Juku haigus Juhanil, kuid hoopis tõsisemalt (4)

Punetised

Valli Sakker: “Kui kuus aastat tagasi teist korda lapseootele jäin, tekkis tohutu punetistekartus. Esimese raseduse ajal 1996. aastal ma isegi ei mõelnud sellele, sest polnud punetiste võimalikest tüsistustest kuulnudki, tookord ei liikunud infot nii tohutul hulgal kui nüüd. Õnneks mu hirmuhetked kadusid, kui perearsti abiga tegin kindlaks, et olen kooliajal punetiste vastu vaktsineeritud.”

• Haigus lastel. Punetised on piisknakkuse teel leviv äge viirushaigus. Punetiseviirus on üldjuhul üsna loid nakataja, kuid kevaditi võivad vallanduda ägedamad haiguspuhangud. Õnneks tuleb viimasel ajal punetisi ette suhteliselt harva.

Viirust kandev inimene on nakkusohtlik nädal enne ja paar nädalat pärast haigusele iseloomuliku lööbe ilmumist. Nakkusallikaks võivad olla ka kaasasündinud punetisi põdevad lapsed: pärast lapse sündi säilib viirus organismis teinekord poolteist aastat või kauemgi.

Haigusel on paari-kolmenädalane peiteperiood. Seejärel tekivad kurguvalu, palavik, nõrkus, suurenevad kaela ja kukla lümfisõlmed, enesetunne on halb. 2.–3. haiguspäeval levib enamikul haigestunutest peanahalt jäsemeteni õrnroosa lööve. Kuni pooltel põdejatest avalduvad haigussümptomid aga kergel kujul ja nähtavat löövet ei ilmugi.

Tavaliselt ei vajata ka ravi, lööve kaob iseenesest paari-kolme päeva möödudes. Kuid leebelt avalduvad sümptomid ei vähenda ohtu nakatada teisi.

Kaasasündinud punetiste kahjustused ilmnevad sünnijärgselt või pärast imikuiga (südame või silmade väärareng, kurtus, vaimne alaareng, maksa või põrna suurenemine, luudekahjustused). Uuringud on näidanud, et looteeas põetud punetiste tagajärjel tekkinud terviserikked võivad välja lüüa ka alles vanemas eas (glaukoom, silma võrkkesta irdumine, silmakae, kuulmise nõrgenemine, insuliinsõltuv suhkurtõbi).

• Haigus täiskasvanutel. Täiskasvanutel kulgeb haigus palju raskemini kui lastel.

Haigustunnused on lümfisõlmede suurenemine, kurguvalu, kõrge palavik, peavalu, lööve – eriti käte ja jalgade sisekülgedel –, üldine halb enesetunne, nõrkus. Punetised on vaja korralikult läbi põdeda, vastasel juhul võivad hiljem tekkida tüsistused (liigesepõletikud, harva ka peaajupõletik). Haiguse läbipõdemine annab enamasti eluaegse immuunsuse.

Väga ohtlikud on punetised lapseootuse ajal: tekib spontaanse abordi, enneaegse sünnituse või imiku kaasasündinud väärarengu oht. Mida varasemal rasedusperioodil punetisi põetakse, seda tõsisemaks võivad kujuneda loote väärarengud – kahjustuste risk raseduse esimestel kuudel on väga suur ning kuni 16. rasedusnädalani jõuab punetiste viirus vere kaudu alati looteni. Pärast seda on väärarengute risk juba vähem tõenäoline.

• Kuidas vältida? Nakatumise eest saab end kaitsta vaktsineerimisega. Alates 1997. aastast vaktsineeritakse Eestis lapsi punetiste vastu aastaseks saamisel ja korduvvaktsineerimine tehakse 13. eluaastal. Vaktsineerimine tagab pikaajalise (ligi paarkümmend aastat), mitmete uuringute andmetel aga isegi elukestva immuunsuse.
Kindlasti peaksid ennast vaktsineerida laskma fertiilses eas naised, kes ei ole punetisi põdenud või kel pole selle kohta kindlaid andmeid. Pärast immuniseerimist peab kuni kolme kuu jooksul rasestumist vältima. Vaktsineerimine on vastunäidustatud rasedatele ja kaasasündinud immuunpuudulikkusega inimestele.

