„Kui haigus esineb klassikalise või tüüpilise haiguspildina, on selle diagnoosimine üsna lihtne,“ kinnitab Tõstamaa tervisekeskuse perearst Madis Veskimägi, et kaks kolmandikku tõbedest on võimalik diagnoosida vestluse ehk anamneesi kogumise ja arstliku mõtlemisega.
„Järgnevad valikuuringud on vajalikud diagnoosi vormistamiseks. Kuid sageli kipub olema nii, et tavaline kipub olema ebatavaline ehk haigus avaldub väga ebamääraste vaevustega,“ lausub ta.
Ka Ameerika Arstide Kolleegiumi president ja Missouri ülikooli meditsiini professor doktor David Fleming rääkis CNN-ile, et paljud tõbede sümptomid on ebatavalised ning olenevad konkreetsest inimesest. Tallinna Lastehaigla pediaatriakliiniku endokrinoloogiateenistuse juhataja Ülle Einbergi sõnul võivad mõne haiguse sümptomid olla nii salakavalad, kulgeda aeglaselt ja märkamatult, et inimene ei pruugi arugi saada, et tal on midagi viga.
Tänapäeval on võimalik siiski üha rohkem haiguseid lihtsalt diagnoosida. Madis Veskimägi toob välja Helicobacter pylori loo. „Veel 15-20 aastat tagasi arvati, et kaksteistsõrmiksoole- ja maohaavandtõbi on ägenemistega kulgev krooniline haigus. Oldi veendunud, et happelise keskkonnaga maos ei saa elada ükski bakter,“ räägib ta.
Kuid see bakter avastati, osaliselt tänu Eesti arstiteadlastele. „Bakteri olemasolule kinnituse saamiseks kasutatakse tänapäeval „mõõganeelamist“ või selle määramist väljaheitest. Kui bakteri olemasolu on tõestatud, määratakse ravi ja nii on võimalik ravida tõbe, mis seni arvati olevat krooniline ja seotud pigem stressi või pärilikkusega,“ kõneleb perearst.
Veskimägi soovitab patsientidel kõrvalekaldeid oma tervises tähelepanelikult jälgida ning nendest arstile rääkida. „Sümptomite eitamise või võimendamisega, samuti dr.Google soovitustega relvastumine ja veendumus, et haigust diagnoosib ainult analüüs või mõni masin, mitte aga arst ja arstikunst, teeb asja palju keerulisemaks,“ tähendab ta, et vastastikune kuulamine ja koostöö on igal juhul eduka diagnoosimise aluseks.
Ida-Tallinna Keskhaigla diagnostikakliiniku juhataja Toomas Kariis kinnitab, et inimese roll on diagnostika ja raviprotsessis ülioluline alates masinatele lähteülesande seadmisest rääkimata nende juhtimisest või seadistamisest uuringuküsimusele vastuse saamiseks.
David Fleming tõi välja 15 haigust, mida arstidel on vaatamata kõigele keeruline diagnoosida.
Soole ärritussündroom
Soole ärritussündroomi teket seostatakse sooletalitluse ja soole tundlikkuseläve muutustega. Kuna puuduvad ainult selle haiguse puhul esinevad haigustunnused, siis peab arst välistama teised samalaadseid haigustunnuseid andvad haigused. See võib osutuda keeruliseks.
Soole ärritussündroomile on iseloomulik alakõhuvalu, kõhupuhitus, kõhulahtisus ja/või kõhukinnisus.
Tsöliaakia
Tsöliaakia on krooniline haigus, mille vallandajaks on nisuvalgud (gluteen) ja teistes sarnastes teraviljades (rukis, oder) esinevad valgud. Nende toimel tekib peensooles pikaajaline põletik ja sellest omakord väga erinevad kaebused. Tallinna keskhaigla allergoloog-immunoloog Krista Ressi sõnul ongi seetõttu tsöliaakia diagnoosimine raske, võib võtta sageli kaua aega (kuni kümme aastat) ja vahel jääda isegi diagnoosimata
Teoorias peaks tsöliaakia all kannatavatel inimestel klassikaliselt tekkima nisu, rukist ja otra sisaldavate toiduainete söömise järgselt seedeprobleemid - pikaajaline kõhulahtisus, kõhuvalu, kõhupuhitus, kaalulangus. Ressi sõnul ei pruugi aga täiskasvanuil sageli seedetrakti kaebuseid esineda, tsöliaakia avaldub hoopis ebatüüpiliste kaebustega ehk näiteks lisaks kõhnumisele ja kaalupeetusele võivad esineda ka rauavaegusaneemia, maksa funktsiooni näitajate tõus, osteoporoos, jäävhammaste emaili ja struktuuridefektid, villiline nahalööve, puberteedi hilinemine või menstruaaltsükli häired, korduvad iseeneslikud abordid ja isegi viljatus.
