Aspergeri sündroomiga noormees: kursusekaaslastele jäi ette, miks ma räägin ja naeran nii kõva häälega, miks ma suhtlen õppejõuga (38)

Lauril on diagnoositud Aspergeri sündroom. Eesti Autismiühingu koduleheküljel on välja toodud, et selle sündroomi puhul on iseloomulik sotsiaalse kommunikatsiooni kahjustatus, stereotüüpne käitumine, mitteverbaalne kommunikatiivne piiratus ning kõne- ja keeleprobleemid.

Lauri arvab aga, et kõige paremini oskavad Aspergeri sündroomiga inimesed ise kirjeldada, millega tegemist on. Sest teooria on kirja pannud need, kellel ise pole Aspergerit, leiab ta.

"Mul on äärmine ülitundlikkus kuulmise, haistmise, nägemise, kompimise, emotsioonide, mõtete puhul. Ka füüsiline ülitundlikkus ma tajun asju väga hästi. Eriti hästi ma kuulen. Olen nii enda kui teiste osas väga emotsionaalne," kirjeldab Lauri ja lisab: "Kuna mul on teisi Aspergeritest sõpru, tean, et see kehtib ka teiste puhul. Eriti just emotsioonide osa."

Lauri: mul oli kujunenud ülikoolist vale arusaam

Lauri alustas oma kooliteed Viljandis ning Tartus asuvasse Herbert Masingu kooli tuli viiendas klassis. Kuuendas oli ta koduõppel, kuid seitsmendas klassis tuli tagasi kooli.

"Aga minu klassikaaslased ei olnud eriti toredad. Neile jäid kõik asjad mu juures ette. Kujutad sa ette, kui oled erivajadustega ja sinu ümber on sellised.. rahvakeeli ulakad õpilased. Absoluutselt iga asja peale hakkavad tänitama.. ja ülbitsema," meenutab Lauri.

Hiljem hakkasid asjad laabuma, eriti gümnaasiumiajal. "Sinna läks minu põhikooli klassist ainult üks õpilane peale minu. Siis ei olnud mingit hullu kiusamist. Kuigi nad algul ei saanud minust eriti aru. Arvasid, et ma olen mingi enesekeskne," jutustab Lauri. Tegelikult nimetab ta end pigem inimeseks, kellele meeldib suhelda.

Lõpetanud Masingu kooli, otsustas Lauri minna Tartu ülikooli. "Läksin füüsikat õppima, sest tahtsin väikesest peale teadlaseks saada. Aga mul ei läinud seal hästi, sest paljud asjad olid segased," lausub Lauri.

Niivõrd ei valmistanud probleeme õppimine, vaid korralduslik pool – õppeinfosüsteemist oli keeruline aru saada. Samuti oli tema kujutluspilt ülikoolist veidi teistsugune.

"Ma ei teadnud, et ülikoolis iga päev õppima peab. Mul oli kujunenud selline arusaam, et seal käiakse ainult vahepeal kohal," tunnistab Lauri.

Kuna Lauri on väga aus ja otsekohene, enda sõnul ajuti liigagi, siis ütles ta otse välja, mida arvas. "Mulle ei meeldinud need ained, kus tuli koduseid töid teha. Kohati aga tekkis küsimus, et milleks seda vaja on. Seal oli matemaatikat rohkem kui füüsikat, kujutad sa ette. Mulle ei meeldi matemaatikas üldse see harjutamine ja läbitegemine. Absoluutselt ei meeldi, see on kirjutamine," kurdab Lauri.

Kui aga mõni aine talle meeldis, võiski ta jääda õppejõuga keset loengut vestlema. "Küsin siis, kui on miski, millest tahaksin rohkem teada saada: miks, millal, kuidas," sõnab ta.

Küll aga valmistas selline käitumine pahameelt kursusekaaslastele. "See, kuidas ma loengus käitusin, oli paljude jaoks imelik. Aga õppejõud ei öelnud midagi halba selle kohta," nendib Lauri.

Selle aasta algul, pärast poolteist aastat füüsika õppimist, Lauri eksmatrikuleeriti Tartu ülikoolist. Ta ei esitanud ühte avaldust õigel ajal ära.

"Probleemid olid väga mitmekesised. Küll olid midagi seotud minu kursusekaaslastega, midagi õppeinfosüsteemiga ja midagi sellega, et mulle ei meeldi kodutööde tegemine," ütleb Lauri. Eksmatrikuleerimise hetkeks oli Lauri saanud ainepunktid kätte vaid ühes aines.

Nüüd talitab ülikoolis teistmoodi

Sügisel astus Lauri aga uuesti Tartu ülikooli – sedakorda bioloogiat õppima. "Üks asi, millest mul varem puudu jäi, oli vaba ja positiivne suhtlus teiste tudengitega. Nüüd sisse astudes märkasin, et nii kerge oli kursusekaaslastega rääkida," rõõmustab Lauri. Ta leiab, et on õppinud natuke rohkem oma keelt hammaste taga hoidma. Kuigi loengutes kipub ta ikkagi palju küsima – kui teema on tema jaoks põnev.

