Eesmärgi täitmine viis musta auku

Noor rõõmsameelne näitekirjanik ja lavastaja sai taaskord maha endakirjutatud tüki lavaletoomisega. Kõik läks väga edukalt. Publiku vastuvõtt oli soe, noored näitlejad tegid toredad rollid, nii et nende käekäigu pärast muretsenud lavastaja võis kergendust tunda. Pikk pingutuste periood päädis loomingulise õnnestumisega. 

Varsti pärast esietendust tabas meest oodatud hingekerguse ja rõõmutunde asemel täielik masendus. Isegi igapäevatoimetused tundusid rasked ja mõttetud.

Abi püüdis ta leida nii tennisetrennist kui nõelravist. Mustast august väljaronimine võttis aega paar nädalat. Tasapisi hakkasid värvid ellu tagasi tulema. Lihtsalt, iseenesest. Saadud kogemus pani aga küsima, mis mul viga on, et selline asi juhtus.

Tartu Ülikooli spordipsühholoogia teadur Aave Hannus, millega selle loo puhul tegemist on?

Seda nähtust nimetatakse saavutus-järgseks madalseisuks või masenduseks.

Teaduslikult ei olegi saavutusjärgset masendust eriti uuritud. Ilmselt seepärast, et niisugune seisund läheb enamasti ise üle. See on loomulik protsess, mida ei pea ravima.
Saavutusjärgset masendust on täheldatud näiteks harrastussportlastel, kaalujälgijatel, poliitikutel pärast valimiskampaaniat, teadlastel pärast kraadi kaitsmist, tudengitel ülikooli lõpetamise järel.

Miks võib pärast saavutust masendus tekkida?
Neid inimesi, kellega see juhtub, ühendab keskendumine eesmärgile. Eesmärk annab fookuse, kuhu me kogu oma pingutuse suuname. Tihti seob inimene eesmärgi mingisuguste ootustega – kui eesmärk saab ühel hetkel täidetud, peab midagi olema teistmoodi.

Tegelikult loome endale kujutluse või illusiooni, et kui mingi asi tehtud saab, siis midagi juhtub. Näiteks olen pärast pingutust kõhnem ja jäängi selliseks või kui olen elus esimese triatloni läbinud, olen palju õnnelikum. Oodatakse muutust, sest eesmärk oli nii suur ja selle nimel oldi väga distsiplineeritud, muretseti, pandi ettevõtmisse hästi palju energiat ja kujutati ette, milline preemia pingutusele peaks järgnema. Natuke veel, ja siis hakkab kergem.

Kui aga sündmus, mis kestab ise tavaliselt üsna lühidalt, kätte jõuab, selgub, et järgmisel päeval tõuseb päike ikka samast kohast. Elu läheb edasi ja tuleb välja, et paljude jaoks polnud meie pingutus kuigi eriline.

Võib-olla on inimene pärast pikka pingutust nii väsinud, et ei jaksagi enam eriti rõõmu tunda?

Kui pingutus on olnud väga intensiivne, ollakse loomulikult väsinud. Sportlane on füüsiliselt ära kurnatud, teadur vaimselt üle pingutanud. Võib-olla on inimene väga vähe maganud ja puhkusele vilistanud, sõpradega läbikäimist vähendanud ja sidunud oma väärtuse väga selgelt sündmuse õnnestumisega. Ja ehkki kõik õnnestubki suurepäraselt, avastab ta väsimuse ja pingelanguse taustal, et mitte midagi ei ole muutunud, ning tekkida võib hoopis kaotusetunne.

Kas niisugune masendus on seotud harvade suurte eesmärkidega?

Tippsportlastel ei ole ma seda eriti näinud. Või vähemalt ei ole see olnud nii oluline, et keegi oleks selle üle kurtnud ja eraldi probleemina välja toonud. Pärast üht võistlust läheb tsükkel edasi, ka puhkus on osa treeninguprogrammist, samuti ümbritseb tippsportlast tugistruktuur – treenerid, treeningukaaslased. Pigem ohustab saavutus- järgne depressioon harrastussportlasi, kes tegutsevad üksinda, näiteks treenivad aasta aega ühe maratoni nimel. Või kunstnikke, kes pikalt valmistuvad ateljeeüksinduses näituseks.

Meie psüühika on nii loodud, et kui kujutame mingit sündmust ette, siis tundub, et sündmus justkui ongi juba aset leidmas, ja me rõõmustame ette. Tagantjärele ei pruugi rõõmukogemus olla nii võimas, kui pingutades lootsime. Olgu see siis väsimuse või millegi muu pärast, aga võime tunda, justkui oleks meilt rõõm ära võetud. Ootasime, ootasime, aga ei tulnudki seda suurt rõõmutunnet.

Kas saavutusjärgset masendust on kuidagi võimalik ära hoida?

Tuleks täitsa sellega arvestada, et niisugune asi juhtub. See on normaalne, et psüühika pingutusele nõnda reageerib. Kui oleme pikka aega keskendunud ühele asjale ja järsku fookus kaob, eesmärki ei ole, tekib tühjusetunne. 

Tegelikult on kogu inimese käitumine eesmärgipärane. Me ärkame hommikul üles ja hakkame kohe midagi tegema: viime lapse lasteaeda ja seejärel läheme tööle. Kogu elu käib mingisuguse fookuse järgi.

Tühjusetunde ärahoidmiseks või leevendamiseks tuleb seda teadvustada ja isegi ette planeerida: mis ma siis teen, kas suhtlen rohkem sõpradega, tegutsen koos perega, loen midagi, mida ammu olen tahtnud lugeda.

Kas kohe tuleb välja mõelda mingi uus eesmärk?

Just. See, millega kohe pärast pingutavat ettevõtmist tegelema hakata, võiks olla juba ette plaanitud. Ei pea ootama, et eesmärgi saavutamine mind iseenesest premeeriks, vaid premeerida ennast ise millegi muuga veel. Kas või magada ennast välja.
Me ei peaks jagama oma elu üksikuteks eesmärkideks, vaid käsitlema seda nagu protsessi, arengut. Et praegune oli ainult üks sündmus elus, kohe keskendun järgmisele.

Kas mõnel inimesel on seesuguseks masenduseks rohkem soodumust kui teisel?

Soodumus võib tuleneda sellest, milliseid eesmärke inimene endale seab. Tulemuseesmärke püstitada on ohtlikum variant. Rohkem ohustab masendus siis, kui kujutame eesmärki ette mingisuguse isoleeritud sündmusena, mitte protsessi osana. 

Sest kui seame endale ülesandeid niimoodi, justkui oleksid need järjestikused sammud, mida oma teel astume, on fookus edasisuundumiseks kogu aeg olemas.

Kas või kuidas saab saavutusjärgset masendust ravida?

Tavaliselt läheb saavutusjärgne masendus iseenesest üle. Kestab umbes kaks nädalat ja seejärel hakkab tasapisi tulema ka rõõm ja rahulolu. See, et olen masenduses, ei tähenda, et nüüd jäängi masendusse kinni.

Kui musta augu peale ära ehmatada ja hakata mõtlema, mis mul viga on, võib tekkida ka püsivam masendus. Eriti juhul, kui tegemist on perfektsionistiga, kes kunagi ei pea tulemust piisavalt heaks ja võtab nii endalt üldse ära võimaluse rõõmu tunda.

Mida öelda saavutusjärgset madalseisu kogenud lavastajale?

See oli seisund, kus inimesel kadus järsku fookus ära. Ta oli muretsenud, vastutanud ja mõelnud kõigi tagajärgede peale. Ta oli teadlik, kui oluline see asi on, ja mitte ainult talle, ning see muutis sündmuse veel tähtsamaks. Kui ettevõtmine läbi sai, psüühika seisund muutus, sest enam ei olnud midagi, mille nimel tegutseda. 

Füüsilise ja vaimse väsimuse foon suurendab tundlikkust ja kõik tundub palju mustem või palju valulikum. See on hästi loomulik reaktsioon ega viita mingisugusele psüühikahäirele või -hädale. Järgmine kord lihtsalt tuleb anda endale aru, et väga suure tõenäosusega võib niimoodi minna, ja mõelda, kuidas saaks teha olukorra endale meeldivamaks. 

Eesmärgi puudumine on stressi tekitav olukord. Eesmärgi saavutamine tähendab seda, et tuleb võtta uus eesmärk. Keskenduma ei peaks mitte tulemusele, vaid nautima protsessi. Tulemus ise ei olegi võib-olla nii tore, sest kestab ainult ühe hetke. Aga kui oskame protsessi nautida, võime sellest väga palju rõõmu tunda.

Lähedaste tugi

Jaga toetust inimesele, keda on tabanud saavutusjärgne masendus.

Tunnusta teda, kuid tee seda hästi spetsiifiliselt, öeldes näiteks, et just selle asjaga said sa väga hästi hakkama või et just see koht tuli sul hästi välja ja vahva, et sa selle ära tegid.

Ära ütle üldiselt, et küll sa oled tubli. Üldsõnaline tunnustamine ja kiitmine pigem kõigutab eneseusku: kui ei ole konkreetseid tähelepanekuid, võib inimene tunnetada, et tegelikult ei olegi talle midagi head öelda. Plaani toetavaid tegevusi juba ette, ära oota aega, kui su lähedane on juba mustas augus, sest siis ei taha ta midagi kuulda ega näha.

Allikas: Aave Hannus