Meeled

Ärevusega silmitsi - kuidas oma hirm alistada? (1)

Kadi Kütt, holistiline psühhoterapeut ja joogaõpetaja, 19. detsember 2014 17:45
Foto: PantherMedia / Scanpix
Ärevus ja rahutus on oma positsioonid hoolikalt kindlustanud: endise hooga need enam sul tegutseda ja keskenduda ei lase. Kiire elutempo ja rohke stress lisab paanikale üksnes tuure juurde. Kuidas tagasi normaalseks saada?

30ndates Marju hakkab pabistama iga kord, kui ruumis on rohkem inimesi. Poes ja kontserdisaalis vaevavad teda kõhuhädad ja pearinglus, süda puperdab ja keha kattub higiga.

Samal teemal

Naisel on tunne, et kõik ümbritsevad inimesed jälgivad ja kritiseerivad teda. Keskastmejuht Peetrit (42) inimeste hulk ei häiri, kuid ta punastab ja kipub kogelema, kui keegi teda ootamatult kõnetab.

Marjut ja Peetrit ühendab ärevushäire, mille all kannatab umbes 12% rahvastikust. Arvatakse, et lausa ligi 30% inimestest on seda korra või rohkem oma elu jooksul kogenud.

Arstide sõnul ärevushäiresse haigestumus aina kasvab. Umbes pooled mu teraapiaklientidest kurdavad muude probleemide kõrval ka pideva ärevuse ja rahutuse üle, mis kipub igapäevast elu segama. Ajakirjanduses on ärevushäirest räägitud kui moehaigusest, sest ärevus, rahutus ja keskendumisraskused on iseloomulikud just meie tempokale ja stressirohkele ajale.

Ärevusest saab õudusunenägu

Ärevustunne on iseenesest kasulik, sest see mobiliseerib meid ähvardava ohuga toime tulema. Probleem tekib siis, kui ärevus hakkab elu segama – hirm vallandub olukorras, kus tegelik oht puudub, sümptomid kestavad pikka aega või on väga tugevad. Samuti võib pidev ärevus esile kutsuda muid terviseprobleeme, nagu peavalu, lihasepinge kaelas ja seljas, unehäired ja depressioon. Ja nii saab ärevusest õudusunenägu, mida iga hinna eest püütakse vältida.

Just nii – õudusunenäona – kirjeldab Marju poeskäiku. Ta kõht valutab, süda puperdab ja ähvardab lõhkeda. Naine kardab paaniliselt minestada. Ehkki ta pole kordagi kokku kukkunud, lõpeb poeskäik sageli sellega, et ta jätab käru riiulite vahele ja tormab välja. Vahel delegeerib Marju toidukraami ostmise seetõttu abikaasale.

Peeter kuulab mu küsimusi tähelepanelikult ja võtab aega vastamiseks. Ta kordab mu sõnu, et "ikka õigesti aru saada ja mitte puusse panna". Peetri keha on pinges, käed triigivad tooli tugesid ja mul on tunne, et ta on valmis iga hetk püsti kargama ja toast välja tormama. Küsin Peetrilt, kuidas ta tavaliselt käitub, kui ärevus teda tabab. "Võtan pitsi konjakit. Viimasel ajal teen seda isegi tööl. Siis on tunne, et suudan lõdvestuda ega pea mõtlema, kas ma neile tegelastele meeldin või ei. On sul konjakit?" küsib ta närviliselt naerdes.

Ärevushäirega inimesi iseloomustab ühine joon: nad küll teavad, et kehalised sümptomid on vaid hirmu väljendus, kuid sellegipoolest kujutlevad nad, kuidas kätevärin või peapööritus võib kaasa tuua südame seiskumise.

Näiliselt aitab ka sigareti läitmine, küünte närimine ja lõputu lobisemine. Ja muidugi rahustav tablett, sest seegi toob ajutist leevendust. Siiski on ärevuses inimene kogu aeg pinges, kuna kardab, et olukord võib muutuda. Nii kuhjuvad lihaspinged ja keha annab ühe või mitme sümptomiga märku, et olukord väljub jälle kontrolli alt.

