Euroopas on humalat kasvatatud üle 1000 aasta, et saada emasõisikuid ehk humalakäbisid õlle valmistamiseks. Tema rahustavat toimet rakendati kloostrites, rahutuks muutunud munkadele pakuti kevaditi humalateed.
Humal kasvab niisketes varjulistes kaldametsades ja metsaservadel, sageli kraavide või väikeste jõgede kallastel. Kasvatatakse ka aedades dekoratiivtaimena. Ta on tugeva juurestikuga mitmeaastane taim. Õied on kahekojalised, rohekad väikesed õied on eri taimedel kas hõredates isasõisikutes või tihedates emasõisikutes. Viimased meenutavad välimuselt väikest kuusekäbi.
Ravimina kasutatakse emasõisikuid ehk humalakäbisid, juuri ja lehti. Käbisid kogutakse augusti keskel või lõpul, enne lõplikku valmimist, kui need on veel rohekaskollased (kollakaspruun värvus annab tunnistust ülevalmimisest). Käbid lõigatakse ära koos lühikese raoga, vältimaks nende pudenemist. Kogumisel peab olema ettevaatlik ja kandma kindaid, sest humal on mürgine, tundlikumatel inimestel võib tekkida isegi nahalööve. Kuivatatakse varjulises kohas õhukese kihina ja tihti segades. Humalakäbid tuleb samal aastal ära tarvitada, kuna aja jooksul nende kvaliteet tunduvalt väheneb. Lehti kogutakse õitsemise ajal. Juured kaevatakse maa seest välja sügisel ja kuivatatakse harilikul viisil.
Koostis
Humalakäbides on alkaloid humaliini, monoterpeene sisaldavat eeterlikku õli, orgaanilisi happeid, B1-, B2- ja C-vitamiini, karoteeni ja flavonoide. Humal on rikas mõruainete, parkainete, palderjanhappe, valgu ja värvainete poolest. Lehtedes on süsivesikuid, B1-, B2- ja C-vitamiini, fenoolkarboksüülhapet, karoteeni ja flavonoide.
Kasutamine
Humalapreparaatidel on rahustav, uinutav, kuseeritust ergutav, krambivastane, valuvaigistav ja antibakteriaalne toime. Neid võetakse närvisüsteemi haiguste ajal kui rahusteid, uinuteid ja krambivastaseid vahendeid. Neist on abi tursete, neeru-, maksa-, põrna-, kuse- ja sapipõiepõletiku, tromboflebiidi, kopsu- ja nahatuberkuloosi, ainevahetushäirete, allergia, malaaria, süüfilise, klimakteeriumihäirete, gastriidi, gastroenteriidi ja soolenugiliste korral.
Välispidiselt tarvitatakse humalat vistrike ja kõõma vastu ning juuste tugevdamiseks, kui muret teeb varajane kiilaspäisus.
Eesti rahvameditsiinis otsiti humalast abi kehvveresuse, reuma, unepuuduse, verise kõhutõve, haavade, nahahaiguste ja mädanike vastu.
Humalatee valmistamiseks võetakse kaks teelusikatäit peenestatud humalakäbisid, lisatakse klaas keevat vett ja jäetakse 12–15 minutiks seisma. See rahustab, aitab ka sapi- ja neeruhädade korral, ergutab nõrka seedimist.
Humalakäbidest tehakse nn unepatju, kuid neil on päris tugev lõhn. Piisab ka sellest, kui panna ööseks pea lähedusse väike riidekotike humalakäbidega.
Humalakäbidest saab ka salvi. Selleks tuleb segada 1 osa käbisid 4 osa searasva või mageda võiga. Salv vaigistab valu, kui hõõruda sellega reumast või podagrast vaevatud liikmeid. Ravib ka ekseeme ja muid nahapõletikke.
Humalavannid on mõjusad kõrge vererõhu ja ateroskleroosi leevendamiseks.
Mähiseid tehakse naha- ja piimanäärmevähi raviks.
Humalakäbisid kasutatakse õlle tegemisel, kuna neis sisalduvad värvained annavad õllele värvuse, lõhnaained aroomi, mõruained maitse. Tänu antibakteriaalsele toimele tagab humal õlle säilivuse, humalavaik soodustab õllevahu püsimist.
Humalat tarvitatakse ka leivatööstuses ja kalavürtsides, noori võrseid ja lehti köögis.
Ilutaimena kasvatatakse kui ronitaime.
Ettevaatust!
Kuna humal on mürgine taim, tuleb temaga olla ettevaatlik. Üle ühe klaasi humalatõmmist ei tohiks tarvitada. Kui tekib iiveldus, peavalu või väsimus, siis tuleks humalatõmmisest loobuda.
Kommentaarid