Foto: PantherMedia / Scanpix
Keha
17. jaanuar 2015, 12:13

Artikkel ilmus esmakordselt 2012. aasta jaanuari Tervis Plussis.

Kutsumata külalised kõhus (4)

Võimaluste paljusus ajendab nii mõndagi järele proovima: reisid eksootilistesse paikadesse, grillpeod pooltoore liha või kalaga ning ökoelu ühes isikliku aiamaa ja kuivkäimlaga. Sooleparasiitide ohvriks langeda on lihtsamast lihtsam.

Ehmatava loo parasiidist oma kaheaastasel lapsel räägib Marje Randver. Filipiinide-reisilt naasmisest oli möödunud juba kaheksa kuud, kui ühel ööl tõusis lapsel kõrge palavik. Marje andis talle Panadoli, et temperatuur alla saada ja tema ilmselgelt kehva olemist parandada. Palavik kõikus üles-alla sama päeva hilisõhtuni. 

Vastu hommikut palavik enam alla ei läinud ja kuna laps hingeldas tugevalt, kutsus Marje kiirabi.

“Selle saabudes olin märgade käterätikutega saanud kehatemperatuuri ajutiselt alla. Kiirabibrigaad ei teinud enamat, kui mõõtis vererõhku. Nii ei jäänud muud üle, kui panin järgmisel päeval palaviku tõustes lapse riidesse ja sõitsin ise haiglasse.” Laps oli väga tubli ja jõi pidevalt vett. Ka haiglasse jõudes oli tal oma vesi kaasas ja muudkui küsis ise juua. 

“Meid saadeti arstikabineti ukse taha ootama, kus oli neli-viis last juba järjekorras,” meenutab Marje. “Istusime ja ootasime, kuni ühtäkki hakkas laps oksendama, oksendanud oli ta ka öösel. Algul tuli ainult vedelikku, kuid korraga oli lapse jope krae peal 25 cm pikkune vingerdav uss.”

Kohutav ehmatus

“Ehmatus oli väga suur, ukse taga ootavad emad hakkasid kiljuma, koridoris kõndiv vanem doktorihärra jäi seisma ja tõdes, et tema pole oma praktika jooksul veel midagi sellist näinud,” märgib Marje. 

Edasi juhtus kõik juba väga kiiresti. Nad viidi teise arsti juurde ja võeti vereanalüüsid.

“Lapse seisund oli selleks ajaks veelgi halvenenud. Pärast analüüside tegemist pandi talle tilguti, milles oli naatriumkloriidi lahus, tugevad antibiootikumid ja ussirohi, ning meid viidi erakorralisse nakkushaiguste osakonda. Kui normaalne põletikunäitaja on 8, oli meie lapse oma 280... Arst ütles, et pean terve öö last jälgima, sest tal on väga tõsine veremürgitus. Õnneks allus laps antibiootikumravile kiiresti ja hommikuks oli enesetunne paranenud.” 

Põletikunäitaja alanes, kuigi visalt. Järgmisel päeval viidi laps ultrahelisse ja uuriti kõhtu. Õnneks ei leitud enam midagi.

“Arstid võtsid veel analüüse ja üritasid kasvatada erinevaid baktereid, et aru saada, millega täpselt tegu,” jutustab ema. “Kuigi antibiootikumravi aitas üsna kiiresti, ei tuvastatudki bakterit, mis selle põletiku kehas tekitas. Olime haiglas kokku viis päeva, siis saime kodusele ravile.”

Marje sõnul oli tegemist väga haruldase kõhuussiga, mida Eestis ei olnud arstide teada esinenud.

“Sooleparasiidi tekkepõhjusi võis olla mitu: laps sõi Filipiinidel meiega koos kohalikke toite, ka kala. Kuigi me sealset kraanivett ei joonud, pesime hambaid ja käsi ikka sellega, seega võis parasiit tulla kas toidust või kraaniveest,” pakub Marje.

