Uudised

Aasta Arst 2014 Andrus Loog: „Uue ravimeetodiga suudaksime aastas päästa 150 – 200 jalga" (4)

Silja Paavle, 23. detsember 2014 00:07
Aasta Arst 2014, veresoontekirurg Andrus Loog sai traditsiooniliselt kingiks Ivo Lille klaaskulptuuri.Foto: MATI HIIS
„See on väga lihtne: ei tohi suitsetada, peab liikuma, vältima ülekaalu ja toituma tervislikult. Ja õnnelik peab ka olema," annab eile Aasta Arst 2014 tiitliga pärjatud veresoontekirurg Andrus Loog nõu, kuidas pääseda vajadusest tema vastuvõtule minna.

Eesti esimese erakliiniku, Taastava Kirurgia Kliiniku looja ja eestvedaja Andrus Loog on arst, kes teeb inimeste päästmiseks unikaalseid, juveliiri täpsust nõudvaid operatsioone.

Et säästa inimesi jala amputeerimisest, juhib ta ka Euroopa Liidu teadusarenduse projekti, mis uurib rasvast pärinevaid regeneratiivrakke ning nende võimet luua uusi veresooni, et seeläbi päästa jalgu amputatsioonidest.

Aasta Arsti tiitel anti Andrus Loogile eile keskpäeval.

Samal teemal

Kirurg jõudis enne seda teha kaks operatsiooni, et säästa lupjunud veresoontega inimest tulevastest insultidest. Pärast pidulikku lõunapausi, mille ajal leidis võimaluse vastata ka Õhtulehe küsimustele, vahetas mees ülikonna taas kirurgi roheka vormi vastu ning tõttas tagasi operatsioonisaali.

Ka tänasel jõulureedel, mil kaubanduskeskused ummistuvad viimase hetke kingiostjaist, veedab Andrus Loog operatsioonisaalis täispika tööpäeva. „Tüdrukud juba tuletasid mulle meelde, et tegelikult on lühendatud tööpäev. Aga ei tundu õige valudes patsiente pikkadeks pühadeks vaevlema jätta," nentis tohter.

Kuuldavasti kartsite kunagi verd, nüüd töötate kirurgina. Mis sai murdepunktiks?

See on tõsi. Lapsena hakkas mul verd nähes halb. Tahtsin saada hoopis tööstuskeemikuks. Seepärast läksin õppima Tartu 5. keskkooli keemiaklassi. Pärast 10. klassi sattusin aga suvisele praktikale põllumajandusakadeemiasse, kus uuriti, kuidas sigadele toimib desintegreeritud vesi ja AU 8 (1979. aastast Desintegraatoris toodetud ravivedelikud – S.P.) – pidin praktika käigus sigadelt verd võtma.

Klassiõed said praktikale kliinikumi operatsioonituppa ning neile pakuti seal sanitaritööd. Läksin seepeale ka sinna töövõimalust uurima. Noore inimese asi, raha oli vaja.

Töötasin sanitarina ja mulle hakkas meeldima. Nii ma selle ühe verisema eriala küüsi sattusin.

Arstiks õppimist kahetsenud pole?

Eks igasugu lolle mõtteid on peast läbi käinud, kuid suures plaanis ei ole kahetsenud.

Peate arvestust ka, mitu operatsiooni olete elus teinud?

Ei ole kokku lugenud. Aga suurusjärk neil operatsioonidel, mida olen ainult ise teinud, on kuskil 7000 – 8000 kanti. Lisaks need, kus olen kellelgi abiks olnud. Vähe seda just pole.

Taastava Kirurgia Kliinik on Eesti esimene erakliinik, mis loodi 21 aastat tagasi. Kui kerge või raske on läbi aegade olnud ellu jääda?

Avasime tõepoolest 18. oktoobril 1993. aastal Keilas tollase nimega Südamekliiniku.

Aastad on olnud keerulised, kõik mõtted ja eesmärgid pole täitunud, nende asemele oleme püstitanud uusi. Alates 2004. aastast tegutseme Tallinnas Taastava Kirurgia Kliiniku nime all.

Tänu haigekassale, kes pidevalt meie lepingumahte vähendab, oleme kindlasti väga innovatiivsed ja töötame efektiivselt.

Mis on Teie töös see, mille üle Te tõeliselt uhkust tunnete?

See pole just päris arstitööga seotud, kuid Taastava Kirurgia Kliiniku rajamine ja hästi toimiva meeskonna koondamine sellesse on kindlasti asi, mille üle uhkust tunda.

Arstitöö vallast meenub ehk kümmekond operatsiooni, mis on millegi poolest olnud erilised – näiteks, kui on õnnestunud mõnd asja Eestis esimest korda teha.

Näiteks mida?

Kui ma enne operatsiooni sellest võimalusest patsiendi omastele rääkisin, läksid nad kohe uudset ravimeetodit ENSV peakirurgi juurde nõudma. Too tuli minu juurde ja ütles esialgu, et Loogilt tuleb diplom ära võtta, sest ta räägib inimestele, et Nõukogude Liidus ei saagi parimat ravi.

See naine oli emotsionaalses mõttes mulle väga oluline patsient.

Kuidas tal nüüd läheb?

Väga hästi läheb, viimati trehvasime paar aastat tagasi. Veresoonte mõttes pole ta arstiabi rohkem vajanud.

Püüate juurutada uudset ravimeetodit, et kasvatada inimesele tema rasvast pärinevatest regeneratiivrakkudest uusi veresooni ja säästa teda nii jala amputeerimisest. Kui paljusid selline asi üldse puudutab?

Eestis amputeeritakse aastas 400 – 450 jalga. Rakuravi ei aita kõiki neid inimesi, kuid kui saaksime selle toimima, suudaksime 30% neist ehk umbes 150 – 200 jalga aastas päästa.
Teisiti sõnastatuna: igal aastal saaks tänu sellele ravile 150 – 200 inimest minna ka tulevikus omal jalal dušši alla või tualetti.

Jala amputeerimine viib mõtted eelkõige eluheidikutele, kellel tekib pärast jalgade külmetamist gangreen. Amputeerimine ei ähvarda aga ometi ainult seda seltskonda?

Veresoontekirurgi põhiline töö on tegeleda veresoonte lupjumisega, mis on ajuinfarkti, ajuinsuldi ja gangreeni põhjuseks ehk põhiolemuselt on need haigused ühe ja sama tekkepõhjusega ning see puudutab meid kõiki.

On meil põhjust muretseda?

Nii aju- kui südameinfarkt ja jalgade gangreen on Eestis väga levinud, oleme endiselt südame-veresoonkonna haiguste suremuse poolest esirinnas.

Millal rakuravi toimima võiks hakata?

Täiesti uue ravimeetodi rakendamisega kaasneb väga range kontroll, mida reguleerib ravimiamet. Teeme nendega väga tihedat koostööd, praegu oleme loomkatsete faasis.

Mõne aasta pärast võiks uus ravimeetod siis toimida?

Ma olen optimistlikum ja loodan, et varem.

Mida peaksid inimesed tegema, et pääseda vajadusest Teie vastuvõtule tulla?

See on väga lihtne: ei tohi suitsetada, peab liikuma, vältima ülekaalu ja toituma tervislikult. Ja õnnelik peab ka olema.

Teie olete õnnelik?