa sõnade järgi umbes 250 000 eestlast. Ta paneb aga südamele, et isegi kui ravimite või elustiili muutusega on normaalne vererõhk saavutatud, püsib kord juba vererõhuprobleemidega kimpus olnud inimestel südame-veresoonkonnahaiguste risk kõrgem kui normaalse vererõhuga isikutel. Seepärast on väga oluline jälgida pidevalt kõiki riskitegureid, näiteks hoida silma peal kolesteroolitasemel.

Ülemise ja alumise rõhu muutustest olulisem on Viigimaa sõnul ülemise ja alumise rõhu vahe. Kui see läheb suureks, muutuvad arterid jäigemaks, nende seinad saavad kahjustada ja veresoonte lupjumise protsess saab soodsa pinnase. Selle tagajärjel teadupoolest võib tekkida nii insult kui infarkt. Diastoolse rõhu tõusu tekitab Viigimaa tähelepanekul näiteks stress ja vaimne pinge.

Millest üle ega alla ei tohiks vererõhk langeda? Viigimaa sõnutsi on rõhu alumine piir 90/60 mm Hg. "Alla selle on inimesel üldjuhul terviseprobleeme," räägib arst. Sellise vererõhuga inimesed on tavaliselt loiud ja uimased. "Vahel on ülimadal vererõhk aga pärilik, eriti pikka kasvu naistel," teab Viigimaa.

Ravi määratakse sel puhul pärast põhjalikke uuringuid, ise saab end aidata näiteks teed-kohvi juues või südame tööleergutamiseks käteringe tehes.

Peale vererõhu jälgi ka pulssi

Ülemine vererõhk ei tohiks tõusta aga üle 140. "Üle 180 on näit juba nii ohtlik, et peaks otsekohe ravi alustama, vastasel juhul võib tekkida insult," nendib Viigimaa.

Samas teab ta patsiente, kelle rõhk püsibki 200 piires vaatamata ravile ehk nagu ütleb Viigimaa: arstiga tuleb kindlasti nõu pidada, sest tänapäeval on ravivõimalused oluliselt avardunud.

Peale vererõhu tasub silma peal hoida ka pulsil, sest kui näiteks kehva treenitusega inimese süda lööb rahulolekus pidevalt 80–90 korda minutis, töötab süda tühja. Sellist olukorda saab ravimitega leevendada. Üldiselt on aga pulsiga nii, et kui koormusega pulss tõuseb, pole põhjust muretsemiseks. Aga kui ka trepist liikudes tunneb inimene end jõuetuna ja pulss ei tõuse, tuleks nõu pidada arstiga.

Meeles peab pidama sedagi, et vaatamata moodsatele ravimitele, on kõrge vererõhuga inimestel teatud terviseriskid suuremad. Nii on 30aastasel hüpertensiooni käes kannataval inimesel 63% suurem tõenäosus haigestuda elu jooksul südamehaigustesse, normaalse vererõhuga inimestel on see näitaja 46 protsenti. Ühtlasi arenevad kõrge vererõhuga inimestel südamehaigused välja viis aastat varem kui normaalse vererõhuga eakaaslastel.

Eelista õlavarre aparaati

Kuigi vererõhku eelistatakse sageli mõõta randmeaparaadiga selle mugavuse tõttu, soovitab Margus Viigima vererõhuaparaati valides eelistada sellist, mis määrab vererõhku õlavarrelt. «Randmepiirkonna arterid on väiksemad ning tavaliselt on randmeaparaatidel mõõtmisvead suuremad,» põhjendab ta.

 

Kuidas mõõta vererõhku?

• Enne vererõhu mõõtmist istu viis minutit rahulikult.

• Keha ja käsi ei tohiks olla pinge all ning mõõtmise ajal peaks selg olema toestatud (näiteks istu seljatoega toolil) ja käsi lamama lõdvalt, mitte pinge all.

• 30 minutit enne vererõhu mõõtmist väldi suitsetamist, ergutavate jookide joomist (kohv, tee, alkohol, energiajoogid), tugevat söögikorda ja füüsilist pingutust.

• Aseta mansetivoolik (või spetsiaalne märk mansetil) mõõtmisel arteri kohale (tavaliselt näidatud vererõhumõõtja juhendis või palu arstil-apteekril õige koht näidata).

• Mõõda vererõhku iga kord kaks-kolm korda paariminutise vahega, nii väldid võimalikke mõõtmisvigu.

• Vanemaealised ja diabeediga inimesed, samuti neeru- ja südamehaiged peaksid uute soovituste järgi vererõhku mõõtma ka seistes, sest rõhk kipub eriti vanematel inimestel püsti tõustes langema. Seistes määratakse vererõhku üks ja kolm minutit pärast püsti tõusmist.

• Rütmihäiretega inimestel võivad mõõtmistulemused olla valed – näiteks ei näita aparaat tulemust või on see iga kord erinev. Seetõttu oleks hea esimene kord vererõhku mõõta apteekri või perearstiga. Nii on näha, kas kodus mõõdetud tulemused on õiged. (Allikas: kardioloog Margus Viigimaa)

Vead vererõhu mõõtmisel

• Vererõhu mõõtmisel ei tohi keha ja käsi pinge all olla. Käsi ei tohi olla üles tõstetud.

• Vererõhku ei tohi mõõta vahetult pärast aktiivset tegevust.

• Tihti eksitakse manseti asukohaga. Näiteks istutakse diivanil või toolil ja käsi pannakse kõrgemale lauale. Eriti oluline on manseti südame kõrgusel asumine randmeaparaadi puhul. Kui mansett asub südamest kõrgemal, siis tulevad vererõhuväärtused madalamad, kui mansett asub madalamal, siis kõrgemad.

• Kasutatakse vale suurusega mansetti. Enamasti kasutatakse normaalsuurusega mansetti, kuid näiteks hüpertoonikud on sageli ka ülekaalulised ja nende õlavarred on suuremad. Sellisel juhul tuleks valida laiem mansett. Kitsa mansetiga on vererõhuväärtused kõrgemad, laiaga madalamad.

• Kindlasti peaks kasutama valideeritud seadmeid ja neid vastavalt juhisele taatlema.

• Mõnel inimesel on vererõhku mõõtes käte vahel erinevus, eriti vanemaealistel. Kui erinevust pole, pole probleemi, kuid mul on patsiente, kellel on vahe ka 50–60 mm Hg. Esimesel korral tuleks vererõhku mõõta mõlemalt käelt, vaadata, kumma käe tulemus oli kõrgem ning jäädagi sellelt mõõtma. Kõrgem vererõhk on tavaliselt paremal käel.

• Kui kodus mõõdetud vererõhk on väga erinev arsti juures mõõdetud tulemustest, võib arst välja pakkuda ööpäevase jälgimise – selleks kasutatakse vastavat seadet, mis mõõdab vererõhku 24 tunni jooksul mitu korda ning võimaldab leida usaldusväärse tulemuse. (Allikas: kardioloog Margus Viigimaa)