"Ma pean olema tubli!"

Kui küsin Marjult, mis on ta elus praegu niisugust, mis võiks ärevuse esile kutsuda, ei oska ta põhjust leida. Hiljem toob siiski välja suure töökoormuse ja vastutuse kahe lapse eest. Noor naine on seadnud lati enda jaoks väga kõrgele – ta ei jää isegi kõrge palavikuga haige-voodisse, sest "kes teine siis töö ära teeb?".

Ka emana ei luba Marju endale möödalaskmisi. Ta on läbi lugenud vist pea kõik lastekasvatamise käsiraamatud, lastega kurjustamise meenutamine paneb naise silmad pisaratega täituma, ta ohkab raskelt ja vajub kössi.

Peetriga mängime läbi olukorra, mis paneb ta turvalises teraapiakabinetiski õlgu väristama – tal tuleb koosolekul vastata ülemuste küsimustele.

"Kui ma vaid teaksin, mida nad teada tahavad!"

"Mis sa siis teeksid?"

"Saaksin end korralikult ette valmistada."

"Mis on kõige hullem, mis võiks juhtuda, kui sa nende küsimustele vastata ei oska?" Mees mõtleb pikalt ja ütleb siis: "Küllap nad mõtlevad siis, et on mingi turaka osakonna etteotsa pannud."

"Mis siis saab?"

"Noh, vaevalt nad mind kohe lahti lasevad, aga... No kurat, juht ei saa ju ometi endale lubada, et ta ei tea või ei oska?!"

Ärevushäirega inimesi iseloomustabki tavaliselt soov teistele meeldida. "Mida teised küll minust arvavad?" on pabistajatele elulise tähtsusega küsimus. Nad kardavad teha vigu, püüavad olla ülitublid ja perfektselt hakkama saada.

Ja kui sa tead, mida tahad, ja usaldad iseennast, julgedki rahuliku südamega öelda: "Sellele küsimusele ma praegu vastata ei oska" või "Minu jaoks on praegu kõige olulisem mu tervis. Ma kavatsen koju jääda ja kogu aja iseendale pühendada."

Ärevuse juured on lapsepõlves

Meie alateadvuses on varjul kogu me elulugu – sinna on talletatud kõik mõtted, mälestused, tunded ja kogemused. Ka ärevuse taga on inimese elulugu, tema täitumata unistused ja vajadused, kogetud hirmud ja valud.

Kui meiega praegu midagi ebameeldivat juhtub või kui satume ebamugavasse olukorda, pürib sageli samal ajal teadvusesse ka mõni minevikus kogetud valu ja kutsub esile ärevuse ja kehva enesetunde.

Pingeline olukord tõstab alateadvusest üles meid varases lapsepõlves haaranud hirmu-, süü-, alaväärsus- või muu negatiivse tunde. Nende tunnete tekkimise põhjuseks võib olla mõni lapsepõlvetrauma või raske üleelamine (lähedase surm, vanemate lahutus, hooletusse jätmine, ahistamine), samuti autoritaarse lapsevanema pidev kritiseerimine ja ülikõrged standardid.

Kas on tõesti võimalik, et aastakümnete eest juhtunu avaldab meile veel praegugi mõju? Jah, kui lapsepõlvekogemus jäi lõpetamata – haiget saa-nuna tahtsid nutta, aga ei julgenud; vägivalla hirmus tahtsid ära joosta, aga ei suutnud; ema ebaõiglase käitumise korral oleksid tahtnud jalgu trampida ja talle kõik näkku karjuda, aga hoidsid suu kinni ja käitusid kuulekalt.