"Ma olen äärmiselt siiras ja aus. Kui mulle miski ei meeldi, siis ütlen seda kohe. Osades olukordades olen muidugi õppinud seda mitte tegema," tõdeb ta.

Ülikoolilt ta mingit tuge või erikohtlemist saanud pole. Ta lihtsalt pole käinud küsimas. "Mul polnud aega seda taotleda. Ma olen selline inimene, kellele ei meeldi väga e-kirju saata," kehitab Lauri õlgu.

Üle poole aasta oli Lauri kodune – ta nimetab seda aega enda jaoks positiivseks. Tööle ta ei läinud, sest leiab, et pole selleks veel valmis. "Pidutsemas ma ka just ei käinud, aga sain sõpradega kokku," ütleb noormees.

Laurile meeldib väga suhelda. "Tegelikult mitte ainult suhtlemine, vaid inimestele psühholoogiliselt toeks olemine. Mõni minu pereliige ütleb, et ma olen nagu psühholoog. Nad ise tulevad minu juurde erinevate küsimustega," pajatab Lauri, kes elab koos ema, 16-aastase õe ja 12-aastase vennaga. Eriti hästi saab ta läbi õega.

Lauri tunnistab, et kui poleks füüsikat tahtnud õppima minna, olekski ehk proovinud psühholoogia erialale sisse saada.

Kuidas hindab Lauri aga oma elu nüüd, kui ta on taas ülikoolis? "Ma ei ütleks, et kõik absoluutselt hästi on. Alati saab parem olla. Eks igal inimesel on probleeme. Need on ka probleemid, kui ma saan mingi kontrolltöö ülikoolis halva tulemuse. Aga ma olen rohkem tujust ära siis, kui mul on probleemid inimsuhetes. Mul on probleem siis, kui ma ei saa probleemi kurta," arvab ta.

Tartu ülikool: meil peetakse oluliseks erivajadustega üliõpilaste märkamist ja toetamist

Tartu ülikooli õppeosakonna üliõpilasnõustaja Liana Martin soovitab kõigil erivajadustega üliõpilastel võtta ühendust üliõpilasnõustajaga ning osaleda erivajadustega õppijatele suunatud ümarlaual. Ümarlauale on oodatud ka potentsiaalsed sisseastujad.

"Erivajadustega üliõpilastena mõistetakse Tartu ülikooli üliõpilasi, kelle füüsiline või psühhosotsiaalne erivajadus toob kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi õppekavast tulenevas õppesisus, töökorralduses või õpikeskkonnas, et tagada igale õppijale võimalus maksimaalseks osaluseks õppeprotsessis ja individuaalseks arenguks," ütleb Martin.

Tema sõnul peetakse Tartu ülikoolis oluliseks erivajadustega üliõpilaste märkamist ja toetamist õpinguperioodil ning sellest lähtuvalt ka õppejõu toetamist õppetöö kohandamisel üliõpilaste erivajadusi arvestades.

"Igal aastal toimuvad ümarlauad erivajadustega üliõpilastele, kus ülikoolilt üliõpilastele suunatud info jagamise kõrval saab ülikool tagasisidet erivajadustega üliõpilaste vajadustest ning kitsaskohtadest. Erivajadustega õppijatele pakub tuge ühtlasi õppeosakonnas töötav üliõpilasnõustaja," lisab Martin.

Herbert Masingu kooli direktriss: sellised noored ei tulegi ise abi küsima

Herbert Masingu kooli direktrissi Tiina Kallavuse sõnul oleks Lauri siiski vajanud ülikoolilt rohkem toetust. "Selliseid noori tuleb ühest organisatsioonist teise minekul põhjalikumalt ette valmistada. Lauri teadis, kuidas asjad meie koolis toimivad, kuid ülikoolis olid asjad teistmoodi," räägib Kallavus.

Tõepoolest, Lauri ei läinud ise abi küsima. "Aga sellised noored ei küsigi ise abi. Nad ei tule selle peale. Tuleb ise märgata," leiab Kallavus.

Ülikooli mentorid käisid Tiina Kallavusega Lauri teemal rääkimas. "Vajadustest rääkisime küll. Nad tundsid huvi, aga ilmselt oleks pidanud rohkem olema individuaalset lähenemist, mitte ainult soovitamist. Juhtumipõhist ja ajas kulgevat tegelemist," avaldab direktriss arvamust. "See on vähe, kui temale öelda, mis võimalused on. Keegi peaks aitama tal sellega toime tulla. Aspergerid on noored, kes saavad asjadest teistmoodi aru."

Nii palju, kui Kallavus teab, on Tartu ülikoolis olemas nõustamise süsteem. "Näiteks ratastoolis olevaid noori aidatakse. Aga Aspergeri sündroomiga noori on keerulisem märgata, sest seda pole silmaga näha," mõtiskleb Kallavus.

Direktriss on arvamusel, et selliseid abivajavaid on ülikoolis palju. Lihtsalt osadel neist veab, kui leiavad kursuselt mõne sõbra, kes abistaks.