Keha

Täna on rahvusvaheline osteoporoosipäev

Osteoporoos: alaravitud haigus kimbutab maailmas miljoneid 

Geidi Raud, 20. oktoober 2014 08:30
Foto: TIINA KÕRTSINI
Osteoporoos ehk luuhõrenemine on skeleti haigus, mille puhul väheneb luude mass ja häirub luukoe struktuur. Luud muutuvad hõredaks ning murduvad kergesti.

Eesti Osteoporoosi Seltsi andmeil põeb maailmas osteoporoosi iga kolmas üle 50aastane naine ja iga viies mees. Euroopas, USAs ja Jaapanis põeb haigust kokku 75 miljonit inimest, Eestis on umbes 90 000 osteoporoosiga naist. 2006. aastal sai Eestis osteoporoosiravi hinnanguliselt aga vaid neli protsenti haigetest.

Tartu ülikooli kliinikumi reumatoloogi Mart Kulli sisetunne ütleb, et täna jääb see protsent viie ja kümne vahele.

"Võrreldes 2006. aastaga on tänu meie erialaseltsidele ja haigekassa pingutustele ravi kättesaadavus paranenud. Originaalpreparaatidele on tekkinud mitu soodsama hinnaga analoogi." Soodsaim ravikuur maksab kahe euro ringis, sellele lisandub umbes euro eest kaltsiumi ja D-vitamiini.

Vaid iga kolmas jätkab enda ravimist

Kuid 90 protsenti osteoporoosi põdevatest inimestest on endiselt ravita. Doktor Kulli sõnul on sellise statistika peamiseks põhjuseks see, et haigus ei anna endast valuga märku.

"Ja kui diagnoos pannaksegi, siis suur osa haigetest jätab ravi pooleli ja kuskil aasta pärast tegeleb enda ravimisega veel vaid 30% patsientidest," tõdeb reumatoloog.

Kui muidu on osteoporoosi ravi otstarbekas teha viis aastat, siis juhul, kui inimesel on juba luumurd esinenud, vajab haigus sarnaselt hüpertooniaga eluaegset ravi. Kuigi maailma statistika näitab, et osteoporoosi esineb rohkem naistel, siis ei tohiks doktor Kulli sõnul pidada luudehõrenemist kohe kindlasti ainult naistehaiguseks.

"Kui vaadata Eesti reieluukaelamurdude statistikat, siis vanuseni 80 eluaastat on haigestumuskordajad meestel ja naistel võrdsed. Üks põhjus, miks selline veendumus on tekkinud, on see, et üleminekuea alguses tekib naistel kiire luutiheduse langus. Selle põhjuseks on naissuguhormoonide taseme langus, mis viib luudest kaltsiumi välja," selgitas Kull ja lisas, et kuigi meestelgi räägitakse "andropausist" ja east tingitud luude tiheduse langusest, on see võrreldes vastassooga mõnevõrra aeglasem.

Varsti jõuab Eestisse murrukalkulaator

Osteoporoosi diagnoosimisel määratakse densitomeetriga luutihedus. See on aparaat, mis mõõdab luutihedust madala kiirgustasemega röntgenikiirte abil. Lisaks luutiheduse määramisele soovitab arst mõõta organismi D-vitamiini taset, ka tuleks seda ravi ajal regulaarselt kontrollida.

Parim on teha seda kevadtalvel, kui D-vitamiini tase organismis on kõige madalam. Keskealistel ja vanematel inimestel tuleks seda kontrollida vähemalt kord aastas. D-vitamiini taset saab mõõta ka perearsti juures andes veenivereproovi.

"Rusikareegliks loeme, et naisterahvad peaksid oma esimese luutiheduse mõõtmise tegema vähemalt 60. eluaastaks, kõik mehed võiks olla mõõdetud 70. eluaastaks," toonitab Kull.

Kuna luid murravad ka need, kelle luutihedus ei ole väike, pole luutihedus parim variant osteoporoosi diagnoosida. Koostöös Suurbritannias asuva Sheffieldi ülikooli teadlastega jõuabki varsti Eestisse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) heaks kiidetud murrukalkulaator FRAX.

Murrukalkulaator võtab arvesse 12 riskifaktorit. Peale luutiheduse, inimese soo, vanuse ja kehakaalu arvestab FRAX veel näiteks seda, kas inimene suitsetab, tarvitab alkoholi ning milliseid haigusi patsient põeb.

"Maailm liigub väga luutiheduse keskselt osteoporoosi diagnoosimiselt rohkem üldiste riskifaktorite arvestamise poole. FRAX on viimase 20 aasta jooksul üks olulisi uuendusi ja lubab senisest täpsemalt luumurde ennustada," usub Kull.

Mis kahjulik südamele, on kahjulik ka luudele

Lisaks pärilikule eelsoodumusele, eluviisile ja organismi kaltsiumipuudusele on osteoporoosi riskifaktorid suitsetamine, napsutamine ja vähene liikumine.

"Kõik, mis on kahjulik südamele, on kahjulik ka luudele," märgib Kull.

Kõige paremini aitavad optimaalse luutiheduse tagamiseks reumatoloogi sõnul kaasa spordialad, kus luud saavad koormust. Näiteks jõusaal ja raskustreening. Samuti nn põrutavad alad, nagu jooksmine ja aeroobika.

"60–70aastased ja vanemad inimesed vajavad rohkem lihaste toonust tõstvaid ja üldist tasakaalu parandavaid treeninguid. Näiteks Pilates-tüüpi võimlemised ja kepikõnd," rääkis Kull ja lisas, et vältida tuleks kindlasti suure kukkumiseriskiga alasid.

Samal teemal

26.06.2015
Miks on menopausiperioodil antidepressantide tarvitamine ohtlik?
09.02.2015
Reumatoloog Oivi Aakre: "Midagi ei juhtu vaid üksi töötades."
17.10.2014
Kaltsium vajab imendumiseks D-vitamiini
13.10.2014
Kuidas ennetada viit eakate seas levinuimat haigust?