Antibiootikum - väike valge abiline (1)

Alexander Fleming avastas 1928. aastal penitsilliini. See oli esimene antibiootikum ja tulevikku silmas pidades revolutsiooniline avastus. Praktilisse kasutusse jõudsid antibiootikumid 1940. aastatel ning uute ravimeetodite tulemusena vähenes suremus bakteriaalse päritoluga nakkushaigustesse palju.

Aga mitte kõigisse nakkushaigustesse. Kõik arstid rõhutavad, et antibiootikumid ravivad ainult bakterite põhjustatud haigusi, mitte viirusnakkusi!

"Kõige suurem väärarusaam rahva seas on see, et antibiootikum on kõikvõimas ja kui ma seda sisse võtan, siis ta mind kindlasti aitab," ütleb epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar terviseametist.

"Teine müüt on see, et antibiootikumide võtmise võib ära lõpetada siis, kui haigusnähud hakkavad taanduma. See on absoluutselt vale! Ettekirjutatud kuur, isegi sel juhul, kui arst on ravimi valesti välja kirjutanud, tuleb lõpetada, sest katkestatud ravikuurid on need, mille negatiivse toime kõnekaim näide Eestis on tuberkuloosi haigestumine."

Tuberkuloos nimelt püsib Eestis epideemilisel tasemel ja seda sellepärast, et inimene jätab ravi pooleli.

Kolmanda müüdina toob Kuulo Kutsar välja selle, nagu hävitaks anti-biootikum nii baktereid kui ka viirusi. "Paraku see nii ei ole. Viiruste vastu ei toimi ükski antibiootikum."

12 aastat perearstina praktiseerinud Pille Heinamets kinnitab sama: "Antibiootikume määratakse ainult bakterite põhjustatud põletike korral. Viirushaiguste raviks antibiootikume ei kasutata." Tõsi, tänapäeval on sünteesitud ka viirusvastaseid ravimeid, näiteks gripi-viiruse vastu.

Viirus või bakter?

Ent kuidas teada saada, kas tegemist on viirusliku või bakteriaalse nakkusega? Kuulo Kutsar ütleb, et seda saab teada ainult laboriuuringu teel. "Inimeselt tuleb proov võtta ja see laborisse saata," on ta konkreetne.

Perearst Heinamets ütleb, et alati ei pea tegema laboriuuringut. "Arst ju küsitleb patsienti ning saab teada, kuidas on haigus kulgenud, millised on sümptomid. Viirushaigusele on iseloomulik järsk haiguse algus, kõrge palavik ja kuivad ärritussümptomid, limaskestad on hoopis teistsugused kui bakteriaalse nakkuse korral. Arst oskab vaadata ja vaatabki, see on selline arstikunst. Loomulikult teeme ka vereproove."

Kuulo Kutsar on veendunud, et laboriuuringu peaks kindlasti tegema siis, kui viirushaiguse tagajärjel on tekkinud tüsistus.

"Antibiootikumide määramine pärast viirushaigust on õige siis, kui inimene põeb viirushaiguse ära, vaevused jäävad alles ja arst kahtlustab, et nüüd on lisandunud bakternakkus. Siis võtab ta proovi ning kui selgub, et ongi bakternakkus, kirjutab välja antibiootikumid. Selline käitumine on õige, aga ambulatoorses ravis tehakse seda küll vähe. Vähemalt mulle ei meenu, et minu perekonnas oleks keegi öelnud, et talle tehti laboriuuring."

Dr Heinamets kinnitab, et viirushaigustel on alati bakteriaalse infektsiooni tüsistused, sest viirus kahjustab limaskesta enda normaalset kaitsevõimet ja ümbritsevatele mikroobidele tekib soodus pind sinna tungida.

"Viirushaigus kestab umbes kaks nädalat, tavaliselt peaks viirusnakkusest paranema ikka nädalaga, ja kui kahe nädala pärast on inimene ikka veel haige, siis tal enam viirust ei ole, vaid on tekkinud juba tüsistus."

Pooleli jätta ei tohi

Aga milles on üldse probleem, miks antibiootikume peljatakse?

