Meeled

Jõululaua miiniväli: miks just siis pinged välja löövad? (8)

Manona Paris, 24. detsember 2014, 15:31
Kõige olulisem kink, mida sina ise saad endale teha, on kinkida jõuluks meelerahu ning jagada seda ka teistega, oma kallitega. Foto: PantherMedia / Scanpix
Eks me kõik taha jõulude ajal tunda end nagu vanas tuttavas filmis, kus jõulurõõm peegeldub laste silmis ja kõikjal on vaid õnn ja lust. Miks küll alati nii ei lähe?

Ma mäletan oma kõige suuremat jõulu­pettumust hästi. See isegi polnud midagi erilist.

Ma olin värskelt lahutatud ja ootasin väga jõule isa ja õega. Teades samas, et mu kallim ei saa minuga olla.

Samal teemal

Õhtu pidi tulema imeilus – üle aastate oma perekonnas ja ma teadsin, et saan kingiks väga uhke peegelkaamera, ja eks ma olin ka isa ja õe kinkidega vaeva näinud. Kuid miskipärast eksis piltpostkaardilik jõuluidüll valele aadressile: õde vastas töökõnedele, mina oma armastatu sõnumitele ja isa ironiseeris selle üle.

Õel olid pisarad kurgus ja mina isa peale kuri kuubis. Ime, et me lauas hapukapsasõda ei alustanud. Alles pärast mitmendat jõuluviskiringi saabus püha öö meile rahu tooma. 

Küllap on paljud pidanud istuma taolise laua ääres. Mõtlema kõigest hoolimata töömõtteid või inimesele, kellega tegelikult tahaks koos olla. Vahel tahaks lihtsalt silmad sulgeda ja kogu aisakolli endast mööda lasta, sest tunnetad, et unistuste jõulust on asi sama kaugel kui seapraad sushist.

Pereterapeut Helle Niit oma soojade silmadega noogutab minu lugude peale. Ka tema pagasis on neid oi-kui-palju. Sest paraku kipub pühade ajal meie tegelikkuse ja soovide vahe valusalt tunda andma. Sageli üritame teha kõiki teisi õnnelikuks, seades nii löögi alla enda rahulolu.

Kelle juurde jõuluks?

Kõige klassikalisem jõuludilemma on küsimus, kus siis olla pühal jõuluõhtul?
Tanja (32) ema ja isa läksid alles hiljuti lahku. Isal on elukaaslane, ema on üksik.

“Ühel aastal oli isa perega kokku lepitud, et teeme päeval koos jõulusöömaaja, emaga leppisin kokku, et lähen tema juurde õhtul,” meenutab Tanja.

Isa pere aga venitas nii kaua kohalejõudmisega, et Tanja pidi juba ema juurde minema.

“Olin ise nii õnnetu, kuid siis ütles isa naine, et eks ise valid, keda sa rohkem armastad. Mis mõttes, ma peaks hakkama oma vanemate vahel valima!” ahastab Tanja. “See kõik tegi mulle kohutavalt haiget ja kui ema juurde jõudsin, istusin seal oma nukra tujuga.”

Mida siis teha, kui jõuluõhtu on üks, aga jõudma peab mõlema lahutatud vanema ja vanaema juurde?

Perekooli foorumis ilmuvad pühade eel ja järel kaht tüüpi nutulood: mina ei taha pühade ajal sõita jubeda ilma ja karjuvate lastega sadade kilo­meetrite taha, raha kah pole selleks, kuid peab, muidu solvutakse.

Või siis: miks mu mees ikka nii tõhk on ega taha teise Eesti otsa minu emale külla sõita, sonib midagi bensiiniarvest ja väsimusest. Kas ta siis aru ei saa, et pere on tähtsaim ja jõulude ajal peab ju pere kokku hoidma?

Helle Niit naeratab ja küsib: “Kas ikka peab? Ja – mis on pere? Kui inimesed on omavahel kokku saanud, koos elama hakanud, lapsedki saanud, siis nemad on pere,” lausub ta. “Kõik muu – vanemad, õed-vennad, vanavanemad, onud-tädid – on perekonna laiendus.”

Mida mina tahan?

