Talisporti tehes mõtle ka turvalisusele

Et õnnetused käivad ikka inimesi mööda, et tasu kunagi mõelda, et minuga seda ei juhtu. Sestap võiks nii kodu- kui välismaal olla sportides ettevaatlik ning võtta kasutusele ennetavad meetodid. Siis jääb ära suurem rahaline ning füüsiline valu ning tohterdada tuleb vaid väiksemaid marrastusi-nihestusi.

Perearst Jane Ott kinnitab, et vigastusi saab vältida, kui arvestame oma võimeid, oskusi, vanust ja eelnevat harjutamisaega valitud talispordialal.

Millised traumad inimesi kimbutavad?

Uisutamine ja suusatamine eeldavad näiteks, et oleksime hea tasakaaluga. Selle saavutame pidevalt treenides. "Ka talvel õues jalutamine, kõndimine, jooksmine on parajad spordiks ja treeninguks ning värske õhu ja liikumisvajaduse küllastamiseks," räägib perearst ja soovitab väljas niisama jalutadeski olla ettevaatlik, et mitte liialt kukkumisega riskida.

Tema sõnul on laste ja noorte luud elastsemad, seetõttu ei juhtu nendel väga tihti põrutustraumasid. Ehk vaid kui lumelauaga kõrgelt kukutakse või kelgutades millegi vastu põrgatakse. "Kui aga keskealine inimene laseb õhukese kelgu või kilega küngastest alla, põrutab see sõit päris korralikult tema lülisammast," hoiatab Jane Ott. Tema sõnul on talvespordialad toredad, kuid ei maksa kohe minna kõrgest mäest alla kihutama. Eriti, kui varem pole seda väiksel mäel harjutatud.

Perearsti sõnul on lastel sagedasti kehaosade põrutusi ja liigeste väljaväänamisi, ka käeluumurde, sest enamjaolt pannakse kukkudes käsi kehale ette. Täiskasvanud kipuvad kelgutades ja muidu kukkudes lülisammast ära põrutama, luumurrud on neil haruldasemad. Kuid rangluumurdu, põlveliigese põrutusi ja rebendeid ning hüppeliigeste väändeid tuleb ette neilgi.

Ühtlasi paneb Jane Ott südamele, et talisporti tehes peaks olema kaine, siis on ehk rohkem lootust kukkumist veidigi kontrollida ja hulljulgusest tingitud ohte vältida.

Kui on kergem vigastus, siis äsja väljaväänatud või põrutatud, sinikaga liigesele või kehaosale saab panna peale külma ja anda sellele kehaosale rahu, kuniks püsib suurem turse. Vajalikud on ka valuvaigistid. Kui turse alanedes jääb valu püsima, tuleb valuvaigistite võtmist jätkata. Neid leiab apteegist nii geelide, salvide kui tablettidena. Samuti peab tasapisi alustama liigese liigutamisega, esialgu sellele siiski koormust andmata.

Kohe pärast õnnetust tuleks pöörduda kas traumapunkti, kiirabi kutsuda või perearsti juurde minna. Tugevama trauma – väga tugev turse, mõni kehaosa tugevas deformatsioonis, kui kannatanu röögib valust, kui on tugev kõhu- või rindkere valu – tagajärjeks võib olla luumurd, sisemine verejooks, elundi rebend. Kindlasti peab traumapunkti pöörduma pea- ja kaelatrauma korral, sest ilma uuringuteta on raske välistada lülimurdu ja koljusisest verejooksu.

"Kõige ohtlikumad ongi pea- ja kaelatraumad ja lülisamba luumurrud. Ohtlikkuselt teisel kohal on rindkerepõrutused, sest võimalik rindkeresisene verejooks tekitab hingamispuudulikkuse. Kõhutraumad on ohtlikud suure verekaotuse tõttu ning lahtised luumurrud põhjustavad samuti suure verekaotuse," räägib Jane Ott. Eriti halvasti mõjub tervisele hulgitrauma. Näiteks, kui kukkuda kõrgelt ja põrkuda millegi vastu mitu korda mäest alla veeredes. "Verekaotus ja suur valu tekitavad šoki ja teadvusekaotuse. Sellistel juhtudel on esmaabi andmise ja kiirabi kutsumisega väga kiire," rõhutab perearst, et kunagi ei tohi arvata, et vigastus on tühine.

Välisriiki sportima minnes kindlusta end

If Kindlustuse isikukindlustuse tootejuhi Terje Rabe sõnul peaks kindlasti enne reisile minekut järele mõtlema, milliseid juhtumeid reisil võib ette tulla ja seejärel küsida reisikindlustuse müüjalt, kas ja kuidas on reisikindlustusest abi.

"Talviti on meie rahvas "suusarahvas" ja lumenappusel minnakse suusatama väljapoole Eestit. Reisikindlustust sõlmides tuleb oma reisieesmärgist kindlustuse müüjale rääkida, sest tavaline reisikindlustus ei kata mäesuusatamisel ega lumelauasõidul saadud vigastusi. Mäesuusatamine või lumelauasõit on kõrge riskiga tegevusala ja see peab olema kindlustuspoliisil eraldi kirjas, ka kindlustusmakse on sellisel juhul kõrgem kui päikeseturistil," selgitab spetsialist.

Suusatamisel saadud vigastused on tavaliselt raskemad, nende ravi kallim ja tihedamini vajavad need vigastatud koju tagasitulekuks meditsiinilist eskorti või lausa eralennukit.

Üldjuhul tema sõnul suusatajad ilma vastava kindlustuseta ei reisigi, sest inimesed teavad: mäel juhtuvadki õnnetused ootamatult ning ei ole vahet, kas oled proff või algaja.

Meeles peab pidama, et mäesuusatamine ja lumelauasõit väljaspool ametlikke radasid ei kuulu kindlustuskaitse alla. Spordilembestel inimestel on mõistlik kindlustustingimuste punktid sportimise kohta põhjalikult läbi lugeda või nõu küsida kindlustusseltsilt.

"Kui reisi ajal kimbutab tõsine haigus või juhtub õnnetus, tuleb eelkõige mõelda sellele, kuidas kiiresti arsti juurde pääseda. Kui arsti ei leia, tuleb abi paluda kas reisikorraldajalt või hotellist. Kui ravi eest on võimalik ise tasuda, siis koju tagasi tulles saab selle raha tagasi, esitades arved koos haiguse kirjeldusega kahjukäsitlusele," selgitab Rabe. Kui raha arve tasumiseks ei jätku või on vaja haiglaravi, siis tuleb kohe ühendust võtta oma kindlustusettevõttega, kes organiseerib arveldamise haiglaga.

Välisriigis võib ravi maksta mitukümmend tuhat eurot

"Ravikulu arved välisriigis ulatuvad paarisajast kuni mitmekümnete tuhandete eurodeni. Enamik raviarveid jääb kuni 10 000 euro piiresse, kuid oleme hüvitanud mitu korda ka 65 000 eurot," räägib Rain Porss, IF Kindlustuse kommunikatsioonijuht.

Kui inimestel poleks kindlustust olnud, pidanuksid nad need summad maksma oma taskust.

Raviarvete suurus sõltub Porssi sõnul suuresti asukohariigist ning vigastuste raskusastmest. Tuhandetesse eurodesse ulatuvad raviarved on täitsa tavalised. Kui inimene ei saa tavapärase liinilennuga tagasi lennata, tõusevad kulud hüppeliselt: ainuüksi inimese koju transportimine võib maksma minna viiekohalise numbri.

Porss toob mõned näited.

2014. aasta veebruaris juhtus Tais Ifi reisikindlustuse sõlminud noormehega õnnetus, kus ta murdis rolleriga kukkudes jalaluu ning pidi jääma paariks päevaks haiglaravile. Pealtnäha mitte väga tõsine õnnetus läks raviarvete, öömajade ning transpordiga maksma 20 000 eurot. See õnnetus on ehe näide sellest, et õnnetuse juhtumiseks ei pea ise midagi valesti tegema ega millegi ekstreemsega tegelema. Rolleri üürinud eestlasele sõitis otsa teine rolleriga turist. Õnnetus juhtus Tais Koh Phangani saarel tavalisel sõiduteel.

Või üks näide suusaõnnetusest Austrias. Kogenud lumelaudur tegi mäel vale liigutuse ja tagajärjeks palju luumurde ja raviarve ligi 30 000 eurot.

Kaks aastat tagasi juhtus ühel inimesel Indias õnnetus samuti rolleriga ning siis läks see maksma 64 000 eurot (täpselt nii suur oli ka kindlustussumma).