Mumps

Veera Belaussova: “Põdesin mumpsi esimeses klassis. Neelata oli valus, üks näopool oli paistes ja mõnda aega püsis kõrge palavik. Ei mäleta, et haiguse tõttu eriti kannatasin – pigem on tugevat nohu ja köha põdeda palju vaevalisem –, kuid mumpsiga pidin koolist päris mitu nädalat eemal olema ning kodus põhjalikult paranema.

30. eluaastates jäi minu elukaaslane mumpsi ning temal kulges põdemine väga vaevaliselt: kogu nägu oli paistes, valusa neelamise tõttu oli süüa-juua peaaegu võimatu, palavik oli kõrge, pea valutas... Tüsistuste kartuses põetati teda haiglas.

Õnneks paranes mees sellest haigusest hilisemate terviseriketeta. Teades, kui rängalt võivad lastehaigused täiskasvanul välja lüüa, olen mures leetrite taaspuhkemise pärast. Minu täisikka jõudnud lastest pole ükski seda haigust lapsepõlves põdenud.”

• Haigus lastel. Mumps on piisknakkuse ja haigega otsese kokkupuute kaudu kergesti leviv viiruslik kõrvasüljenäärme põletik. Haiguspuhanguid on sagedamini just kevadtalvisel ajal. Nakatuvad eelkõige lapsed ja noorukid. Mumpsi läbi põdenud ema antikehad annavad lapsele pärast sündimist ligi aastase kaitse.

Haiguse peiteperiood on 11–25 päeva ning viimasel paaril päeval on viirust kandev laps ka teistele nakkusohtlik.

Nakkusoht kestab veel nädal kuni 10 päe-va pärast haigusnähtude avaldumist.

Mumpsi esmased sümptomid on halb enesetunne, isutus, peavalu. Seejärel võib tõusta kõrge palavik, üldjuhul tursuvad ühel või mõlemal pool üles kõrvasüljenäärmed ning neelata ja mäluda on valulik. Kuid haigus võib kulgeda ka varjatult.

Mumps paraneb tavaliselt iseeneslikult nädala-paariga: nädala jooksul kehatemperatuur normaliseerub ja paistetus kaob. Põdemisaeg võib pikeneda viiruse kandumisel ühelt süljenäärmelt teisele. Ravida seda haigust ei saa, kuid võimalik on leevendada vaevusi: aitavad valuvaigistid ja palavikku alandavad preparaadid. Võimalike tüsistuste vältimiseks tuleb haigus korralikult välja põdeda. Põdemise järel kujuneb välja püsiv
immuunsus.

• Haigus täiskasvanutel. Pärast puberteediiga on mumpsi põdemise kulg ja haiguse võimalikud tagajärjed palju raskemad. Hingamisteede limaskestarakkudes paljunev viirus kandub vere kaudu muudesse organitesse, eelkõige näärmetesse (süljenäärmed, sugunäärmed, pankreas jm) ja kesknärvisüsteemi. Mumpsiga võib kaasneda kõhunäärme- ja kilpnäärmepõletik, naistel munasarja- või rinnanäärmepõletik.

Kui nakatutakse raseduse esimesel kolmandikul, võib haigus põhjustada aborti või loote-
kahjustust. Mehi ohustab mumpsi korral munandipõletik (sümptomiteks ühe või mõlemapoolse munandi turse ja valulikkus, veri spermas, palavik ja üldised
põletikunähud). Kahepoolne munandipõletik võib päädida viljatusega.

Üks haiguse tüsistusi on ka ajukelme-, raskemal juhul peaajupõletik, mis kahjustab nägemis- ja kuulmisnärvi ning võib lõppeda püsiva ajukahjustuse ja isegi surmaga.
Väga oluline on haigus korralikult läbi põdeda, raskematel juhtudel on vajalik haiglaravi, mis on enamasti vaevusi leevendav.

