Talv tõi masenduse? Julge otsida abi! (1)

Näiteks on meil kahju küll suvest, soojusest ja sellega seotud headest tunnetest, kuid teame ju, et suvi tuleb jälle ning meil on võimalus igatsetud tundeid taas kogeda.

Kui aga suve lõppemine tähendab näiteks olulise suhte lõppemist, mis jätab inimesse tühjuse ja süütunde, on depressiooni langemine palju tõenäolisem. Ka võib pimedat aega olla raske üle elada neil, kel selle perioodiga seonduvad varasemad traumaatilised kogemused – kellegi surm, õnnetus, haigus.

Siis võib pimedus põimuda hirmu, üksinduse ja teiste varem kogetud raskete tunnetega. Tundliku psüühikaga inimesele on tegelikult igasugune muutus ja üleminek raske ning kevad ja sügis on tavaliselt vaevarohkemad perioodid.

Tänapäeval on paljudel inimestel pidevaks kaaslaseks tunne, et kogu aeg peab tegus olema. Et oled väärtuslik vaid selle kaudu, mida ja kuidas ette võtad. Tähtsad on efektiivsus, edasipürgimine, rohkem teenimine ja suuremate võimaluste loomine.

Kui äkki ei olegi õieti midagi teha või on talvel pimeda ja külmaga vähem võimalusi aktiivselt aega veeta, hiilib ligi kasutuse ja mõttetuse tunne. Tegevusetult võib kohtuda oma üksindustundega, väärtusetuse mõtetega, kurbuse, häbiga.

Ka surmahirmuga, mis võib vanuse lisandudes järjest kasvada. Selle vältimiseks otsitakse pidevalt tegevust ja seltskonda.

Eriti ohustab pimeda aja masendus neid inimesi, kes on üksikud või kelle peresuhted ei paku rahuldust ning kellel pole ka häid sõpru.

Talvine aeg teeb inimesed tubasemaks ja pakub võimalust olla perega tihedamalt koos. Samas võimendab see rahulolematust peresuhetes ning toob enam välja läheduse puudumisega seotud valusad tunded.

Üksi depressiooni võita on peaaegu võimatu. Peres on tihti raske oma tumedatest tunnetest rääkida – pereliikmetest hoolimine viib mõtteni, et ei taha neid kurvastada ja koormata.

Tihti pole peale igapäevase argielu tasandi harjutudki millestki rääkima. Enda avamine tähendab alati riski, et partner ei mõista, ei taha mind sellisena, nagu praegu olen. Kui kodus oma mõtete jagamine liiga raske on, võib pöörduda psühhoterapeudi poole.

Samas ei pea vestluskaaslane olema tingimata professionaalne abistaja – ehk hoopis mõni inimene, kes pidevas tegevusrattas meeldegi ei tule, nagu mõni vana klassikaaslane või kunagine sõber.

Oma üllatuseks võib kogeda, et samalaadseid tundeid on teistelgi, ja vahel on sellel kergendav mõju.

Kui depressioon muutub väga sügavaks ja inimese elu täiesti pidurdub, tuleb appi võtta ravimid. Raske depressioon sulgeb inimese iseendasse ja lähedastel on pea võimatu oma jutuga inimeseni jõuda ja teda aidata. Siis aitab ravim kõige hullemast seisust välja.

Lootusetuse taandudes hakkab inimene vähehaaval jälle nägema oma elus võimalusi ja abistavaid inimesi ning teekond iseenda taasleidmiseni saab alata.