Vaktsineerimine hoiab haiguse eemal - tõsi? (4)

Ter­vis ole­neb eelkõige organismi enda kaitsevõimest: tugeva tervise kindlustab tugev immuun­süsteem. Or­ga­nis­mi im­muun­su­se ta­ga­mi­seks te­gut­se­vad kä­si­käes kaks süsteemi: sün­ni­pä­rane kait­se­meh­ha­nis­m ja omandatud kaitsemehhanismid. Iga kehasse sattunud võõrorganismi tõrjumiseks hakkab immuunsüsteem tootma antikehi. Need omakorda moodustavad kaitsevõrgustiku haiguste vastu.

Sün­ni­pä­ra­se kait­se­meh­ha­nis­mi ehk loo­mu­liku im­muun­suse moo­dus­ta­vad tea­tud immuun­süs­tee­mi ra­kud ja bio­mo­le­ku­lid, mis on ko­he kait­seks val­mis, kui hai­gu­s­tekita­ja or­ga­nis­mi sa­tub. Loo­mu­lik kait­se käi­tub oht­li­ke sis­se­tun­gi­ja­te suh­tes üht­moo­di ja kii­res­ti. Alati ja igas olukorras sel­lest siiski ei pii­sa.

Lisakaitset pakuvad oman­da­tud kait­se­meh­ha­nis­mid, mis on suu­na­tud kit­salt min­gi kind­la hai­gu­s­te­ki­ta­ja vas­tu ning võimaldavad vajadusel toot­a kaitse- ehk an­ti­ke­hi, mis aita­vad tõ­ve­te­ki­ta­jast va­ba­ne­da. Üks võimalus selline kaitsemehhanism omandada on vaktsineerimine.

Miks vaktsineerida?

Vaktsineerimisega viiakse organismi haigust põhjustavate bakterite või viiruste mitteaktiivseid rakke või osakesi, mis hakkavad kehas stimuleerima antikehade tootmist ilma vastavat haigust põdemata.

Toodetud antikehad jäävad organismi kas teatud ajaks või kogu eluks ning kokkupuutel haigustekitajaga saab immuunsüsteem kiiresti nende vastu rünnakule asuda, takistades sel moel haiguse teket. Kuna aga haiguste põhjustajad stimuleerivad immuunsüsteemi tootma vaid neile vastavaid antikehi, on eri haiguste jaoks vaja ka erinevaid vaktsiine.

Vaktsiinid võib liigitada kaheks: elusvaktsiinideks ja surmatud ehk inaktiveeritud vaktsiinideks. Elusvaktsiinid sisaldavad kunstlikult nõrgestatud haigustekitajaid.

Selleks külvatakse laboris bakter või viirus talle ebasoodsasse keskkonda ning arendatakse välja nakatamisvõimetu mutant, mille haigusttekitav toime inim­organismis on kadunud, kuid vajalike antikehade tootmise võime alles. Elusvaktsiini mõju on pikaaegne ja tõhus, kuid nõrgenenud immuunsusega inimestele ei pruugi see sobida.

Vaktsineerimise kõrvalnähuna võib ilmneda mõni nõrgenenud haigussümptom. Elus vaktsiiniga tõrjutakse raske kuluga kiirelt levivaid lastehaigusi (tuulerõugeid, leetreid, mumpsi, punetisi ja rotaviirust) ning tuberkuloosi. Ühekordne vaktsiiniannus tagab sageli eluaegse immuun­suse.

Surmatud ehk in­aktiveeritud vaktsiinide tootmiseks surmatakse haigustekitaja ning immuunsus tagatakse peamiselt väljaaretatud antikehadega. Niimoodi kujundatud kaitsevõime pole nii pikaaegne ega pruugi olla ka sama tõhus kui elusvaktsiiniga saadu, kuid see-eest on vaktsineerimisjärgsed kõrvalnähud tagasihoidlikud (tunda võib anda vaid süstekoht) ja nakatumise korral põetakse haigus läbi palju kergemini.

