Meeled

Lugu avaldati esmakordselt 2013. aasta jaanuari Tervis Plussis.

Õpi ennast hindama 

Kadi Kütt, holistiline terapeut ja joogaõpetaja, 25. jaanuar 2015, 15:12
Foto: PantherMedia / Scanpix
Algaja terapeudina imestasin, kuidas me iga kliendiga jõuame ikka ja jälle enesehinnangu küsimuseni. Nüüd tean, et just selle teemaga tegelemine tasub end ära, kuna enesehinnang mõjutab meie vaimset ja füüsilist heaolu ning hakkamasaamist nii tööl kui ka lähisuhetes.

Mõne aja eest käis teraapias Allan (38) – pikk, sirge rühi ja pealtnäha enesekindla hoiakuga mees, kes on teinud kiiret karjääri ja töötab nüüd keskmise suurusega firma juhina. Ta on ellu lükanud suuri projekte ja saavutanud märkimisväärset edu. Kuid tööst rääkides vajuvad mehe õlad longu ja näol peegeldub väsimus. “Ma olen surmani tüdinud sellest, et pean iga oma sõna kaaluma, justkui alluvad ootaks vaid seda, et ma vea teen ja end paljastan.”

“Mis see on, mille sa sel juhul paljastaksid?” küsin Allanilt.

“Rumaluse ja saamatuse. Iga kord, kui uut projekti alustan, tunnen end jube ebakindlalt, aga panen ette mina-oskan-kõike-maski ja rabelen nagu hull,” tunnistab mees. Allani väärtuse mõõdupuuks on see, kas tal õnnestub midagi erilist saavutada ja kas ta saab teiste tunnustuse osaliseks. Tunnustust on loomulikult liiga vähe, see-eest kuuluvad igasse päeva antidepressandid ja unerohutabletid.

“Miks sa kolleegidelt abi ei palu?” küsin.

“Mismoodi ma edaspidi oma sõna siis maksma panen?” vaatab mees mind imestunult.

Liia (46) mureks on armukadedus, mis on üks tüüpilisi madala enesehinnangu väljendusi. “Kui oleks minu teha, ei laseks ma abikaasat üksinda uksestki välja. Kust ma tean, kellega või mida ta teeb?!” muutub naise hääl nõudlikuks. Asi on läinud nii kaugele, et Liia jälgib mehe nägu, kui see telerit vaatab, ja küsib iga kord, kui ekraanile ilmub mõni nägus naisterahvas: “Sa vist tahaksid pigem temaga abielus olla?”

“Mida sa samal ajal tunned?” uurin.

“Ma teen seda kõike sellepärast, et ma armastan teda väga-väga.” Vaevalt küll. Pigem on naise enesehinnang nii madal, et ta ei suuda uskuda, et keegi võiks temasugust armastada.

Et enesehinnang on võtmeküsimus, kogen ikka ja jälle ka oma nahal. Mu elus toimus hiljuti suur muutus ja minust on saanud kasuema kahele lapsele. Nagu lastega ikka, tuleb meilgi aeg-ajalt ette vaidlusi, kes peaks tühjakssöödud pudrukausi kraanikaussi tõstma, miks on mõistlik teksade asemel vateeritud talvepükse kanda või miks on vastu ööd süüa kahjulik.

Äkki ma ei saa lastega hakkama? Kui ma seekord järele annan, siis nad ei kuula mind enam! Mis saab siis, kui ma neile ei meeldi? Juhtub veel praegugi, et unustan – ma olen piisav just sellisena, nagu olen.

Tõestades ja sooritades

Enesehinnangu kujunemine algab lapsepõlvekodus. Vanemate hoiakud ja käitumine on see, mille põhjal tekib lapsel ettekujutus enda isikust. Kes on lapsepõlves tundnud piisavalt armastust, hoolivust ja otsustamisvabadust, tunneb end väärtuslikuna, ilma et seda kogu aeg tõestama või teistelt kuulma peaks. Sellisel inimesel on kerge austada iseennast, mõista teisi, suhelda ja end teostada.