Tsöliaakiat Ressi sõnul ainult kaebuste alusel diagnoosida ei saa, sest samad kaebused võivad viidata paljudele teistele terviseprobleemidele. Samas ei saa seda teha ka vaid vereproovi alusel. „Positiivse vereanalüüsi korral tuleb diagnoosi kinnitamiseks võtta patsiendi peensoolest proovitükike ja seda mikroskoobi all uurida,“ selgitab Ress.
Ainsaks raviks on range gluteenivaba dieet, väiksemgi kogus keelatud teravilju võib tõve vallandada. Kahjustunud peensoole limaskest võib aga olla pahaloomulise kasvaja tekke eelsoodumuseks. „Väga oluline on teada, et omal käel gluteenivaba dieeti alustada ei tohi. Paljudel haigustel võivad olla sarnased kaebused. Dieediga võib arsti jaoks haiguse pildi ära rikkuda ning tegelik haigus võib nii hoopis diagnoosimata jääda,“ rõhutab Ress.
Fibromüalgia
Fibromüalgia on haigus, mis väljendub eelkõige lihases esineva valuga. „Fibromüalgia on välistamisdiagnoos. See tähendab, et kui haigel tekivad fibromüalgiale viitavad kaebused, mõeldakse enne diagnoosi püstitamist läbi kõikvõimalikud teised põhjused, tehakse täiendavad uuringud,“ räägib Tartu Ülikooli kliinikumi arst-õppejõud neuroloogia erialal Mark Braschinsky.
Tema sõnul on haigusel olemas väga selged kriteeriumid, millest diagnoosimisel lähtuda. Küll aga võib seda nimetada interdistsiplinaarseks haiguseks, millega puutuvad kõige sagedamini kokku reumatoloogid ja neuroloogid. „Vahel on vaja diagnoosi kinnitamiseks mõlema eriala arsti ühist otsust,“ lausub ta, et teiste erialade arstid võivad olla selle haiguse äratundmisega raskustes.
Sageli kahtlustab seda tõbe aga perearst, kes suunab patsiendi esmajärjekorras reumatoloogile. „Erinevad uurimused näitavad, et reumatoloog võib taoliste sümptomitega patsientidel diagnoosida fibromüalgia, gastroenteroloog võib panna diagnoosiks hoopis ärritunud soole sündroomi,“ kostab neuroloog.
Reumatoidartriit
Haigus kujutab endast kroonilist liigeste põletikku, liigesed on turses ja valulikud, haiguse tagajärjel häirub liigeste funktsioon. Seda tõbe esineb igas vanuses.
Reumatoidartriidi varajase staadiumi sümptomid ehk valu või jäikustunne liigestes võivad viidata mitmetele teistele haigustele. Ida-Tallinna Keskhaigla reumatoloog Karin Laas ütleb, et kindlasti tuleb oma muret perearstile kurta, kui liiges läheb paiste. „Kui tavapäraselt on reumatoloogile järjekorrad 3-4 kuud, siis reumatoidartriidi kahtluse korral suunab perearst inimese varase artriidi kabinetti,“ kinnitab Laas.
Reumatoidartriidi diagnoosimiseks tehakse vereanalüüs ning röntgenuuring.
Hulgiskleroos
Sclerosis multiplex ehk hulgiskleroos on kesknärvisüsteemi ehk pea- ja seljaaju haigus, mille puhul hävitab autoimmuunne põletik närvirakkude ümber oleva müeliinkihi. Esialgu võivad hulgiskleroosile viidata tuimus, nõrkus või pakitsus ühes või enamas jäsemes. Ent see ei pruugi ka kohe hulgiskleroosi tähendada.
Lääne-Tallinna Keskhaigla närvihaiguste kliiniku juhataja, neuroloog Katrin Gross-Paju ütleb, et ehkki sclerosis multiplexile viitavad sümptome on palju, tekivad haiguse alguses väga konkreetsed neuroloogilised sümptomid, mis püsivad päevi ja nädalaid. „Hulgiskleroosi eripära on selles, et tekkinud sümptomid võivad iseenesest mööduda, kuid kuude või aastate pärast need korduvad ehk sellele haigusele on iseloomulikud ägenemised ja paranemised. Uued sümptomid võivad sarnaneda eelmisel korral olnutega või olla täiesti erinevad eelnevatest,“ räärgib ta.
Neuroloogi sõnul on sclerosis multiplex eriline neuroloogiline haigus, sest sellel olemas haiguskulgu muutev ravi, mille efektiivsus sõltub võimalikult varajasest ravi alustamisest. Seetõttu on kiire diagnostika ülioluline, sest ravimeid, mis taastaks olemasoleva neuroloogilise kahjustuse, hetkel veel pole. Sclerosis multiplexi diagnoosi aluseks on tüüpilised sümptomid, neuroloogiline leid ja MRT diagnostika, vajadusel lisauuringud.
Borrelioos
Borrelioos ehk Lyme’i tõbi on puukide levitatav nakkushaigus. Perearst Madis Veskimäe sõnul tekib esmalt puugihammustuspiirkonnas mõni päev kuni kaks kuud hiljem 5-30 sentimeetri suurune punetav laik, millega võib kaasneda väike palavik, lihas-liigesvalu. „Need nähud võivad mööduda ning võib juhtuda, et inimene lihtsalt ei pööra punetavale laigule ja vaevustele tähelepanu,“ teab Veskimägi.
Harva järgnevad eelpoolnimetatule kogu organismi haaravad haigusstaadiumid ehk südame-, närvisüsteemi-, naha- ja liigesvaevused. Haiguse olemasolu tehakse kindlaks vereanalüüsiga mõne nädala möödudes puugihammustusest.
Veskimäe sõnul tunnevad inimesed selle tõve ees suurt hirmu ja püüavad oma väga erinevaid ja ebamääraseid vaevusi seletada just selle haigusega. Sageli on nende vaevuste põhjuseks aga hoopis stress, üleväsimus, sundasendis töö, depressioon, ärevushäire või lihtsalt liigne muretsemine.
Luupus
Süsteemne erütematoosne luupus on põhjustatud autoimmuunsest põletikust organismis ja võib mõjutada liigeseid, neere, aju, nahka ja kopse, jäljendades erinevaid haigusi. Reumatoloog Karin Laas ütleb, et luupus on müstiline saja näoga haigus. Tõvele kõige iseloomulikumaks on liblikakujuline nahapunetus näol, kuid seda ei esine alati. Laasi räägib, et luupus võib avalduda näiteks ka pikaajalise palavikuga või mitteparaneva kopsupõletikuga. Et haigus annab endast märku väga erineval moel, on seda ka raske diagnoosida.
Kahtluse korral teevad arsti tavaliselt uriini- ja veretesti ning füüsilise läbivaatuse.
Polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS)
Polütsüstiliste munasarjade sündroomiga võivad kaasneda menstruaaltsükli häired, vöörasvumine, liigne karvakasv, viljatu paarisuhte probleemid. Evita Grupp OÜ Naistearstide vanemarst Galina Litteri sõnul avastatakse see haigus enamasti juhuslikult günekoloogilise ultraheliuuringu käigus. Et vöörasvumist ja kaalutõusu põhjustavad insuliini toime häired, võivad selle haigusega kokku puutuda ka sisearstid ja endokrinoloogid. Lõplik diagnoos kinnitatakse plaanilisel diagnostilisel laparoskoopial proovitüki uuringuga munasarjast.
Endometrioos
Naised, kellel on endometrioos, kaebavad sageli vaagnavalu, krampide ja tavalisest märksa rohkema veritsuse üle. Naistearst Galina Litteri sõnul on endometrioos sageli aladiagnoositud, sest uuringuteks on vajalikud kirurgilised meetodid, millel on oma riskid ja ohud.
Kui endomeetriumi ehk emaka limaskesta sarnane kude paikneb emaka lihaskestas, on selle tõve nimetus adenomüoos ning seda saab Litteri sõnul diagnoosida kindlalt vaid pärast emaka eemaldamist ja histoloogiliste lõikude uurimist. Kuid endometrioosi kolded võivad paikneda muuhulgas näiteks ka munajuhadel, emakakaelal, kõhukelmel ja haruldasematel juhtudel ka nina limaskestas ning kopsus, mistõttu kaasneb menstruatsiooniga ninaveritsus ja verine köha.
Lõplik diagnoos kinnitatakse laparoskoopial võetud koe proovitüki uuringuga.
Apenditsiit ehk pimesoolepõletik
Pimesoole- ehk ussripikupõletiku vaevused võivad perearst Madis Veskimäe sõnul olla väga erinevad, sõltudes inimese vanusest, ussripiku paiknemisest ja pikkusest ja tekkinud põletiku vormist ning organismi vastupanuvõimest. Samas on see üsna sage, elu jooksul võib see välja kujuneda ühel inimesel 15-st, peamiselt 10-30 aasta vanustel inimestel.
Perearsti sõnul ei ole pimesoolepõletiku diagnoosimine sugugi lihtne - vaevused on väga erinevad, ebamäärased ja paiknevad sageli üsna kaugel haiguse algkoldest.
„Ussripikupõletik on kord selline haigus, millel staadiumid võivad aja kulgedes süveneda või taanduda. See haigus on ka omamoodi kollegiaalsuse proovikivi - kõik meedikud püüavad parimat, kuid võimalik on toetuda vaid hetkeseisule haiguspildis ja uuringutes,“ nendib ta.
Põletikule viitavad arsti sõnul tuim valu ülakõhus või naba piirkonnas, mis muutub järk-järgult teravamaks ja suundub paremale alakõhtu, söögiisu kadumine,
iiveldus ja või oksendamine sageli peale kõhuvalu teket, kehatemperatuuri tõus, tavaliselt 37,2-38,8, gaasipeetus, kõhukinnisus või vastupidi- kõhulahtisus suurenenud gaasiga, kõhukarambid, valulik urineerimine. Kui vaevuste tekkest on möödas paar tundi ja haigus näib süvenevat, ning valu suundub paremale alakõhtu, soovitab Veskimägi pöörduda lähemasse erakorralise meditsiini osakonda.
Ussripikupõletik on haigus, mida ennetada pole võimalik, kuigi seda esineb Veskimäe kinnitusel vähem neil, kes söövad kiudaineterohkeid toiduaineid.
Migreen
Paljud migreeni all kannatajad kogevad migreenile iseloomulikke sümptomeid, nagu raske, enamasti pulseeriv peavalu, iiveldus, oksendamine, valgus- ja müratundlikkus.
„Ent on ka juhuseid, kus inimene ei teagi, et tal migreen on,“ nendib neuroloog Mark Braschinsky.
Nimelt esineb kerget migreeni erinevate uuringute andmetel umbes veerandil kõikidest migreenhaigetest. „Neil puuduvad klassikalised migreenile iseloomulikud jooned ning see teeb diagnoosimise raskemaks. Enamasti saavad need inimesed pingetüüpi peavalu diagnoosi,“ nendib Braschinsky.
Samas võivad ka migreeniga patsiendid, kes tunnevad end uimasena või ebamugavat tunnet peas, saada neuroloogi sõnul mitte kõige sobivamat ravi, sest sellistes olukordades ei oska kõik arstid migreeni kahtlustada.
Tavaliselt on tema sõnul just neuroloog see arst, kes peab suutma välistada teised võimalused ning määrata õige diagnoosi. „Harvematel juhtudel võib diagnoosi panemisega raskustes olla ka tavaneuroloog ja vajalik on peavaluarsti konsultatsioon,“ lausub Braschinsky.