Näiteks gripi­vaktsiin on inaktiveeritud ning see on ka üks põhjustest, miks tuleb igal aastal haiguspuhangu eel end uuesti vaktsineerida. Vaid antigeeni sisaldavad ka komponentvaktsiinid, mida süstitakse näiteks

B-hepatiidist hoidumiseks.

Pärast vaktsineerimist kulub organismil antikehade tootmiseks tihti mitu nädalat. Olenevalt vaktsiinist tuleb vaktsineerimist mõnel juhul elu jooksul korrata, mõnel juhul mitte. Võimalik on eri vaktsiinide manustamine korraga, ent erinevate elusvaktsiinide korral peaks vaktsineerimisel vahet pidama kuus nädalat.

Vaktsineerimisi saab lasta teha perearstikeskustes.

Gripivaktsiin – igal aastal uus

Gripp on raske ja tervist ohustav viirushaigus, millega võivad kaasneda tõsised tüsistused: kopsupõletik, kuulmisnärvi kahjustus, südamelihasepõletik ja ajukelmepõletik. Haigestumisest säästab vaktsiin, mis töötatakse välja vastavalt hooajalisele viiruseliigile. Kuna igal aastal muutub gripiviiruse alltüüpide variant, muutub ka vaktsiini koostis.

Gripivaktsiin hakkab tervele inimesele mõjuma ligikaudu kaks nädalat pärast süstimist ja selle toime kestab kuni aasta. Selleaastasel sesoonsel gripil ja levival uuel nn seagripil on erinevad tüved, seetõttu nõuab kummastki hoidumine ka oma vaktsiini.

Gripi vastu tasub kindlasti vaktsineerida inimesi, kes kuuluvad selle haiguse suhtes riskirühma – lapsi alates poolest eluaastast, kuni 17aastasi noori ja üle 65aastasi täiskasvanuid. Lisaks on riskirühmas aneemia, diabeedi, kroonilise kopsu-, südame-, neeru- või ainevahetushaiguse põdejad. Kindlasti peaksid end vaktsineerida laskma ka immuunpuudulikkusega inimesed ning rasedad ja igapäevatöös aktiivsed suhtlejad: tervishoiutöötajad, teenindajad, müüjad jt.

Praegune gripiviirus levib piisknakkuse teel vahetu kontakti kaudu. Seepärast peab haige inimene ümbritsejate nakatamise vältimiseks katma köhides või aevastades suu varruka või salvrätiga.

Olenevalt keskkonnast on gripiviiruse eluvõime 5 minutist 3 ööpäevani. Kõige lühemat aega püsib viirus haigustekitajatega põgusalt kokku puutunud kätel. Tihedama kontakti korral võib see aga kätel vastu pidada mitu tundi. Riietel ja paberil säilib gripiviirus eluvõimelisena 8–12 tundi, siledatel kõvadel pindadel (näiteks mööbel või toidunõud) aga päev-paar. Kõige pikem on haigustekitaja eluiga niisketel või märgadel pindadel.

Hepatiidi­vaktsiin – immuunsus kogu eluks

Hepatiit on maksapõletik, mille põhjuseks on nakatumine kas A-, B-, C-, D- või E-hepatiidi viirusega. Kõige laialdasema levikuga on A- ja B-viirushepatiit, millesse nakatumist saab ära hoida vaktsineerimise teel.

A-hepatiiti jäämise risk on Eestis suhteliselt väike, ohustatud piirkonnad on aga Egiptus ja teised Aafrika maad, Venemaa, Ukraina, Jugoslaavia, Bulgaaria, Rumeenia, Kasahstan, Mongoolia, Hiina, India, Tai, Vietnam, Malaisia, Indoneesia, Mehhiko, Guatemala, Nicaragua, Panama, Kariibi mere saared, Brasiilia, Venezuela, Kolumbia, Peruu, Põhja-Kanada jm.

See maksapõletik levib ebapiisavalt kuumtöödeldud toiduga, mereandide, toore köögivilja, puuvilja, salatite, joogivee, jookide või jookides kasutatavate jääkuubikutega. Nakkusallikaks võivad olla ka viirusega saastunud nõud või muud esemed. Haigus võib olla raske kuluga ja vajada pikaajalist haiglaravi.

B-hepatiit kandub edasi nakatunud inimese vere või kehavedelikega: tätoveerimisel, augustamisel, meditsiiniprotseduuride käigus, süstimisel, aga ka nahakriimustuste, igapäevaste tarbeesemete ja seksuaalkontaktide kaudu. Tekkiv maksapõletik on tõsine haigus, mis kroonilise kulu korral võib aastatega areneda maksatsirroosiks või maksa­vähiks.

Kuna B-hepatiit on praegugi maailmas üks levinumaid nakkushaigusi, on koostatud riiklik immuniseerimiskava, mis näeb ette imikute, 12aastaste koolilaste (keda pole imikueas vaktsineeritud) ning Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja meditsiinikoolide üliõpilaste vaktsineerimist.

Ennast peaksid laskma vaktsineerida ka need täiskasvanud, kellel seni on kaitsesüstid tegemata.

Kindlasti aga need, kel igapäevatöös kokkupuude vere ja B-hepatiidi haigetega: tervishoiutöötajad, päästeteenistujad, politseinikud, vanglaametnikud, kaitseväelased, B-hepatiiti põdejate pereliikmed, narkomaanid, seksuaalselt aktiivsed ja partnereid sagedasti vahetavad inimesed, doonoriverd ja veretooteid saavad patsiendid ning hepatiidiohtlikku piirkonda reisijad.

A-hepatiidi vastane vaktsineerimine koosneb kahest annusest. Immuunsus saabub kümne päeva jooksul pärast esimest süsti. Hiljemalt aasta jooksul tehtav teine süst tagab eluaegse immuunsuse.

B-hepatiidi vältimine nõuab kolme vaktsineerimist: esimese ja teise süsti vahe on kuu aega ning alles siis tekib immuunsus. Kolmas, eluaegset immuunsust kindlustav süst tehakse poole aasta möödudes.

On võimalik teha vaktsineerimine kompleksvaktsiiniga, mis kolme süstimise järel annab eluaegse immuunsuse korraga nii A- kui ka B-hepatiidi suhtes.

Puukentsefaliidi­kaitse nõuab uuendamist

Kevadel plusskraadidega aktiivseks muutuvad puugid võivad levitada nii puukentsefaliiti kui ka puukborrelioosi. Puukentsefaliit on viirushaigus, millel puudub ravi, kuid selle raskelt lõppeda võiva haiguse vastu saab end kaitsta vaktsineerimisega.

Vaktsineerida peaksid ennast laskma ennekõike aktiivselt looduses viibijad ning puukentsefaliidi ohualade püsielanikud, aga ka metsatöölised, jahimehed, kaitseväelased, piirivalvurid ning suvel ohupiirkondades puhkavad inimesed. Riskirühma kuuluvad ka üle 60aastased eri tervisehädasid põdevad inimesed, kellele meeldib soojal ajal väljas olla.

Vaktsineerimine ta­sub ette võtta ka neil, kel kavas reis puukentsefaliidi ohualadele Kesk- ja Ida-Euroopas, Skandinaavias, Leedus ja Lätis. Eestis on enim puukentsefaliiti nakatunud inimesi Saaremaal, Ida- ja Lääne-Virumaal, Läänemaal, Pärnumaal ja Tartumaal, kuid ohupiirkonnaks võib nimetada kogu Eestit.

Puukentsefaliidi vastane täielik vaktsineerimine koosneb kolmest süstist. Kaks esimest tehakse 1–3kuulise vaheajaga, kolmas 9 kuud kuni aasta hiljem. Esialgne immuunsus saavutatakse pärast kaht süsti, kuid see kestab ainult ühe hooaja. Kaitse pikendamiseks on vaja lasta teha kolmas süst. Immuunsuse järjepidevaks hoidmiseks on iga kolme kuni viie aasta pärast vaja kordussüsti.

Allikad: perearst Reet Raamat, nakkusarst Kersti Kink ja epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar