Tema sõnul sõltub külmatunde tekkimine paljudest muudestki asjaoludest, nagu näiteks kehaehitusest ja muidugi riietusest.
Sellele, et keha jahtub, viitab tekkiv külmatunne. Õues hullates või sportides peaks meeles pidama, et higistamisega annab keha soojust ära, mis omakorda võib soodustada külmetumist.
Keha jahtumist põhjustab verevarustussüsteem, mis üritab säästa siseelundeid külmumisest. Sooja reguleerimine kehas käib nimelt vereringluse kaudu ning välisele külmale reageerib organism nahaaluste veresoonte ahenemisega. See toob aga kaasa külma käes oleva kehaosa kiire jahtumise, mis võib lõppeda külmakahjustustega.
Perearst Eero Merilind toob välja külmakahjustuse kolm astet, mis võivad inimesi ohustada.
Esimene ehk kõige leebem on külmanäpistus, mis tekib katmata või vähe kaetud kehaosadel. "Seda on kogenud kõik, kui õue minnes hakkab äkki külm, varbad ja sõrmed hakkavad külmetama," kirjeldab ta. Külmanäpistuse puhul külmub naha pealmine osa, sest naharakud ei saa piisavalt hapnikku.
Teine ja veidi raskem aste on külmakahjustus, mille puhul külmuvad peale naha ka nahaalused koed. "Selle tunneb näiteks ära nii, et kui alguses õuest tuppa minnes on põsed punased, siis külmakahjustuse korral muutuvad nad pärast valgeks," ütleb Merilind.
Ülessoojendamine käigu tasapisi
Ekstreemsetes tingimustes või kaua külma käes olles kaotab keha aga niivõrd palju sooja, et tagajärjeks on hüpotermia ehk alajahtumine. See võib inimesele osutuda eluohtlikuks.
Sellele, et külm on liiga teinud, viitavad külmavärinad ja kehv enesetunne. Põsed, kõrvad, varbad ja sõrmed võivad muutuda heledaks või sinakaks, põskede punane värv vahetub valgete laikude vastu. "Tekkida võivad otsustusvõimetus, tasakaalu-, kõndimis- ja rääkimishäired, näpud ei pruugi enam haarata, pulss aeglustub, hingamine raskeneb ja tekkida võib teadvusekaotus," loetleb Merilind neid märke, mis kõik viitavad külmakahjustusele ja nõuavad kiiret sekkumist.
Esmaabina peaks inimese ruttu sooja toimetama, talle kas või teki ümber sättima, ja vajadusel meedikuga konsulteerima. Külmunud kehaosa võib panna sooja vee alla, kuid Merilind manitseb tasakaalukusele – liigselt tõtata ei maksa. "Alguses peaks külmunud kehaosale laskma peale voolata jahedat vett, mida võiks tasapisi soojemaks keerata," õpetab ta. Abi on kindlasti soojendavatest jookidest, kuid alkoholist tuleks hoiduda, sest sellest tekkiv soojatunne on petlik. Alkohol pumpab sisikonnast sooja vere naha alla, külm veri aga läheb asemele ja organismi alajahtumine hoopis kiireneb.
Meeles võiks aga pidada sedagi, et peale õige riietumise aitavad külmaga hakkama saada korralik toit ja puhkus. Kiired süsivesikud on pakaselisel ajal omal kohal, sest organismil kulub keha soojas hoidmiseks hulgaliselt energiat.
Pea meeles!
Püüa talvelgi järgida tervislikke eluviise – söönud, puhanud ja stressivaba inimene peab külmas paremini vastu.
Õige talveriietus on kihiline: alumised riided olgu puuvillased ja villased, pealiskiht tuult ja niiskust eemal hoidev. Võimalusel muretse matka- või spordipoest termopesu.
Pese enne õueminekut jalad puhtaks ja pane jalga paar kihti sokke, et jalg ei higistaks. Jälgi, et jalanõud ei pigistaks ja varvastel oleks saapas ikka liigutamisruumi.
Müts pähe! Pea kaudu lahkub 40–70% keha soojusest.
Lühikesed joped, õhukesed retuusid ja teksad paljal nahal ei ole külmakraadidega just sobivaim riietus – põie-, neeru- ja munasarjapõletikud on alakeha külmetades kerged tulema.
Ära pane salli suu ette, selle alla kogunev niiskus võib suule ja põskedele tekitada külmakahjustusi. Kui on vaja nägu külma eest kaitsta, määri seda rasvase veevaba kreemiga või vaseliiniga või plaasterda, nagu seda teevad suusatajad.
Labakindad hoiavad käed soojas paremini kui sõrmikud, sest üksteisest eraldatud sõrmedel on raskem verevarustust säilitada ja temperatuuri hoida.
Kommentaarid