Foto: Heiko Kruusi
Maret Einmann 11. detsember 2014 13:28
Pole raske ette kujutada, kuidas sport peresid lahku võib viia. Vaja on vaid kaasahaaravat spordiala, hasartset treenijat ja fanaatilisi rohke vaba ajaga sõpru.

Kirglikult sportides ei saa üha paranevate tulemuste tuhinas enam arugi, et suhted lähedastega pole endised. Teineteise jaoks pole enam aega ja ega teise tegemised ja kodus toimuv eriti ei huvitagi. Miks nii on läinud, jutustavad Krista (42), Anu (26), ja Liis (44) (nimed muudetud).

Krista lugu: märkus, millest algas lahkuminek

Krista oli Martiniga abielus olnud kümmekond aastat, kui Martin naljaga pooleks Krista piha ümber tekkinud voldikese näppude vahele pigistas ja teatas: “Näe, rasvavolt.”

Krista tundis ennast puudutatuna ja läks trenni. Sealt leidis ta eest palju omasuguseid – ühtmoodi rutiinsed elud, sarnased soovid, mõistmine, üksteise toetamine ning viimaks ka vastastikused võistlusmomendid: kes kiiremini ühe või teise koha trimmi saab.

Trenniskäimine haaras Kristat viimaks sedavõrd, et ta ei pannudki enam tähele, mis kodus toimub – see polnud talle enam tähtis. Kui Martin oli juba mitu korda sagedase kodust äraoleku ja alatasa trennis viibimise pärast nurisenud ning seletanud, et naisel on juba piisav atleedikeha, aitab küll, kähvas Krista, et mehel on kõht kui õllelähker – ega ei teeks paha, kui ta ise ka mõnd spordisaali külastama hakkaks. Mehel ei jäänudki muud üle kui hakata igavusest jõusaalis käima. See hakkas talle meeldima: tulid võistlused ja väljasõidud.

Nii nad viimaks lahku läksidki – kaks atleetiku kehaga inimest. Mõlema kireks ja kutsumuseks rasvaprotsentide ja edetabelite jälgimine, treenerikoolitus, žüriides osalemine. Sarnane tegevus peaks ju ühendama, aga selleks ei jagunud kummalgi enam aega ega energiat.

Anu lugu: surf, tsikkel ja perekond

Juba oma mehega kohtudes teadsin, et ta on pühendunud sportija, kes otsib treenides taga adrenaliini ja eneseületust. Seda leidis ta lohesurfist ja tsiklitrennist, aseaineteks jooksu- ja tennisetrenn.

Üks korralik lohesurf võtab pea terve päeva: surfamisele kulub ca 3 tundi, sellele järgneb saun, kuna vees on hakanud jahe. Loomuliku jätkuna on siis kõht tühi ja et käes õhtu, juba ka õlle aeg. Tuulepäevade prognoosid vaadatakse juba varakult ära. Vahel juhtub, et lubatud tuult ei ole, siis istutakse rannas ja oodatakse – äkki ikkagi hakkab puhuma.

Spordituurid muutusid märgatavalt, kui rasedaks jäin. Vähemalt mulle tundub nii.

Sõprade õhutusel lisandus siis harrastuste sekka ka motosport. Mäletan hästi päeva, mil mees erutusest värisedes koju tuli: “Ma ostsin endale tsikli!” Tookord arvasin, et tal lihtsalt ei ole mahti veel ka sellega tegeleda. Aga tal ei jäänud hoopis aega minuga olla.

Nii oli sageli surfamise loomulik jätk minna garaaži tsiklit tuunima, et see järgmisel päeval korras ja käepärast oleks. Kell viis hommikul õlist ja bensiinist läbiligunenuna ei saanud ta aru, miks ma endast väljas olen. Raseduse värk, oli kindel diagnoos. Siiski, vähemalt natukene, tunnistas ta ka endale, et midagi on selle sporditegemisega viltu. Minu 5. raseduskuul tahtis ta hirmsasti ära osta nii lapse kärukomplekti kui turvahälli, et tal poleks järgmisel kuul võimalik endale soetada uut tsiklivarustust.