Helle Niit rõhutab, et iga pere saab luua endale ise oma traditsioonid ja legendid. Kuidas meie tahaks pühi tähistada? Kas me tahaks jõulude ajal hoopis minema sõita või tahaksime olla omaette, oma kodus? Või läheme tänavu jõululaupäevaks vanaema juurde, tuleval aastal aga vanaisa poole. Nende küsimuste juures peab jääma enda suhtes täiesti ausaks ja võtma arvesse ennekõike just oma pere huve.

Ka üksikutel inimestel pole jumalast antud kohustust pühadeks kusagile kaugele sõita, kui tegelikult tahaks võib-olla hoopis hästi süüa, teha väikese jalutuskäigu ja siis mõnd mõnusat filmi vaadata. Mu abikaasa, kes elas aastaid üksi Prahas, kirjeldab just nii oma lemmikjõule.

Ning loomulikult tuleb teha kompromisse, aga eeskätt oma partneriga. Mu sõbranna elas koos noormehega, kellele jõulud olid piinapink. Ta ei sallinud kodanlikke klantspühi, sest see osatas tema enda puudunud pereidülli lapsepõlves. Seetõttu eelistas ta tagatoas raamatuid lugeda või arvutimänge mängida. Sõbranna on aga pärit just jõulutraditsioonidega perest.

Helle Niidu sõnul pole õige, et vaid üks pool end ohverdab. Jah, see, kes armastab padutraditsioonilisi jõule, peab mõistma, miks ta kaasa ei hüppa nende peale vaimustusest lakke (ja suutma seda ka oma sugulastele seletada), kuid kui kõnealune kaasa ei taha oma partnerist ilma jääda, peaks ta pakkuma ka mingi alternatiivse koosolemise viisi.

Maarja (45) on teinud asja enda jaoks lihtsaks. Tal on kaks täiskasvanud last ning tema mehevanemad on juba vanad. Ema on Maarjal surnud. Ämmale ja äiale meeldivad väga vana kooli pühad, kus istutakse laua taga ja mitte midagi muud ei tehtagi.

“Üle-eelmisel aastal istusin seal koos nendega ja krigistasin hambaid, mõeldes, et mitte kunagi enam,” meenutab ta. “Mul pole midagi nende vastu, kuid nad on täiesti teistsugused kui mina ja see tekitab pingeid.”

Nüüd reserveerib Maarja juba teist aastat jõuluks pika puhkusereisi soojale maale. Saab päikesevitamiine ja aisakollitamine jääb kah ära.

Just jõululaua ääres on varmad esile kerkima aasta jooksul kogetud vimm ja probleemid. Kersti (38) ei taha just sellepärast eriti suguvõsa jõulust osa võtta. Kes käis kelle juures jaanipäeval, kes pole ikka veel mehele läinud või lapseootele jäänud. Frustreeriv.

Helle Niidul on selle kohta tähtis küsimus: mida sina ise tahaksid teha? Kas sa tahad minna jõulukülaskäigule grillitavaks või leiad nutika ettekäände, nii et lambad laudas ja hundid terved? Vanavanemate austamise visiidid, eriti kui on ette näha probleeme, saab teha viisakalt minimaalsed.

Sageli tekitab ebamugavaid olukordi ka see, mida keegi jõululauas sööb või joob. Ülikülluslik jõululaud üks meie tugevamaid pühadetraditsioone, see on nii jõukuse, külalislahkuse kui ka armastuse sümbol. Staažika kaalu­jälgijana pakun retsepti: koonda endale igast portsjonist väike amps, kiida kõike ja siis justkui “unusta” end laua­naabritega vestlema. Või paku end perenaisele abiks. Hiljem vii söömata taldrikutäis ise ära. Kui alkoholi juua ei taha või ei saa, saab sedagi mahla ja mineraalvee seguga suure­päraselt varjata.

Kingituste võrdõiguslikkus

Kingitustest rääkides libiseb Helle Niidu palgelt üle vari. Jah, see on sage mure igasuguse jõulustressi tekkimisel. Sest enamasti on kingitustega seotud kaks asja: liigne kulukus ja vähene vajalikkus. Pole midagi jaburamat kui teha, hambad ristis, mõttetuid kinke, millel pole kingisaajale väärtust.

Kui tegemist on sugukondlike jõuludega, mil ühe kuuse all saab kokku mitu peret, soovitab Helle Niit kinkide teema juba varakult kaine peaga läbi rääkida. Kas üldse teha kinke, arvestades, et ka jõuluõhtule kohale sõitmine ja laua katmine on üsna kulukas. Vahest toob igaüks hoopis midagi maitsvat kaasa.