Kobarpeavalu
Kobarpeavalu puhul on valu tavaliselt väga tugev. Seetõttu pole väga tüüpiline, et inimene selle sündroomiga arstide poole ei pöördu. „Valud käivad otsekui kobaratena – ühel päeval võib olla mitu poole- kuni kolmetunnist hoogu ning seda pikema aja jooksul, enamasti nädalaid kestva kobarana, millele järgneb valude kadumine kuni järgmise kobara tekkimiseni,“ selgitab neuroloog Mark Braschinsky.
Kobarpeavalud kipuvad ilmuma aastaaja muutumisel, teadlased ei ole selle põhjust kindlaks teinud. Ent just seetõttu võivad arstid selle segi ajaga allergiaga seotud siinuse peavaluga.
Kobarpeavalu diagnoosib kas neuroloog või peavalu spetsialist. „Põhjus pole mitte selles, et perearst ei tunneks seda haigust ära – paljud perearstid saadavad neuroloogile kobarpeavaluga haigeid juba korrektselt diagnoosituna ja ka adekvaatselt alustatud raviga – vaid lisaks tulevad mängu teised samasse rühma kuuluvad ja oluliselt harvemad haigused, mis võivad esmapilgul tunduda väga kobarpeavalu moodi,“ tähendab neuroloog.
Kilpnäärme alatalitlus
Kilpnäärme alatalitlus on põhjustatud organismis olevatest kilpnäärme hormoonide vähesusest või puudusest. Selle tulemusena aeglustuvad ainevahetus ja teised organismile vajalikud protsessid.
Endokrinoloog Ülle Einbergi sõnul on sellele haigusele iseloomulikud peavalu, kerge kaalutõus, vahel juuste hõrenemine. Lastel võib haigusele viidata ka kasvupeetus, täiskasvanuil pidev väsimustunne ja nahakuivus. Naistel võivad kilpnäärme alatalitusele viidata ka häired menstruaaltsüklis.
Seda haigust võib esineda igas eas, kuid raskemini on see diagnoositav lastel ja vanematel inimestel. Lapsed ei kaeba Einbergi sõnul midagi, on isegi juhtunud, et seetõttu on haigus juba üsna kaugelearenenud.
Diabeet
Täiskasvanutel võib olla diabeet aastaid enne, kui nad sellest teada saavad. Endokrinoloog Ülle Einbergi sõnul on esimest tüüpi diabeeti lihtne diagnoosida, sest selle sümptomid on ilmsed: inimene hakkab palju jooma, sageli tualetis käima, kaotab kaalu. „Sellised märgid ei jää inimesele märkamatuks,“ lausub Einberg.
II tüüpi diabeet võib aga aastaid tulena tuha all hõõguda. „Kerge veresuhkru tõus võib püsida aastaid ja jääda seejuures märkamatuks,“ selgitab Einberg.
II tüüpi diabeedile võib viidata suukuivus ja janutunne, kuid neid saab seostada ka paljude muude asjadega. Seetõttu ei olegi endokrinoloogi sõnul harv, kui patsient saab suhkruhaiguse diagnoosi alles siis, kui avalduvad esimesed tüsistused, näiteks tuimus jalgades-kätes või nägemishäired. Paljud diabeetikud satuvad Einbergi kogemusel oma kaebustega esmalt ka kardioloogi juurde.
Ühte on Einberg täheldanud – enamus diabeedipatsientidest on ülekaalulised.
Põletikuline soolehaigus
Peamiselt on kaks põletikulist soolehaigust: haavandiline koliit ja Chroni tõbi. Mõlemad põhjustavad seedetrakti põletikku. Tüüpiline on kõhuvalu ja kõhulahtisus.
Nende tõbede diagnoosimine võib olla keeruline, sest sümptomid on haiguse alguses ebatüüpilised. Kuna nende haiguste diagnoosimiseks ei ole ühtegi spetsiaalset vahendit, kasutavad arstid sellegi puhul välistamismeetodit.
Gastroenteroloog Toomas Kariis kinnitab, et Eestis on nende tõvede diagnoosimiseks vajalikud vahendid ja võimalused olemas.
Kommentaarid