Tean, et mees on mind ja last alati armastanud – selles pole ma kunagi kahelnud –, kuid tema spordi-harrastuste tõttu veetsin enamiku poja kahest esimesest eluaastast lapsega omaette, sest rannal püüti tuult või metsas tsiklikurve. Üsna sujuvalt kujunes välja olukord, et leidsin ka endale huvitavaid tegevusi oma lastega sõbrannade seltsis ega oodanudki väga ühist ajaveetmist mehega. Kuna olukord oli minu jaoks solvav, siis ma isegi ei arvestanud võimalusega, et mees võiks tahta ka minu elus osaleda.

Mõnda aega selline elukorraldus sobis, ja oli isegi huvitav, sest sain tegeleda asjadega, mis ainult mind isiklikult huvitasid, ning arendada suhet lapsega. Kuna mees ka koduses majapidamises hea meelega kaasa ei löönud, sain sellegi masinavärgiga ise hakkama.

Kui ta tajus, et tema kohalolu pole enam nii oluline ega hädavajalik, hakkasid mehel lööma häirekellad ja eri treeninguviisidega žongleerimine ei tundunudki nii põnev. Aasta tagasi müüs mees maha oma tsikli – lepituse märgiks – ja ka fanaatilised surfisõbrad ei ole enam nii huvitavad. Pererahu huvides on nüüd areenile jäänud kodulähedased ja vähema ajakuluga spordialad ning perekonnamudelist on saanud musternäidis.

Liisi lugu: parkett või purjelaud?

Liis ja Meelis ostsid aasta pärast abiellumist mereäärse krundi. Karkass oli valmis, köök ja üks alumise korruse tubadest enam-vähem elatavad, kui titaga paar sinna elama asus.

Siis avastas mees enda jaoks purilaua. Meri ju lähedal – saab titekisast natuke eemal olla. Kõigepealt oli vaja varustust ja kokkuleppel Liisiga (las parketiost ootab!) leidis Meelis, et vaja ära osta soodsalt saada olev purilaud.

Ja siis tulid tulemused ja uued võistluskutsed, et ka teiste riikide asjaarmastajatega rinda pista. Majaehitus võib oodata, tundus Meelisele. Pealegi oli Liis juba pooliku koduga ära harjunud. Vähenõudlik, kannatlik ja mehe sportlikule hobile alistunud Liis kasvatab selles ehitusjärgus kodus juba kolmandat titat ning on kuidagiviisi alumise korruse tube omal jõul elamiskõlblikuks kohendanud. Ühes neist tubadest on mehe kallite hobivahendite hoiuruum.

KOMMENTAAAR

Õnnelikud paarid tegutsevad palju koos
Katri-Evelin Kalaus, kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut, Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskus SENSUS

Probleemiks pole siinkohal mitte erinevus vaba aja tegevuste eelistuses, vaid väheses koosveedetud ajas. Ühisele tegutsemisele kulutatud aeg on üks olulisemaid ja püsivamaid pika lähisuhte ja sellega rahulolu ennustajaid.

Enamiku lähedust väljendavate käitumisviiside (eneseavamine, vajaduste rahuldamine, meeldivad ühised tegevused, füüsiline lähedus jne) jaoks on vaja olla koos. Kui aega teineteisele napib, viib see rahulolematuseni iseenda, partneri ja suhtega ning sageli ka suhte lõpetamiseni.

Kognitiivses paariteraapias näeme probleemsete paarisuhete puhul sageli, et pea kogu vaba aeg veedetakse teineteisest eraldi (eraldi hobid, sõbrad jne). See loob väga soodsad tingimused emotsionaalse läheduse vähenemiseks.

Nii kasutataksegi paariteraapias muuhulgas ka käitumise modifitseerimise tehnikaid, et suurendada läheduskäitumise osakaalu ja kasvatada seeläbi suhtega rahulolu.

Õnnelikes suhetes tegutsevad paarid palju koos!