Hulk pabistajaid on teraapia alguses väitnud, et nende lapsepõlves pole olnud midagi sellist, mis võiks ärevuse tekkimisele mõju avaldada. Aja möödudes on aga sellised tegurid alati esile kerkinud. Marjule meenub, kuidas ema sundis teda klaveritundides käima. Enne igat kooli-laval esinemist nuttis ta end õhtul magama.

"Kuidas ta ometi ei mõistnud, et ma kardan?! Kõik vaatasid mind, kui ma laval olin ja värisesin, ja ainult ootasid, et ma nutma puhken või kokku varisen. Ma oleksin tahtnud lavalt minema joosta."

Ka praegu on naine kindel, et nii tänaval kui ka teatrisaalis on ta teiste huvi- ja pilkeobjekt.

Kui lämmatame oma soovid, siis lukustub psüühiline energia kehasse. Me ei pruugi neid valulisi sündmusi mäletada, aga alateadvuses on need tallel ja valmis pingelises olukorras üles kerkima, sest keha on tark ja tahab kõigest vanast ja ebavajalikust vabaneda.

Praegune pinge on vaid päästikuks

Ärevuse esilekutsuja tänases päevas võib samuti olla ekstreemne sündmus, aga selleks võib olla ka lihtsalt mingi üle-minekuetapp, nagu kooli või töökoha vahetus, töötuks jäämine või abiellumine.

Ärevuse ilmnemise oht on tugevam, kui tegu on stressiga või muutusega kehas, mille kutsub esile näiteks suitsetamise lõpetamine, paastumine või haigus. Samuti mõjub murdeea, üleminekuea, raseduse või sünnitusega kaasnev hormonaalne muutus kehas.

Marjule meenub, et tema esimesed ärevushood jäävad just sellesse aega, kui ta kandis oma esimest tütart.

Peetri pabistamine sai alguse siis, kui ta pärast põhikooli lõpetamist asus õppima suurde linnakooli. Sõbrad jäid maale maha, iga päev tuli end tõestada ja maksma panna. Lühikese kasvu ja nõrga hääle tõttu oli see Peetri jaoks väga keeruline.

Iga selline uus olukord peidab endas võimalust ebaõnnestuda ja saada kriitika osaliseks, mida ärevuse all kannatav inimene on lapsepõlves pidanud juba küllaga taluma. Selle kordumist kardab ta aga kõige rohkem.

Üksnes rääkimine ja tabletid ei aita

Suur osa ärevushäirega kliente on oma probleemist korduvalt küll perearstile, küll psühholoogile rääkinud. Miks pole see aidanud? Rääkimisega saab küll selgeks, et osa praeguseid pingeid on tõesti pärit vanadest olukordadest, kuid kehasse lõksu jäänud tundeenergiat me üksnes rääkimisega vabastada ei saa.

Alles siis, kui julgeme minna tagasi toonasesse olukorda, tunda kurbust ja valu, nutta ja, kui vaja, ka jalgu trampida ja röökida, saab energia kehast vabaneda ja vana valu lahustuda.

Sageli pärsib paranemist ka see, et psühholoogi või arsti visiidil tegeldakse üksnes ärevuse sümptomitega, kuid inimesed kannatavad palju enama kui peavalu või punastamise all. Sümptomid on vaid märgid, et miski tõeliselt valus ja häiriv on pealispinna all peidus ja tahab sealt vabaks pääseda.

Närvisüsteemi talitlust saab tablettidega küll ajutiselt tasakaalu viia, kuid kindlasti ei ole võimalik kõrvaldada hirmu, sest hirm on psüühiline omadus. Tabletid võivad küll rahustada südame ja kaotada iivelduse, aga need ei suuda ära võtta neid sümptomeid põhjustavat hirmu ennast. Ja mõne aja pärast kordub ärevus taas. Siis juba teises olukorras või tugevamal kujul.

Soome psühholoog ja psühhoterapeut Olavi Noronen on ärevushäiret palju uurinud.

Noronen kirjutab: "Psüühilistest ja psühhosomaatilistest probleemidest püütakse lahti saada mõnd aju piirkonda ravimitega tuimastades või "minevikku unustades" ja ainult ettepoole, tulevikku vaadates. Probleemide keerukate tagapõhjadega ei soovita tutvuda. Lahenduseks kasutatakse sama meetodit, mida laps hädas olles kasutab – kui teda on julmalt või ebaõiglaselt koheldud, proovib ta kõikide vahenditega ebaõiglust unustada, otsib üles oma nuku või auto ning katsub end mängimisse uputada. Ta tuimastab oma valu paremast homsest unistades."

See ei aita ärevusest vabaneda.

Hirmu kohtamine vabastab

Terapeudi seisukohalt vaadates on ärevus hea – see annab märku, et vabanemist nõudvad teadvustamata asjad on pinnale tõusmas. Nüüd saab alustada nende läbitöötamist ja vabastamist.

Kõigepealt tuleb uurida, milliste iga-päevatoimingute puhul oled kehtestanud endale ebaõnnestumise keelu ning milliseid põgenemis- ja vältimisviise kasutad, et kardetud ebaõnnestumist ei tuleks. Peeter kardab paaniliselt rumal paista.

Juhina ei luba ta endale vigu ega teadmatust, tal peab olema vastus igale küsimusele. Ta väldib olukordi, mil pole võimalust end enne põhjalikult ette valmistada. Nii on mees ära öelnud mitmest põnevast tööpakkumisest, sest personalivaliku intervjuu oma ootamatute küsimustega tekitab hirmu.

Paljudes teraapiates soovitatakse pabistajal minna nendesse kohtadesse, mis ärevust tekitavad, ja kogeda vastavaid olukordi – liikuda seltskonnas, käia teatris või suhelda tänaval võõrastega. See aitab küll julgust koguda, kuid ärevusest ei vabasta.

Pabistaja ei karda mitte paiku ja olukordi, vaid omaenda hirmu, süüd või häbi, mis neis olukordades esile kerkib. Ta kardab ebaõnnestuda, kardab teiste arvamust, sest see toob esile lapsepõlvest pärit hirmu või muu ebameeldiva tunde. Nii pöördub ta jälle mõne harjumusliku põgenemisviisi juurde.

Siin tuleb põgenemine vahetada oma hirmu kohtamise vastu. Tõeline kohtamine on see, kui avad end omaenda tunnetele, s.t lubad hirmul tulla ja end üleni vallutada. Mis siis juhtub, kui lubad endal seltskonnas punastada ja oma kätel väriseda? Mis juhtub, kui sa poeriiulite vahel minestad? Kas sa tõesti usud, et sind jäetakse sinna vedelema?

Jah, küllap leidub neid, kes halvustavaid pilke või kommentaare pilluvad, aga sa jääd elama! Sa kohtad oma hirmu, lubad sel tulla, ennast üleni täita ja siis lahustuda. Kui lubad hirmul end jäägitult haarata, siis, vastupidiselt paljude kartusele, püsib hirm vaid sekundeid. Ta käib sust üle nagu tormilaine ja kaob seejärel olematusse.

Enam pole midagi, mille eest põgeneda. Kui hirm on lahustunud, kaob ka ärevus. Marju on juba mõned korrad suutnud kassajärjekorra lõpuni seista hoolimata sellest, et kõhus keerab ja pea käib ringi. Minestanud pole naine kordagi, kuid igaks juhuks on veel abikaasa kõrval, kui ta "hirmuga eksperimenteerib".

Mängime olukorra ümber!

Hirmu lahustumisele aitab kaasa ka see, kui teadvustame, kust probleem on alguse saanud. Näiteks holistilises psühhoteraapias teeb inimene probleemi juurtele ligipääsemiseks läbi meelerännaku, mille käigus ta kogeb lapsepõlves lõpetamata jäänud olukordi.

Ta lebab voodil silmad kinni ja on terapeudi juhendamisel kujutluses (kuid alateadvuse jaoks ei ole vahet, kas olukord on kujutletud või päris) just selles kogemuses, mida ta iga päev püüab vältida – teiste inimeste pilkude või küsimusterahe all, uues ja tundmatus keskkonnas vm.

Marju istub kaheksa-aastasena laval klaveri taga. Ta ei talu teiste pilke, sest see paneb teda üle keha värisema.

Naine voodil nutab lohutamatult. Küsin Marjult, mida ta tahaks praegu teha. "Püsti tõusta ja sirge seljaga lavalt minema kõndida. Ja emale selgeks teha, kui raske on see olukord kaheksa-aastasele taluda," vastab ta. Lapsepõlve-Marju tõusebki klaveri tagant, lükkab selja sirgeks ja läheb demonstratiivselt jalgu trampides lavalt minema.

Kutsume kujutluses kohale ka ema, kellele tütar otsustavalt teatab, et ei kavatse enam klaveritundi minna. Toona ei olnud väikesel tüdrukul selleks sammuks sisemist varu, nüüd saab ta aga olukorra lõpetada.

Ka Peeter kehtestab end rännakul klassikaaslaste seas, algul arglikult, siis aina enesekindlamalt. Viimasel seansil teatas mees, et konjakivaru on otsas ja ta ei kavatse seda enam täiendada. Enne tähtsat koosolekut küll veel veidi keerab sees, aga nüüd Peeter teab, et see, kes kogelemist kardab, pole praegune osakonnajuhataja, vaid teismeline hirmunud poisike tema sees.

Alateadvuses peidus olevad vanad valud ei pruugi ühekorraga teadvusesse kerkida. Me takistame nende tulekut, sest nende kohtamine võib olla nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt valus, nagu see omal ajal tegelikkuses oli.

Kuid julgustav on see, et inimese eneseusk ja sisemine vägi kasvavad iga korraga ja nii on ta ühel hetkel valmis kohtama oma hirme ja muutma ka suuremaid alateadvusse tõrjutud valusaid sündmusi. Nüüd ei ole vaja enam põgeneda, vaid on võimalik ennast ja oma käitumist paremini mõista.

Teades, et ärevusega kaasnev peapööritus või südamekloppimine pole tõsine terviserike, vaid jäänuk lapse-põlvevalust, on võimalik sellega toime tulla.

Kuidas ärevusega toime tulla?

Ärevustunne on iseenesest kasulik – see mobiliseerib ohuga toime tulema. Üle-määrane ehk haiguslik ärevus takistab aga inimese tegutsemist, pärsib toimetulekut ja põhjustab ebameeldivaid tundmusi (nt rahutus, pingetunne, suur ärrituvus, hirm, higistamine, värisemine, lämbumistunne, valud või ebamugavustunne rindkeres, iiveldus- või pearinglustunne, tükitunne kurgus jpm).

Kõige sagedamini kasutatakse ärevushäirete korral medikamentoosset ravi (antidepressandid). Et ärevushäirega kaasnevad kehalised sümptomid, tegeldakse eeskätt nendega: ravitakse tablettidega kõrget vererõhku, peavalu, sooleprobleeme jm. Viimasel ajal kasutab üha enam ärevuse all kannatavaid inimesi ka psühhoteraapiat, et selgust saada, kust on probleem pärit.

Psühhoteraapia valik oleneb ärevushäirest, kuid see meetod on ärevushäirete ravis alati näidustatud. Kogu ravi-protsessi toetavad hästi ka kõik lõdvestavad praktikad – jooga, tai chi, qigong jms. 

Allikad: www.kliinikum.ee ja Kadi Kütt

Samal teemal

10.07.2015
Kuidas pääseda küünte närimisest?
10.02.2015
Vähiliit kutsub vähipatsiente ja nende lähedasi tasuta psühholoogilisele nõustamisele
09.01.2015
Kuidas rasedusega toime tulla?
02.01.2015
Näitlejanna Kaili Närep: „Meie hullumeelses rahamaailmas on keeruline mitte olla depressioonis"