Seevastu inimene, kes on pärit kodust, kus nõudlikkus, reeglid ja vigade mittelubamine on normiks, on suure tõenäosusega ülemäära kriitiline ja talle on saanud harjumuseks mõista halastamatult enda üle kohut. Vanematelt on temani jõudnud sõnum, et ta ei ole piisavalt hea, ja nii elab ta oma täiskasvanuelu end pidevalt tõestades.

Kui vanemad on kontrollinud lapse kõiki käike ja suhteid, on tal hilisemas elus keeruline avaldada initsiatiivi ja leida endas otsustusjulgust. Liia isa koostas tütrele päevakava ja kontrollis selle täitmist veel gümnaasiumiski. Paariminutiline hilinemine tõi kaasa häbistamise. Liia õppis õige ruttu ära, et elu on normaalne vaid siis, kui ta käitub isale meelepäraselt.

Normaalse enesehinnangu kaotus võib mõnikord olla mõne teise probleemi tagajärg. Näiteks pikka aega kestnud haigus, lähedase surm või abielu purunemine võivad inimese enesekindlust tugevalt õõnestada ning tekitada saamatustunnet.

Kuidas elu õnnelikumaks luua?

Kui tahame oma praeguses elus midagi muuta, peame kõigepealt kindlaks tegema, kus on probleemi juured. On teraapiavorme, mille käigus on võimalik uurida lapsepõlvest pärit uskumusi, mis on praeguse enesehinnangu loonud. Aga isegi kui teame täpselt, mis meie elus ei tööta ja kust on probleemid pärit, ei piisa sellest.

1. Tee endale selgeks, mida sa tahad. Selle ülesande igapäevane harjutamine tähendab, et teadvustad endale pidevalt asju, mis sind TÕESTI õnnelikuks teevad ja mis mitte. Sest kui sa ei tea, mida tahad, siis kuidas oskad endale parimat pakkuda? Oma sügavaimate vajaduste teadvustamine on märk suurest tarkusest ja vaimsest küpsusest.

Võta endale aega ja pane kirja, mida su hing ihaldab! Teen seda harjutust sageli ka klientidega. Uskumatu, kui keeruline on inimestel endale midagi head lubada!

Küsin ka Liialt, mida ta armastab, millega tahaks tegeleda ajal, kui mees omi asju ajab. Naine mõtleb pikalt, ohkab ja ütleb, et talle tulevad pähe vaid asjad, mida nad on mehega koos teinud. “Kindlasti on su südame sügavas sopis mõni unistus, mida sa pole ehk julenud väljagi öelda...” julgustan teda ettevaatlikult, aga saan vastuseks vaid tumma pearaputuse.

2. Lõpeta enda kritiseerimine ja teistega võrdlemine. Me kõik oleme mingil moel ebakindlad, igaüks kogeb olukordi, mil eneseusaldus lööb kõikuma. Süüdistame end tehtud vigades ja kirume väljaöeldud kohatute sõnade pärast.

Ära mõista end hukka! Lihtsalt pane selliseid destruktiivseid mõtteid tähele ja lase need siis vabaks. Anna alati oma parim – see on ainus, mida sul teha on vaja. Ja kui sa andsid oma parima ja see ei kukkunud välja nii, nagu sina või keegi teine lootis, ei pea sa end selle pärast süüdi tundma ega hukka mõistma.

Nii on sul kergem suhtuda hoolivalt ka teistesse – mitte kritiseerida, mitte välja naerda, vaid sügavalt mõista.

Kui tahad end kellegagi võrrelda, siis võrdle end selle minaga, kes olid veel eile. Võrreldes end teistega, sead endale eesmärgid, mida suure tõe-näosusega täita ei suuda, kuna need pole SINU eesmärgid.

3. Kiida end ja ole endale tänulik. Kriitika murrab su vaimu, kiitmine ehitab selle üles.

Kiida end ka väikeste edusammude puhul! Mõtle läbi ja pane kirja, millised on su anded, mis sul hästi välja tuleb. Näen sageli, KUI keeruline see inimestele on. Annan nii Liiale kui Allanile kodutöö: pangu kirja kümme oma kiiduväärt omadust-oskust, mille eest tasub tänulik olla.

