Foto: MATI HIIS
Keha
12. detsember 2014, 16:03

Lugu ilmus esmakordselt 2011. aasta detsembri Tervis Plussis.

Oht, mida ei peeta ohuks: punane tuli päevitamisele

Bioorgaanilise keemia doktor Katrin Sak räägib, kuidas liigne UV-kiirgus võib röövida elu.

Nahavähk on tavalisim vähivorm kogu maailmas: üks igast kolmest uuest vähijuhtumist hakkab arenema just nahal. Nahavähi esinemus suureneb kiiremini kui mis tahes teiste pahaloomuliste kasvajate oma.

Nahavähk tekib naha pindmise kihi ehk epidermise rakkudest. Üldjoontes mõistetakse nahavähi all pigmendiainevahetusega mitte seotud naharakkudest tekkinud pahaloomulisi kasvajaid ning siin tuntakse kaht vormi: basaalrakuline ja lamerakuline vähk.

Neile lisandub veel naha või limaskestade pigmentrakkudest tekkinud melanoom.

Basaalrakuline kasvaja hõlmab kõikidest nahavähijuhtudest umbes 80%, lamerakuline kasvaja 10% ja melanoom 10%, kuid 3/4 kõigist naha-vähisurmadest põhjustavad melanoomid.

1. Peamiselt valgenahalistel inimestel tekkiv basaalrakuline kartsinoom hakkab arenema epidermise välimises kihis ja moodustab suurema osa kõigist nahavähijuhtudest. Selle esinemine on valdavalt seotud päikesekiirgusega ja nii ilmnevad kasvajasõlmed eelkõige päikesega kokku puutunud nahapinnal.

Mõnikord on seda tüüpi vähki seostatud ka varasema nahatraumaga. Ka märgatava armi jätnud vaktsineerimiskohas võib areneda basaalrakuline kartsinoom. Niisamuti on ohuallikaks ioniseeriv kiirgus ja kokkupuude kaevuvees sisalduda võiva arseeniga. Patsientide hulgas on tunduvalt rohkem mehi kui naisi.

Erinevalt enamikust vähiliikidest moodustab basaalrakuline nahavähk harva kaugsiirdeid, see kasvajavorm areneb paljude aastate vältel lokaalselt ja aeglaselt, kahjustades piirkondlikku kudet ning põhjustades seal haavandeid ja veritsust.

Teadlased on seisukohal, et basaalrakulise nahavähi varases arengus mängib suurt rolli immuunsüsteem. Selle mahasurumine soodustab kasvaja arengut, immuunsuse stimuleerimine pakub aga potentsiaalseid niidiotsi selle vähitüübi raviks.

2. Lamerakuline kartsinoom on teine sagedamini ette tulev nahavähivorm. Paraku näitab statistika ka selle vähivormi esinemise pidevat kasvu ja seda üha nooremate inimeste hulgas. Haigus tabab kaks korda enam mehi kui naisi.

Sellise sugudevahelise erinevuse taga nähakse välitingimustes töötamise suuremat osakaalu meeste hulgas. Kuna lamerakuline nahavähk hakkab sageli arenema peanahal, seostatakse meeste suuremat haigestumist ka neile omase kiilaspäisusega.

Kaitsvaks teguriks on siin naha pigmentatsioon: mida heledam nahavärv, seda suurem oht haigestuda.

Lamerakuline kartsinoom võib esineda mis tahes piirkonnas, sh ka suud,
suguorganeid ja anust vooderdavatel limaskestadel. Haiguse peamiseks tekkepõhjuseks on elu jooksul kuhjuv ultraviolettkiirguse hulk, ka põletused, haavandid ja armid võivad olla tõve tekkekohaks.

On iseenesestmõistetav, et siseorganite limaskestadel arenevat lamerakulist kartsinoomi ei põhjusta päikesekiirgus. Siinkohal on üks rolli mängivaid tegureid immuunsüsteemi tugevus.

Samas esineb seos ka elukutsega. Tööst tulenev kokkupuude puuvilla- või puurõliga, arseeni ja naftasaadustega suurendavad haigestumisriski. Huultel ja suus esinevaid haigusvorme võivad põhjustada ka alkohol ja tubakas. Lisaks on lamerakulise nahavähi tekkes oma osa ka nakatumisel inimese papilloomiviirusega.

3. Naha- või limaskestarakkudest alguse saavad melanoomid on kõige ohtlikumad nahakasvajad, nad arenevad kiiresti ja moodustavad kaugsiirdeid peaaegu kõigis organites, sh pea- ja seljaajus, see võib levida isegi rasedalt naiselt lootele.

Algstaadiumis olevat pindmist melanoomi on võimalik lõikuse abil edukalt ravida ning seetõttu on nahapinnal esinevate muutuste suhtes tähtis tähelepanelik olla ja õigel ajal arsti poole pöörduda.

Melanoomid võivad tekkida sünnimärkide muutumisest, enam kui poolte haigusjuhtumite korral tekib melanoom aga täiesti normaalses piirkonnas. Paraku suureneb melanoomijuhtude arv kiiremini võrreldes mis tahes teiste vähkkasvajate esinemisega: selle arvukuse kasvu aastas hinnatakse 4–8%-le.

Sellise suure tõusu taga nähakse fossiilkütuste põletamise tagajärjel toimunud osoonikihi lagunemist, mistõttu pääseb Maale üha enam ultraviolett- kiirgust.