Liikumispuudega Jelena: ma pole pidanud millestki loobuma! (9)

Liikumispuudega Jelena leiab, et kõiki, nii terveid kui ka haigeid inimesi, tuleks kohelda võrdselt – igaühel on oma erivajadused. "Mõni räägib sosinal, pilgutab silma või on kiilakas. Tean mehi, kes ütlevad, et geelküüsi kandvad naised on erivajadusega, see on nende puue – käia iga paari nädala tagant hoolduses."

Jelena (38) oli nelja-aastane, kui ta vanemad said teada, et tütar on ja jääb erivajadusega inimeseks. Isapoolne pere soovitas Jelena lastekodusse anda, ema sellega päri ei olnud ja isa otsustas pere juurest lahkuda.

"Emast sai pere ainuke toitja, minu ja mu venna õpetaja. Ta on olnud mu suurim tugi," on Jelena emale tänulik.

Jelena sai aru, et on kaaslastest erinev siis, kui koolis narrima hakati: kõõrdsilm ja kõverjalg on enim meelde jäänud fraasid. "Kiusamist ei olnud palju, õpetajate ees ei julgenud keegi midagi öelda. Ometi panid need üksikud pilgud mind end peeglist teistmoodi vaatama."

Hoolimata kaaslaste pilkudest, ei takerdunud Jelena nendesse, vaid tegutses edasi – tahtis kõike teha ja proovida ning leidis endale meeldivad huvialad – näiteks ujumise, milles ta sai 1998. aastal Eesti Invaspordiliidu parima sportlase tunnustuse.