“Seda peaks küsima nende käest, kes mind tunnevad,” püüab Liia kõrvale põigelda. Aga mina jään endale kindlaks, sest kes teine ikka meie andeid paremini teab, kui me ise!

Muidugi on raske seda ülesannet täita, kui meid on kasvatatud vaimus, et enda kiitmine on kurjast, aga nagu kõige muu puhul, aitab siingi harjutamine. Allan saab pika nimekirja, kuid tunnistab, et seda ta tuttavatele küll näidata ei julgeks. Kuid tubli algus on tehtud! Liia aga teatab järgmisel seansil, et kodutöö “läks täitsa meelest”.

4. Luba end aidata. Küsi sõpradelt-kolleegidelt abi, kui seda vajad! Sa ei pea kõigega ise hakkama saama, paljalt oma tahtejõu najal punnitama! Abi palumine ei tähenda, et oled nõrk või saamatu. Vahel seisneb tugevus just julguses abi küsida. Ja nii võid üllatuda, kui palju on tegelikult su ümber häid ja abivalmis kaaslasi.

Ka abipalumine on harjutus, mida oma teraapiaklientidega sageli teen. Nii palusin ka Allanil kirja panna, milles ta abi vajab. Pika vastupunnimise peale sai esimese korraga mõni rida ikka kirja, ehkki mees tunnistas, et abi paluda on talle alandav.

Tõsi, kui teraapiast oli möödas paar kuud, sain Allanilt kirja, kus ta teatas, et tegi oma nimekirja (tervelt 12 punkti!) koosolekul alluvatele teatavaks ja delegeeris ülesanded. Rõõmustasin koos temaga.

5. Ole kannatlik ja enda vastu leebe. Ennast muuta on raske ja see nõuab aega, seda küll. Anna siis endale aega! Kui õpid midagi uut või teed midagi esimest korda, ei oota sa ju endalt veatut tulemust? Vahel seame ise oma lati nii kõrgele, et hoovõttu on hirmutav alustada.

Kõige tähtsam on olla kannatlik. Taoistid teavad, et enne võitu tuleb taluda paljusid lüüa-saamisi, sest rumal on eeldada, et sa võitlusel kunagi haiget ei saa või sind maha ei heideta. Aga ükskord jääd jalule ja siis hakkavad harjutamise tulemused endast märku andma.

Sõlmi rahu oma sisemise perfektsionistiga (kui sa pole just piloot või ajukirurg)! Luba endal oma eksimuse üle naerda. Enamik asju pole ju sugugi elu ja surma küsimus!

6. Armasta ennast juba täna. Vene kirjanik ja psühhoterapeut Vladimir Levi on öelnud: “Igasuguse enesetäiustamise esmane tingimus on anda endale õigus ennast armastada koos kõigi puudustega, olenemata kellestki või millestki. Ainult niisuguse endassesuhtumise puhul on mõtet enda kallal töötada – sest milleks täiustada seda, mida sa ei armasta?”

Jah, see pole kerge, aga tasub vaeva tuhandekordselt. Kui sa oled end juba TÄNA valmis hindama, siis oled juba TÄNA valmis vastu võtma kõike head. Kui oled õppinud ennast armastama hoolimata oma puudustest, siis suudad südamest hoolida ka teistest inimestest.

Tegutse sellega kogu oma olemuses, pühendu tõeliselt ja ehedalt! Ole enda armastamises hoolikas, tähelepanelik ja põhjalik! Harjuta iga päev, kuni muutus on toimunud.

Samal teemal

28. jaanuar 2015, 11:29
10 kasulikku nippi kroonilise haigusega toimetulekuks
24. jaanuar 2015, 17:32
Timmi oma sisemist kella!
23. jaanuar 2015, 18:07
Kuidas enesehinnang meid mõjutab?
6. jaanuar 2015, 13:40
Tänavu teisiti: 10 head põhjust, miks mitte liialt oma kehakaalule keskenduda