Psühhoterapeut: hirmudest täielikult vabaks ei saa kunagi (7)

Rosanna Lints tunnistab, et kolm aastat tagasi avalikkusele oma koerte foobiast rääkides pingutas ta hirmu foobiaks nimetamisega natukene üle. Tõde oli siiski see, et Rosanna on terve oma elu koeri kartnud.

Kuidas hirm tekkis, ta ei tea. Tallinnas elades ei ole neiul koertega eriti kokkupuudet olnudki, kuna pealinnas koeri väga üksi ringi ei liigu. Ja seda teab Rosanna ka, et näiteks sõbra või tuttava neljajalgset ei karda ta kindlasti.

Aeg on hirmu veidi kahandanud

"Kui tean, milline koer on, siis ma ei karda teda. Kui aga tänaval tuleb vastu koer ja vaatab mulle kurjalt otsa, tekib ikka hirm," nendib Rosanna, lisades, et rõõmus koer temas ärevust ei tekita.

Mõned aastad tagasi oli lauljannal ehmatav juhtum: ühtäkki seisis ta õhtupimeduses vastamisi saksa lambakoeraga. "Läksin pimedas jalutama ja kuulsin, et kuskil aias on tüdruk ja koer. Kuidagi pääses see koer lahti ja järsku nägin, kuidas ta minu poole jookseb. Jäin lihtsalt seisma ja panin jalad-käed risti. Teadsin ju, et koera eest ma ära ei jookse," meenutab Rosanna. Õnneks ei sööstnud kutsa talle kallale, nuusutas lihtsalt ja läks oma teed.

"Eks see kartmine on rohkem peas kinni. Ma püüan olukorda ikka mõistusega võtta ja näiteks võõra koeraga kohtudes äkilisi liigutusi ei tee," lausub Rosanna.

Peale taoliste juhtumite pole tal koertega ebameeldivaid kogemusi olnud. "Olen kuulnud pigem teiste lugusid ja teadlik sellest, mis võib juhtuda," tõdeb ta. Rosanna arvates tulenevadki paljud hirmud info puudumisest: "Ilmselt kardavad paljud inimesed pimedust, sest pimeduses puudub info ümbritseva kohta. Kui sa kuuled siis hääli, mis pole sulle tuttavad, on normaalne, et oled rohkem valvas."

Kunagi isegi võeti Rosanna perre koer, et see aitaks tal hirmust üle saada. Tookord hirmud ei taandunud, kuid aeg on koertekartust tasapisi kahandanud. Praegu ütleb Rosanna, et talle meeldivad koerad väga ja ta on mõelnud isegi endale koera võtta.

Psühhoterapeut Epp Veski sõnul tekivad hirmud peamiselt ebakindlusest, usu puudumisest, madalast enesehinnangust või halvast kogemusest. "Hirm on tihtipeale paljude murede põhjus – eriti siis, kui inimene ütleb, et ta ei karda. Siis võib inimesel olla hirm oma hirmu ees," räägib Veski. Kõige rohkem kardavad inimesed muutusi, tõrjutust, läbikukkumist ja ootustele mittevastamist. Kõrgusekartust, hirmu kinniste ruumide, ämblike ja muu sellise ees esineb psühhoterapeudi sõnul vähem.

Hirmust ülesaamiseks otsi põhjust

Miks kardetakse näiteks ämblikke? "Kui inimene ei tea, et tal on ämblikega halb kogemus, võib ta olla ämblikukartusest lugenud või kuulnud. Näiteks, kui väikese lapse ema karjub ämblikku nähes, ei pruugi see lapsel hilisemas eas meeleski olla, kuid sellest võib tema hirm alguse saada," lausub Veski.

Hirm on tema sõnul abstraktne, seletamatu ja endalegi arusaamatu kartus konkreetselt millegi või kellegi ees. Hirmust saab vabaneda, kui sellega samm-sammult tegelda. "Tegelikult on kasulikum oma hirmudesse mitte takerduda, vaid muuta see kartuseks. Ja siis leida sellele vaatamata veidigi julgust. Ämbliku kartusest ülesaamiseks tuleks alguses vaadata pilti ja siis ämblikku kaugemalt. Ämblikku nähes tuleks püüda mitte jooksu pista," jagab Veski näpunäiteid. Samuti soovitab ta sel puhul käia näiteks loodusmuuseumis, kus räägitakse ämblikest põhjalikult.

Selliseid konkreetseid kartusi on psühhoterapeudi sõnul võimalik leevendada, kuid täielikult vabaks neist ei saa ega polegi vaja saada. "Hirm on tegelikult hea ning ellujäämiseks vajalik. Kui poleks hirmu, viiks see enese hävitamiseni," räägib psühhoterapeut. Ta toob näiteks, et kui inimene kardab kõrgust, saab ta selle hirmuga rahulikult elada. "Lihtsalt ei ole vaja ronida kuskile pilvelõhkuja otsa ja sealt alla vaadata." Kui aga hirm hakkab inimese igapäevaelu segama ehk muutub foobiaks, tuleb psühholoogi poole pöörduda.

"Hirmust ülesaamiseks peab inimese käest uurima selle tekkepõhjuseid. Sügaval sisimas ta teab seda, kuid selleni tuleb jõuda ning alles seejärel püüda leida lahendus," räägib Veski, et iga hirm on unikaalne. Nagu ei saa ravida hambavalu, vaid ikka valutavat hammast, ei saa ka hirmu puhul sellest ülesaamiseks üheselt universaalset nippi anda.

Hardi Volmer kardab pimedust

Lapsepõlves karistas Hardi Volmeri vanaema poissi sellega, et pani ta pimedasse vetsu kinni. Selle tulemusel tekkis mehel pimeduse foobia, millest ta pole siiani üle saanud.

Milliste koerustükkidega filmi- ja laulumees poisikesena hakkama sai, et vanaema teda niimoodi karistas? "Eks ma lõhkusin mõne hinnalise asja ära või ei allunud tema käskudele-keeldudele," arvab Volmer. "Kuid ega ta kogu aeg ka nii ei teinud. Tegelikult mäletan paari sellist korda, kuid need kinnistusid mu mällu." Siiski nendib Volmer, et vanaema karistusmeetod pole ainuke pimedusehirmu tekkimise põhjus.

"Kõiki ei jõua lahkama hakata, kuid üheks teguriks on näiteks kas või ülilennukas fantaasia. Ja lõpuks me ainult oma hirmudega ju elamegi – hirmuvabu hetki on inimesele üsna vähe antud."

Pimedusekartus on muutnud Volmeri magamamineku omaette rituaaliks. Kuna mees kottpimedas toas uinuda ei saa, paneb ta alati enne magamaminekut hämara valguse põlema ja raadio mängima.

Peale Volmeri on paljudel teistelgi tuntud eestlastel hirme ja foobiaid. Näiteks Ott Lepland, Kristjan Jõekalda, Roald Johannson ja Rene Uusmees kardavad kõrgust, Marika Vaarik ja Evelyn Sepp hiiri, Indrek Taalmaa kardab lennukiga lendamist ning Alari Kivisaar ämblikke.