• Kuidas vältida? Peamine viis mumpsi haigestumist ära hoida on vaktsineerimine. Riikliku immuniseerimiskava järgi vaktsineeritakse selle haiguse vastu üheaastaselt ning seejärel uuesti 13aastaselt. Kõrvaltoimena võib vaktsineerimise järel tõusta palavik ja kolme nädala pärast tekkida mumpsisarnane kõrvalsüljenäärmete turse, ent sel ajal laps teistele nakkusohtlik ei ole.

Kindlasti peaksid ennast haiguse vastu laskma vaktsineerida need täiskasvanud, kes pole mumpsi põdenud. Raseduse ajal on vaktsineerimine vastunäidustatud.

Leetrid

• Haigus lastel. Viimastel aastatel on see vahepeal juba unustusehõlma vajunud nakkushaigus hakanud Euroopas, sh Eestis uuesti levima.

Leetreid tekitab väga nakkav viirus, mis suudab sajast vaktsineerimata ja haigust mitte põdenud inimesest nakatada peaaegu kõik, üksnes paaril võib õnnestuda tõvest hoiduda.

Haigustekitaja levib väga kergesti piisknakkusena õhu vahendusel, pisikukandja on nakkusohtlik 4–5 päeva enne ja kuni 5 päeva pärast leetritele iseloomuliku lööbe ilmumist. Peiteperiood on 9–11 päeva. Sellele järgneb tavalise külmetushaigusega sarnaselt kehatemperatuuri tõus, halb enesetunne, köha, nohu, silmapõletik. Juba järgmisel päeval tekivad haigestunu põskede limaskestadele erkpunase äärisega laigud, 3–5 päeva pärast aga ilmuvad nahale kõrvade tagant üle näo ja hiljem üle kogu keha levivad roosakaspunased laigud. Lööve püsib 4–5 päeva, sama kaua võib haigel olla ka palavik.

Leetritel spetsiifilist ravi ei ole – haigus paraneb korraliku väljapõdemise järel iseenesest.

Vajadusel võib võtta paratsetamooli sisaldavat palavikualandajat (atsetüülsalitsüülhapet sisaldav palavikuravim pole soovitatav). Leetrite läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse.

• Haigus täiskasvanutel. Täiskasvanutel kipuvad eriti just külmetushaiguse nähtudega sarnanevad sümptomid avalduma raskemal kujul. Kui arvestada, et sagedasti ei pööra inimene haigusele täit tähelepanu, vaid püüab oma tavapärast elurütmi jätkata nii kiiresti kui vähegi võimalik ega võta läbipõdemiseks piisavalt puhkust, on haiguse tüsistuste-
oht (kopsupõletik, keskkõrvapõletik, peaajupõletik) suur. Ka võivad leetrid halvendada kroonilisi haigusi.

• Kuidas vältida? Riikliku immuniseerimiskava järgi manustatakse esimene vaktsiinidoos lapsele ühe aasta vanuses ja teine 13aastaselt. Vaktsineerimise võimaliku kõrvaltoimena võib tõusta palavik ja 7–10 päeva pärast tekkida peenetäpiline lööve.

Nii lastele kui ka täiskasvanutele on leetrite, mumpsi ja punetiste ärahoidmiseks välja töötatud ühine süstitav kolmikvaktsiin. See vaktsiin sobib ka munavalguallergia korral, kui allergia väljendub üksnes nähtudena nahal.

Vaktsineerida peaksid end laskma ka täiskasvanud, kes ei ole neid lastehaigusi põdenud, kindlasti aga fertiilses eas naised enne pereplaneerimist. Vaktsineerimine annab üle kümne aasta kestva immuunsuse. Lapsi kaitseb vaktsineerimine hästi, keskeas võib inimene aga muutuda leetritele taas vastuvõtlikuks, kuid kui ollakse kaitsesüstitud, kulgeb haigus üldjuhul kergemalt.

Tuulerõuged

Marileen Kaasik: “Sain tuulerõuged lasteaiaealiselt sugulaselt, kes ise põdes selle haiguse läbi nädalaga, ja võib öelda, et jooksu pealt: ühel õhtul kerge palavik ja rindkerel paar punetavat täppi.

Mina olin aga kaks nädalat siruli maas: kõrge palavik, kogu keha kihelevaid vistrikke täis. Kõige hullem on see, et mõnest neist jäigi põsele armike.”

• Haigus lastel. Ligi 95% lastest põeb tuulerõugeid enne täiskasvanuks saamist. Kõige vastuvõtlikumad on sellele hingamisteede kaudu väga kergesti ja pika vahemaa tagant levivale viirusele 5–9aastased. Haigus esineb eelkõige talviti ja kevaditi. Nakkusallikaks (piisknakkuse, villide, vöötohatise kaudu) on viirust kandev inimene alates päevast-paarist enne lööbe ilmumist kuni koorikute tekkimiseni 5–6 päeva jooksul.

Haiguse peiteaeg on 10–20 päeva, seejärel ilmub nahale lööve (vistriku-
sarnased täpid, väikesed punased laigud, villid, hiljem mädakoorikud ja armid) ja võib tekkida väike palavik. Vahel kaasneb isutus, nõrkus jms. Täpikestest villide tekkeni kulub mõni päev, koorikud teki-vad 5 päeva pärast. Lööve sügeleb, kratsimise tagajärjel võib aga tekkida põletik. Sügeluse tõttu on häiritud lapse uni.

Väikelastel mööduvad tuulerõuged küllalt kergesti, lööve väljendub teinekord nii tagasihoidlikult, et haigus jääb koguni märkamata. Palavikku võib vajadusel alandada paratsetamooli sisaldava käsimüügiravimiga, sügeluse vähendamiseks sobib mõni allergiaravim ning ville võib määrida kuivatava ja desinfitseeriva vahendiga (näiteks briljantrohelisega). Ruume, kus haige viibib, on vaja hoolikalt tuulutada.

Kuigi haiguse läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse, jääb haigus-
tekitaja organismi püsima ja vallandab immuunsüsteemi nõrgenedes vööt-
ohatise, mis võib välja lüüa tuulerõugete põdemisest palju aastaid hiljem.

• Haigus täiskasvanutel. Tuulerõugete põdemist täiskasvanuna tuleb üsna harva ette, sest need põetakse tavaliselt läbi juba lapseeas. Täiskasvanutel avaldub haigus aga palju raskemal kujul: enesetunne on halb ja ville tekib nahale tihedamalt. Sügeluse vähendamiseks võib arst kirjutada retseptiravimi ning kui kratsimise tagajärjel on tekkinud põletik, siis selle pärssimiseks määrata antibiootikumikuuri.

Harvadel juhtudel kaasneb haigusega kopsu- või väikeajupõletik, viimase peamised sümptomid on tasakaaluhäired. Immuunpuudulikkuse, leukeemia ja vähkkasvajate korral ning juhul, kui nakatunu on rase, võetakse appi spetsiaalne tuulerõugete läbipõdemist kergendav raviskeem.

• Kuidas vältida? Kahtluse korral on haiguse põdemist võimalik kindlaks teha vereanalüüsi abil. Nakatumise vältimiseks tasub hoiduda kontaktidest tuulerõugeid põdeva inimesega.

Täiskasvanu, kes pole tuulerõugetes olnud, saab lasta end vaktsineerida. Soovitatav on see eelkõige krooniliste haiguste põdejatele ja nõrga immuunsüsteemiga inimestele, sest haigestumisel võivad olla neile rasked tagajärjed. Kui lasta end vaktsineerida 3–5 päeva jooksul pärast pisikukandjaga kokkupuudet, aitab see haigestumist ära hoida või leevendada haiguse kulgu.

Tuulerõugetevastane vaktsineerimine ei kuulu riiklikku immuniseerimiskavva. Rasedaid ja alla üheaastasi lapsi tuulerõugete elusvaktsiiniga ei vaktsineerita.

Allikas: perearst Sirje Reinmets