ENNE... Foto: Erakogu
Uudised
3. august 2014, 13:00

26 KILO KAOTANUD BRITTA: võitlus isudega on läinud aina raskemaks (147)

"Kui eesmärk oli käes, tundsin, et võin ennast lõdvemaks lasta. Aga siis hakkasid isud magusa ja ebatervisliku toidu järele tagasi tulema," räägib üheteistkümne kuuga 26 kilo alla võtnud Britta Roosileht. Kahel esimesel kaalujälgimise kuul patustas Britta vaid kaks korda, kuid nüüd lubab ta endale nädalas korra või paar maiustada.

Kaks aastat tagasi, täpsemalt 2012. aasta maikuus, otsustas 94 kilo kaalunud Britta, et on aeg ennast kokku võtta ja teismeeast kogunema hakanud ülekilodest vabaneda. Julgustava tõuke andis talle hea sõber ja treener Viktor Eksi.

"Kuna ta oli pannud aluse MyFitnessi spordiklubi kaalunõustamisele, oli ta nõus ka mind aitama toitumist jälgida. Kuna mul olid paari kuu pärast pulmad tulekul, siis oli ka see hea motivatsioon," meenutab Britta, kes võttis endale eesmärgiks jõuda 68 kiloni ehk kehamassiindeksi järgi oma normaalkaalu keskmise näitajani.

Algul oli kõige olulisem muutus see, et ta pidi hakkama päevas viis korda sööma. "Varem kippusin ma sööma kas õhtul liiga palju või järgmisel päeval ei söönud jälle üldse. Minu toiduplaan oli väga ebaregulaarne," ütleb ta.

"Pidin hakkama ka toitumispäevikut täitma, et oleks ülevaade, kui palju ma energiat tarbin ja et see oleks väiksem kui minu päevane energiakulu. Vaid niimoodi hakkab kaal langema."

Kuigi Britta on suur maiasmokk, pidi ta kommidest-kookidest loobuma. Unustada tuli oma teisedki lemmikud, nagu nisujahutooteid, kiirtoit ja kaloririkkad näksid. Söömiseks tuli leida õiged kogused ja kellaajad.

"Algul oli ikka väga raske. Viis korda päevas söömine tundus mulle utoopiliselt palju – tundsin, et lihtsalt ei jaksa," selgitab Britta ning lisab, et samuti oli keeruline isudega võidelda.

Kuna Brittal oli abiline olemas, kes teda kogu aeg kontrollis, siis ei julgenud ta eriti patustada, vastasel juhul sai ta kõvasti noomida.

"Ma kujutasin treeneri kurja pilku ette," naerab ta. "Ma ei tahtnud panna ka teist inimest endas pettuma ja ma teadsin, et petan ka iseennast niimoodi."

Uue toitumisrežiimiga täielikult ära harjumine võttis tal aega umbes pool aastat.

Kaalulangus ja -tõus käivad käsikäes

Britta pidevad jutud kaloritest ja toidukogustest ehmatasid algul ka abikaasa ära. Aga mida aeg edasi, seda rohkem läks ta sellega kaasa.

"Minu mees sööb kõiki neid toite, mida ma kodus teen ja temagi on praeguseks alla võtnud umbes 30 kilo. Aga tema on asja vabamalt võtnud – ta lubab endale päris palju seda, mida tahab." Britta tõdeb, et meestel käibki kaalulangetamine lihtsamalt.

Britta on kogu elu sporti teinud. Kuus aastat tagasi hakkas ta trennis käima aga iga päev ja mõnikord sattus ta treeningusaali ka kaks korda päevas.

"Kaalulangetamisega alustades võtsin trenne vähemaks. Kogemus näitas, et enda lõhkitreenimine sellele kaasa ei aita," tunnistab ta.

Üheteistkümne kuuga 26 kilo alla võtta oli raske, kuid veel raskem on seda tulemust säilitada, sõnab Britta. Praeguseks on ta tagasi võtnud umbes neli kilo.

"Kaal kõigub kuskil 72 kilo kandis, aga eks languse juurde käib ka kaalutõus," muigab ta. "Kui mu eesmärk oli saavutatud, siis võisin natuke lõdvemaks lasta, aga mingi piir pidi ikkagi jääma. Mina unustasin selle piiri vahepeal ära."

Täpsemalt kadus Britta piiritunnetus eelmise aasta suvel, kui ta käis abikaasaga Bulgaaria reisil ning sõi ennast kõigest heast ja paremast üle.

"Ma võtsin need neli kilo kahe nädalaga juurde ja nendest maha saada oleks olnud lihtne, kuid ma luban endale ikka ühe või paar korda nädalas midagi, mida ma tegelikult süüa ei tohiks."

Britta kurdab, et võitlus isudega on läinud aina raskemaks. "Ma ei suuda leida seda jõudu, et võtaks ennast kokku ja kaotaks veel viis kilo. Ühtepidi see polegi nii palju, aga enesetundele mõjub liigne kaal ikkagi halvasti."

Suur tahe paneb tegutsema

Samas ei lase Britta ennast väikesest kaalutõusust häirida, kuna üldiselt teeb ta ikka teadlikke valikuid. Kiirtoidurestoranid on ta ära unustanud – need ajavat teda lausa iiveldama, tööle võtab ta omatehtud toitu kaasa, kuid käib ka julgelt väljas söömas.

Peale suure kaalukaotuse ja elustiili muutuse on Brittal tekkinud ka uued unistused. "Praegu tegelen ma iluteenindusega, aga fakt on see, et minu selg ei luba seda kaua teha. Nüüd on hakanud mind huvitama aga sport ja kuna mu praegune füüsiline vorm lubab seda rohkem teha kui varem, siis olen mõelnud treeneriameti peale," arutleb ta.

Mismoodi innustab Britta aga teisi ülekaalulisi samasugust teekonda ette võtma?

"Kui on olemas väga suur tahe midagi saavutada, siis see paneb tegutsema. See on nagu salapärane jõud, mis tuleb ühel hetkel. Ja ma arvan, et õiged asjad juhtuvad õigel ajal. Minul läks selleni jõudmiseks mitu-mitu aastat – järelikult oli nüüd õige aeg. Ma olin küll ka ülekaalulisena enesekindel, aga mu keha pani mind ikkagi ebakindlalt tundma. Endasse tuleb uskuda ja tugeva tahte korral on kõik võimalik."

Britta rõhutab, et kaalulangetamine ei ole ainult füüsiline ettevõtmine, see on ka psühholoogiline. Enne kui hakata endale uut toidulauda koostama, tuleb peas paljud asjad paika sättida.