Aias, liivakastis ja reisil

Enim levivad nugiussid küll troopilistes maades, kus süüakse palju tooreid mere-ande, kuid sooleparasiidid on tuntud Eestiski. Terviseameti andmeil võib meil kohata peamiselt kaht tüüpi “kaas-üürilisi”: ümarusse (solge, piuglane, naaskelsaba) ja lameusse (paeluss, laiuss). Solge, piuglane ja naaskelsaba on nn üheperemehelised, teistel on eri eluetappidel vaheperemehed.

Kui väikelapsed paljakäsi kõikvõimalikke kohti ja esemeid uurivad, võib juhtuda, et seesama must käsi jõuab suhu. Seetõttu on sooleparasiidid laste seas sagedased.

Tüüpilisemad on naaskelsabad ehk linaluu-ussid, mis levivad saastunud pindadelt saadud ussimunade kaudu. Soome nakkushaiguste liidu parasitoloog Sakari Jokiranta leiab, et naaskelsabatõve levikut on soodustanud ka toidukultuuri muutumine: pitsad, hamburgerid ja friikartulid meeldivad nii väikestele kui suurtele – mõistagi näpu vahelt sööduna. 

“Paraku on kooliealised pärast tunde pikalt üksinda kodus, ilma et keegi kätepesu nõuaks või selle järele valvaks,” nendib Jokiranta. “Tänapäevase kiire elurütmi tõttu on kadumas ka perede ühised õhtusöögid. Päeva jooksul haaravad suuredki ruttu midagi hamba alla, unustades enne igat näksi käsi pesta.” 

Solkmed pääsevad inimesi nakatama eeskätt aiamaadele tühjendatud kuivkäimlate kaudu. 

Reisidel soovitab Tõstamaa tervise-keskuse perearst Madis Veskimägi pöörata erilist tähelepanu kätepesule, tarvitada ainult puhast pudelivett ja hoolsalt pestud puuvilju ning pigem keelduda eksootilistest roogadest ja suupistetest, kui ei ole teada, kuidas need on valmistatud.

Millal kahtlustada ussnugilisi?

“Lastel võib kõhuusse kahtlustada, kui sümptomiteks on hammaste krigistamine, sügelus või valu päraku piirkonnas, ussid väljaheites, halb kaaluiive ja kehv söögiisu,” ütleb Tallinna lastehaigla toh- ter Merle Paluste. “Emane naaskelsaba muneb ööpäevas tuhandeid mune pärakupiirkonna limaskestanaha voltidesse, niisiis kaasnebki sügelustunne päraku juures,” lisab dr Veskimägi. 

“Solkmega nakatunu vaevusteks võivad olla kauakestev köha, kõhuhädad, harva soolesulgus, sapiteede-, kõhu-näärme- ja ussripikupõletik. Nahal esineb allergilisi reaktsioone. Ka solkme korral võib lapsel isu halveneda või kujuneda koguni alatoitumus.” Kalade vahendusel saadud laiusstõbi kulgeb ebamääraste kõhuvaludega.

Sooleparasiitide kahtluse korral tuleks pöörduda perearsti poole, kes laseb roojaproovi laboris ussimunade suhtes kontrollida. Dr Madis Veskimägi paneb südamele, et ühekordne proov ei pruugi veel midagi näidata – vajalik on vähemalt kolm mõnepäevaste vahedega analüüsi. 

“Olgugi et tänapäeval leidub tõhusaid vahendeid, ei piisa mõnikord ravimi ühekordsest manustamisest. Et parasiitide munad võivad pereliikmelt teisele vägagi hõlpsalt kanduda, peab haigestumisel ravima kogu peret – ja seda ka sümptomite puudumisel.”

Kuna teema tundub vastumeelne, kiputakse isegi ilmselgeid sümptomeid kahe silma vahele jätma või üritatakse sellega pealiskaudselt ühele poole saada. Ent see suurendab teiste laste haigestumise riski.