Kui otsustada ikkagi kinkide kasuks ja peres on lapsi, on äärmiselt oluline, et kuuse all oleks igale lapsele enam-vähem võrdne arv pakke. Väike inimene ei saa aru, et ühtedel vanematel on rohkem raha või närvi kinke teha kui teistel, ning võib sellest välja lugeda, et järelikult pole tema olnud ikka mööduval aastal piisavalt tubli. Kui mõnel lapsel on tõepoolest palju sugulasi ja sõpru, kes kõik kinki teha tahavad, tuleks osa kinke jätta koju kuuse alla.

Liisa (35) mehe perekonnas on kombeks, et lapsed – s.o Liisa mees ja tema õde – kogunevad oma vanaema juurde. Liisal endal elusolevaid sugulasi pole, lapsi on neil abikaasaga kaks, üks teismeline ja teine lasteaiaealine, meheõel on üks eelkoolieas tütar.

Jõuluvana tuleb vanaema poole ja võtab kõik kingid kaasa, ka sugulaste omad. Enamasti satub nii, et meheõe lapsel on rohkem kinke. Ühel jõuluõhtul juhtus aga, et õelapse suures kingikuhilas polnud ihaldatud suuski. Vanaema tundis, et tema võimalus on tulnud.

“Läksidki luba küsimata loosi meie suurema lapse väikseks jäänud suusad, mis jõuluvana talle eelmisel aastal tõi,” meenutab Liisa.

Kui Liisa avastas oma lapse mulluse jõulukingi pakituna teise lapse kingihunnikust, ütles ta, et nii ei lähe. Selle peale üritas vanaema alguses väita, et jõuluvana kingib suusad tuleval aastal “tagasi” ja et kõik teevad nii. Kui ka nood argumendid ei aidanud, pahvatas vanaema Liinale näkku: aastaid on teda lihtsalt talutud ja nüüd tõesti enam ei suuda. Ilus õhtu oligi mokas ja peresuhted kah.

Rahulikke jõule!

Kuidas aga ise kaunil pühadeajal rahu hoida, kui asi kipub seltskonna lisandumise ja vägijookide mõjul vägisi käest minema. Mul tuleb silme ette liiklus­ummik Afganistanis Kabulis. Võiks arvata, et olukord on hullem kui tuhat Kört-Pärtli särki pühapäeva hommikul. Kuid mis! Ummik lahenes 20 minutiga, sest iga juht, oli tema sõiduriistaks siis buss, kaubik või rikša, võttis natuke tagasi.

Sama kehtib ka Eesti klassikalise kärg-, liit- või muud tüüpi pere puhul. Helle Niidu sõnul on igas probleemis lahendus peidus: oskus võtta sammukese võrra tagasi. Miks mitte torkamise asemel end tsipake tagasi tõmmata ja jätta mainimata, et praad läks veidi nihu ja abikaasa ei pannud kuuske kõige õigemini püsti. Näägutamine pole ühtegi pidu päästnud, eriti veel jõulude ajal ja külaliste nina all.

Kõige olulisem kink, mida sina ise saad endale teha, on kinkida jõuluks meelerahu ning jagada seda ka teistega, oma kallitega. See ongi ju tegelikult meile, põhjala rahvale, uue alguse püha, mil maa pöörab ennast taas valguse, soojuse, toidu ja elu poole. See on isegi parem kui vanas heas, aga ebarealistlikus Ameerika filmis.

8 KOMMENTAARI

j
jep 25. detsember 2014, 04:03
Eeldaks siiski, et jõuluõhtu on kvaliteetaeg konkreetselt oma perega (või iseendaga), teiste tahtmise järgi ilma otsa kraaklemist kuulama sõita jõuab alati.
p
Pfff 25. detsember 2014, 00:24
Väga lihtne - nagu ma kuskil mujal juba ütlesin: jõululauas oled sa paratamatult inimestega, keda sa pole endale saanud valida! Vanemaid ei saa valida, õdesid-vendi ei saa valida, lapsi ei saa valida - nad on, nagu nad on. Oleks sa laua taga sõpradega, poleks mingeid miinivälju.
Loe kõiki (8)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
sirje.maasikamae@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee