Mõni inimene ei tea, mida tähendab vaikuses mõtisklemine. Võib-olla pole ta seda lihtsalt kunagi teinud, võib-olla hirmutab teda endaga silmitsi olemine. Prantsuse filosoof ja teadlane Blaise Pascal on öelnud, et inimese õnnetus algab sellest, et ta ei suuda iseendaga ühes toas olla.
Mis siis juhtub üksinduses? Sinu hing hakkab avanema nagu õis ja mitte kõik, mis nähtavale tuleb, ei valmista rõõmu. Keset kohustusi ja kiireid tegemisi võid olla täitunud tühjuse, tüdimuse ja rahul-olematusega. Võid kahelda, kas keegi sind armastab ja kas sa oled väärtuslik. Kas sinu elul, milline see parasjagu ka ei ole, on üldse mõte?
Sellised arutlused teevad haiget ja on loomulik, et inimesed püüavad neid vältida. Ometi võib just nendest alguse saada hea muutus – iseenda parem mõistmine.
Süü võetakse ära
Minu elus on olnud sündmus, mille järel oli hinges suur süütunne. See oli nii suur, et teadsin – pole inimest, kes saaks mulle andestada, ja ise ei suutnud ma seda kindlasti.
Sellel hetkel pöördusin mina, kes ma olin usuvõõras keskkonnas kasvanud, mingi sisemise sunni mõjul Jumala poole. Kui ükski inimene ei saa andestada, siis ainult Jumal võib seda. Palve tähendab suhtlemist Jumalaga. Ma tundsin, et mulle vastati ja andestati. Kuigi kurbus polnud veel südamest kadunud, immitses sinna vähehaaval kergendus.
Selline kriis saabub tavaliselt igaühe ellu. Selle võib põhjustada haigus, lein, katkiläinud suhe või muu läbielamine. Kuid kannatusel on hea tagajärg hingele siis, kui inimene ei kibestu, vaid vaatab ausalt iseendasse ja endast kõrgemale. Seal leiab ta lohutust ja lootust.
Ära karda paluda abi ja andestust, sest sellest saab alguse tervenemine.
Süda saab puhtaks
Kui tunned, et sulle on andestatud, hakkab su hing saama puhtamaks ja sinu südame kroonlehed, mis alles arglikult valguse poole püüdlevad, avanevad järjest rohkem.
Sa võid avastada, et mineviku sündmustel ei ole enam sinu üle mõju. Sa ei saa muuta eilset, kuid saad sellest õppust võtta ja üritada täna teha paremini. Samuti ei ole võimalik elada homses päevas. Mida rohkem elad praegu, seda elavam ja rõõmsam sa oled.
Sa adud, et pole mõtet mõtelda halvasti ja süüdistada teisi oma probleemides. Sa ei oota enam suuri edusamme, mis teeksid su õnnelikuks, vaid hakkad iga päev nägema väikesi asju, mis valmistavad rõõmu. Kas pole imelised paksud lumehelbed, mis sinu näole langevad, või naabrilaste naer, mis kostab õuest?
Kui budistid püüdlevad tühjuse ja endast vabanemise poole, et pääseda ümbersünni ahelast, siis kristlased usuvad, et inimese elu on igavene ja juba praegu võib seda elada õnnelikult.
Teadmine, et Looja sind armastab ja hoiab, teeb vabaks. Sa ei ela enam nagu robot, kes täidab automaatselt oma kohustusi, vaid teed kõike armastusega. Varsti mõistad, et armastuseta pole mõtet midagi teha – ei töötada, lapsi kasvatada ega üldse elada. “Kuidas ma küll varem selle teadmiseta elasin?” võid imestada.
Võid ka märgata, et sinu väärtused on hakanud vähehaaval muutuma ja kõik see, mis varem ärritas ja meeleheitele viis – rahaline olukord, teiste suhtumine jne, ei kõiguta sind enam niimoodi. Sa arvestad sellega, kuid mitte see ei määra sind.
Sina oled midagi enamat. Sa ei pea end tõestama ega silma paistma. Sa oled väärtuslik inimene kõigi teiste seas. Ja iga inimene, keda kohtad, on väärt, et talle naeratada ja ütelda head.
Kui tulevad aga raskused, siis kuskil sinu sügavuses on ikka rahu ja kindlus. Isegi kui oled üksi, ei ole sa kunagi päris üksi.
Süüta küünal
“Te palvetate oma puuduses ja hädas, oh, kui te vaid märkaksite palvetada ka oma rõõmujoovastuses ja küllusepäevil,” kirjutas Liibanoni päritolu Ameerika poeet Khalil Gibran. Võid tunda, et sinu hing saab palvetades justkui tiivad ja kohtub Looja ja teiste palvetavate hingedega, keda sa muidu võib-olla eales ei kohtaks.
Kui läidad täna küünla, võid olla tänulik, et siin ilmas rändad. Sul on ilus süda, mis on lõpuks õide puhkenud. “Kui palvetan, siis Jumal rõõmustab selle üle,” ütleb minu 12aastane poeg Markus. Ja ma näen, et Jumal naeratab selle peale.
Kommentaarid