Kuigi antibiootikum on väga tõhus ravim, võib selle vale kasutamine kaasa tuua palju probleeme. Kõige hullem on antibiootikumiresistentsus. See tähendab, et bakteril on võime ravimi toimele vastu panna, ta ei hävine, vaid paljuneb edasi.

Resistentsust aga soodustab põhjendamatu ja vale antibiootikumide võtmine: vale selles mõttes, et inimene katkestab ravikuuri. Kui ta teeb seda korduvalt, on juba suur oht, et teatud mikroobid muutuvad ravimi suhtes mittetundlikuks.

Et antibiootikumravi on katkestatud, saavad arstid kohe aru näiteks kuseteede põletike korral. "Algul on nende infektsioonide korral väga tugevad valud ja vaevused, aga antibiootikum tõesti abistab juba paari-kolme tableti järel," räägib dr Heinamets. "Ja kes pooleli jätavad, jõuavad meie juurde tagasi, sest ka haigus tuleb tagasi."

Arstide sõnul on üksikuid patsiente, kes ei tunnista oma ravivigu, aga enamasti räägivad inimesed tohtrile kõik ausalt ära. See on ka mõistlik, sest arstil on siis lihtsam aru saada, mis juhtus.

Veel üks suur viga, mida patsient teha võib, on võtta iseenese tarkusest eelmisest korrast kappi jäänud rohtusid. Kusjuures eelmisest korrast ei oleks tohtinud midagi järele jääda, sest arst kirjutab välja just nii palju, kui vaja läheb!

Aga oletame, et on millegipärast rohukarbis vanu tablette. "Omal algatusel neid võtma hakata ei tohi!" rõhutavad arstid. "Seda, kas inimene vajab antibakteriaalset ravi, otsustab ainult arst," ütleb dr Heinamets.

Iseenese tarkusest nõuavad inimesed teinekord ka ise antibiootikume. Ja pahandavad, et arst "ei raatsi" neid välja kirjutada. Dr Heinametsa praktikas selliseid patsiente just palju pole.

"Ühed nõudjad on need, kes on varasemast haigusest saanud antibiootikumidega terveks ja leiavad, et praegu on enam-vähem samasugune haigestumine, ning tahavad uuesti antibiootikumi. Teised nõudlejad on sellised, kes soovivad kiiresti tööle naasta ja lapse ruttu lasteaeda tagasi viia. Selge see, et antibiootikum parandab kiiresti, aga antibiootikumi määrab igal konkreetsel juhul ikka arst ja pole õige, et inimene seda ise nõuab."

Kui on allergia

Antibiootikumid on kõige tähtsam ja tõhusam bakterivastase toimega ravimite rühm, kuid kahjuks kaasneb nende võtmisega ka kõrvalnähtusid. Kõige sagedamini on tegu allergia, kõhulahtisuse ja iiveldusega.

"Keskkoolis sain kopsupõletiku tõttu penitsilliinisüste. Läksin üle kere punaseks ja täpiliseks. Mulle tundus see tühine asi, võrreldes valuga, mida süstid tegid, aga arstidele mitte. Edaspidi kästi mul alati öelda, et mul on penitsilliiniallergia," räägib 34aastane Mari.

"Allergiline kõrvalnäht avaldubki kõige kiiremini, tavaliselt juba esimesel ravipäeval," ütleb dr Heinamets. "Kõrvaltoimetest peab arsti alati teavitama, et vältida järgmisel korral sama reaktsiooni."

"Kangemad antibiootikumid teevad kõhu lahti," räägib Mari oma kogemustest edasi. "Selle eest apteekrid küll rohtu väljastades kenasti hoiatavad ja soovitavad kohe probiootikume võtma hakata. Raske öelda, kas probiootikumidest on kasu olnud, aga võib-olla oleks ilma nendeta veel hullem. Igatahes on antibiootikumide põhjustatud kõhulahtisus püsinud mitu nädalat."

Dr Heinamets selgitab, et kuna antibiootikumid on mõeldud mikroorganismide surmamiseks või nende tegevuse pärssimiseks, siis koos halbade mikroobide tapmisega hävitavad nad ka häid.

