Võitle sügismasenduse vastu treeningusaalis (2)

Möödunud nädalavahetusel Arigato spordiklubis peetud fitnessifestivalil tutvustati eri trennistiile, millega sügismasenduse vastu võidelda. Õhtuleht käis kahes trennis, HotYogas ja Bailatinos, et kontrollida, kas trenn teeb tõepoolest meele rõõmsaks ja toob isegi vihmase ilmaga päikese välja.

Ausalt öeldes ei ole ma siiani suur joogasõber olnud. Olen proovinud seda idamaist treeningut küll hommikuti, küll õhtuti, trennisaalis ja iseseisvalt, kuid millegipärast ei tekita see minus ei vaimset vabanemistunnet ega hiljem mõnusat surinat pärast trenni. Seetõttu suhtusin ka HotYoga treeningusse väga skeptiliselt ega uskunud, et see tavalisest joogast kuidagi erineb.

Idamaised asendid suviselt palavas toas

HotYogat harrastatakse väikeses 37kraadises ruumis. Tõepoolest, trennisaali ust avades tekkis samasugune tunne nagu suvel konditsioneeriga autost kuuma õhu kätte astudes. Esimese hooga tahtsin uuesti välja minna, sest süda hakkas veidike puperdama ja mõtlesin, et sellises keskkonnas küll trenni teha ei saa.

Tegelikult peabki trenni alguses ja lõpus lihtsalt lamama, et kehal oleks aega kuumusega harjuda. Samuti on eriti oluline hingamine, et keha saaks jahutust ja jaksaks kuumuses vastu pidada.

Alustame kergemate liigutustega ja jõuame siis tavaliste joogapooside nagu "allavaatav koer" ja "puu" juurde. Kui 45minutilisest trenniajast on umbes pool möödas, tunnen, kuidas higi mööda selga alla voolab ja laup kergelt pärlendab. Ja me ei ole kõige nõudlikumaid poose veel sisse võtnudki! Seepärast sobib HotYoga väga hästi ka neile, kes ütlevad, et õige trenn on selline, mis higi voolama paneb.

Sujuva puhisemise ja mõnusa muusika saatel saab joogasessioon kiirelt läbi. Peame taas lihtsalt selili maas lamama ja sooja õhku nautima, treener Sven lubab isegi magama jääda.

Tunnen end nii rõõmsa ja energilisena, et oleksin valmis isegi tuisutuult ja libedat tänavat trotsima, et taas soojas toas koos viieteistkümne kaaslasega idamaiseid asendeid sisse võtta.

Ladinarütmidega silmad särama

Järgmiseks võtan ette Bailatino – tantsutrenni Lõuna-Ameerika rütmide järgi. Kui joogatunnis oli ka mõni mees, siis tantsusaalist vaatavad vastu ainult naiste näod, kui treener Oliver välja arvata.

Treenerid Oliver Soomets ja Elisabeth Kodusaar seletavad, et trenni jooksul õpitakse sammukombinatsioone, kinnistatakse ja harjutatakse neid ja lõpuks on üks tantsujupp koos. Täna on menüüs samba, üks iseloomulikumaid Ladina-Ameerika tantse.

Trenn algab üsna rahulikult, muusika ei ole liiga kiire ja liigutused intensiivsed. Nagu tantsutrennides ikka, näitavad treenerid liigutused ette ja saalitäis hakkajaid üritab neid järele aimata.

Esimeste sammukombinatsioonidega saan päris hästi hakkama ja suurest peeglist vaadates tundub, et kogu saalitäis liigub lausa sünkroonis. Kuid mu rõõm on enneaegne, sest iga minutiga muutub tants aina keerulisemaks ja kiiremaks ehk ühe sõnaga öeldes segasemaks.

Olen nii keskendunud liigutuste täpsele jäljendamisele ja tempos püsimisele, et Õhtulehe fotograaf peab vahepeal mulle meelde tuletama, et ma ikka naerataksin ka.

Tants läheb endiselt iga looga aina kiiremaks ja mina kui kahe vasaku jalaga sündinud külm põhjamaine eestlane loobun õigete liigutuste tegemisest. Edaspidi püüan niisama hakkama saada ja treeneritega enam-vähem sarnaselt vehkida.

Sammukombinatsioonid on mulle enam-vähem meelde jäänud, aga nende jäljendamine käib esimeses Bailatino trennis üle jõu. Liigungi siis teiste väsinud tantsijatega kaasa, kui vaja, tõstan käed üles ja annan oma parima, et samal ajal oma puusi kaheksakujuliselt liigutada ja ristsammudega vasakule liikuda. Keerutuskohad taban küll ära, aga selle asemel, et vetruva sammuga sambatada, teen lihtsalt tiiru ümber enda.

Trenni lõppedes pean tõdema, et kui liigutustele keskendumise lõpetasin, hakkas mul kohe palju lõbusam. Oleksin valmis teistki korda latiinomuusika taustal palmide all peesitamisele mõtlema ja igapäevamuresid puusi hööritades maha tantsima.

Treenerite Oliveri ja Elisabethi sõnul ei maksa muretseda, kui esimese korraga liigutustest päris täpselt aru ei saa. Regulaarselt trennis käies jäävad ka põhiliigutused meelde ning enam ei pea, kulm kortsus, mõtlema, kas samm läks ikka õigetpidi risti või mitte.

Isikliku kogemuse põhjal võin kinnitada, et sügistuulte eest tasub spordiklubisse peitu minna küll. Peale kontides suriseva soojuse on kindlustatud ka rõõmus meel, millega pimedust peletada!