"Inimese organismis on väga palju häid mikroorganisme, eriti just seedetraktis, ja kõige sagedasemad kõrvalnähud ongi seotud selle piirkonnaga: iiveldus ja kõhulahtisus."

Eriti ilmnevad need nähud lastel ja vanuritel. Lastel sellepärast, et nende mikrofloora on veel välja kujunemata, ja vanematel inimestel seetõttu, et normaalse mikrofloora taastumine võtab kauem aega.

Mari räägib veel ühest kõrvalnähust. Nimelt on tal pärast antibiootikumikuuri platsis ka tupeseen.

"See on kohutavalt tüütu. Sa tead, et mõnes olukorras on antibiootikum vajalik, ja tead ka, et seenpõletikust pääsu pole. Kurtsin seda perearstile.

Nüüdsest kirjutab ta alati antibiootikumidega kaasa ka ravimi, mis seene teket ennetab. See tõesti aitab. Seenest olen pärast seda pääsenud."

"Jaa, head mikroobid töötavad koos seentega, mis on ka organismis vajalikud, ja kui antibiootikumid häirivad nende elutegevust, siis pääsevad seenetüved rohkem esile," selgitab dr Heinamets. "Vahet ei ole, kus ja kellel haigus on, sest seened on kõigil. Lastel näiteks võib seeneärritus ilmneda urineerimishäiretena."

Hoolimata kõigest negatiivsest, mis antibiootikumidega kaasneb, on see ikkagi väga hea, et Fleming penitsilliini avastas ning et antibiootikume õpiti ka kunstlikult sünteesima. "Tegelikult ei ole ükski ravim mittemürgine, ja kõik targad arstid teavad, et antibiootikume tuleb kasutada nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik," rõhutab Kuulo Kutsar.

5 ravimihoiatust

• Ära tarvita antibiootikume viirushaiguste ravimiseks, sest antibiootikum ei hävita viirusi!

• Võta antibiootikumi täpselt arsti juhiste järgi!

• Ära jäta ravikuuri pooleli!

• Ära tarvita järelejäänud ravimit omaalgatuslikult järgmise haigestumise korral!

• Ära anna sulle väljakirjutatud antibiootikume teistele! Haigus võib tunduda küll sama, kuid ei pruugi seda olla. Antibiootikumide võtmise vajaduse teeb kindlaks ainult arst.

Kasulikku infot leiad terviseameti kodulehelt.

Milleks meile probiootikumid?

Probiootikumid aitavad mitme haiguse korral taastada organismi normaalset mikrofloorat ja parandada vastu-panuvõimet. Enamasti soovitatakse probiootikume kasutada viirusliku kõhulahtisuse ja antibiootikumravist tingitud kõhulahtisuse raviks.

“Kindlasti soovitame probiootikume antibiootikumravi järel, aga nõrgematel organismidel juba paralleelselt antibiootikumraviga,” ütleb dr Heinamets. “Probiootikumid tõesti halba ei tee, neid on mõistlik võtta seedehäirete korral ja reisil, kus võib olla teistsugune menüü ja toitumisrežiim.”

Probiootikumid leevendavad kõhupuhitust ja -valusid ka ärritatud soole sündroomi ja kroonilise kõhukinnisuse korral.

Põhimõtteliselt sisaldavad probiootikumid samu piimhappebaktereid, mida on toiduainetes, näiteks jogurtis, keefiris ja juustus. Sama piimhappebakteri tüvi on pandud kapslisse, kus tema kontsentratsioon on suurem kui toiduainetes ning mõju seetõttu kiirem.

Probiootikumid on käsimüügiravimid. Peale arstide oskavad neid soovitada ka apteekrid.

Kuna kasulikke mikroobe soolestikku varuks koguda ei saa, on mõttekas preparaate tarvitada kuuajaliste kuuridena. Sügistalvisel hooajal võiks profülaktilisel eesmärgil kuuri olenevalt tervislikust seisundist korrata iga kuu või paari järel.