KÄTEPESU: Kui hügieeniline on eestlane tegelikult?Foto: AHTO SOOARU
Keha
24. jaanuar 2015, 07:00

Kas eestlane on räpakoll? (27)

Kui tihti te käsi pesete? Aga keha? Kui sageli vahetate ihupesu, sokke või voodilinu? Kas teate, mis on teie kodu kõige räpasem koht? Ja kas kohvi-kruus töölaual on kohvirantidest pruuniks parkunud või särab puhtusest nagu Fairy reklaam?

Tugev meik, korralikud kaubamärgiriided (ikkagi Gucci ja Calvin Klein!), sõrmused ja ehted, tugev sorts parfüümi. Otse ööklubist suurhaigla erakorralise meditsiini osakonda tulnud noore neiu välimus kiirgab edu ja seksikust.

Klubitrepil kukkudes viga saanud jala üle vaatamiseks tuleb teksad jalast ära võtta ning seal avanev pilt lööb arsti pahviks – nähtavale ilmub ihupesu, mis on võidunud ja haisev ning siin ei suuda päästa enam isegi parfüüm. Räpalõhn on võitu saanud.

"Meil ei ole aega eriti selliseid asju märgata, tööd on enamasti nii palju, aga selline vastuoluline pilt lihtsalt jääb mällu," räägib arst, kes haigeid erakorralise meditsiini osakonnas läbi vaatab.

Teine juhtum. Noormees, kellel teksade kohalt paistab uhkelt Hugo Bossi trussikupael, just nii nagu popilt kombeks.

Haige põlve üle vaatamiseks võtab poiss teksad ära ning arsti pilgule paljastuvad aluspüksid, millest on kõva kandmise tagajärjel alles kollakaspruun seelik – jalgevahel pole enam niidikübetki, mis pükse koos hoiaks.

Kolmas juhtum. Inimene tuleb plaanilisse vastuvõttu – ta teab, et peab oma jalad arstile ette näitama. Vabandades märgib ta, et tal on jalad pesemata. Seda tuleb ette.

Pesematuse lõhn

Kas Eesti inimeste hügieen on tõesti nii vilets? Tallinna linnatranspordis sõites võib oma nina põhjal järeldada nii mõndagi ning pesematuse järgi ei lõhna mitte ainult prükkarid.

"Sisuliselt ei ole seda keegi uurinud," ütleb Raul-Allan Kiivet. Tartu ülikooli tervishoiuinstituudi juhataja. Kunagi oli arstiteaduskonnas hügieenikateeder, kuid tänasel päeval need teemad arstiteadlaste uurimisvaldkonda ei kuulu.

Kiiveti sõnul on küsimusi – kui sageli keegi käsi peseb, ihupesu vahetab või voodisse uued linad paneb – üsna keeruline uurida.

"Seda pole viisakas küsida. Inimesed hakkavad rääkima seda, mida neilt oodatakse. Sealt ei saa tõepärast tulemust," ütleb ta.

Terviseameti epidemioloogianõunik Kuulo Kutsari sõnul puuduvad Eestis inimeste hügieeniharjumuste kohta uuringud.

"Hügieen on inimese enda vastutusel ja siin saab kõik alguse kodust," ütleb ta.

"Kui kodus pole käte ja enda pesemine tavaks, siis seda tava lihtsalt ei ole."

Ühte saab küll järeldada – mustade käte haigused (neist tuntuim on düsenteeria) on Eestis peaaegu ära kadunud. Seega, käsi pestakse paremini. Nõukogude ajal oli düsenteeriat lainetena ning Kutsari sõnul oli tihti põhjuseks see, et inimestel tihti puudusid elementaarsed võimalused hügieeninõudeid täita. Tualett oli, aga käsi polnud kusagil pesta.

"Käte puhtus on endiselt ülitähtis," rõhutab Kutsar.

Viimastel aastatel on terviseamet käte pesemise olulisust rõhutanud näiteks A-viirushepatiidi ja kõhugripi ennetamise valguses, aga mullu sügisel ka Aafrika ebolaepideemiast teavitades.

Käte pesemisel on lihtne reegel: neid tuleb pesta nii tihti, kui vajalik ja nii harva, kui võimalik.

Hiljutise lasteaedades korraldatud kätepesemist propageeriva kampaania taustal kordab terviseameti nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje osakonna peaspetsialist Annika Lemetsar üle reeglid, mis tema sõnul vähemalt lasteaialastele üsna hästi selged olid: käsi tuleb pesta alati enne sööki, alati pärast WCs käimist; kui käed on nähtavalt määrdunud; alati pärast õuest tulemist ja lemmikloomaga tegelemist. Samuti pärast nuuskamist.

Lemmikloomade karvadest või suust võib saada baktereid, mis loomale endale ei tee midagi, aga inimene võib tõsiselt haigeks jääda.

"Kassihammustuse puhul on ju üldteada, et see ei taha hästi paraneda," toob Lemetsar näite.

Kutsari sõnul on kõige mustem koht kodus köök, eriti must on nõudepesulapp. Kuigi paljudes kodudes peseb nõusid juba masin ning seega on seal hügieen paranenud. Mustuselt järgmised kohad on WC ja pesuruumid.

"Eraldi teema on lasteaedade mänguruumid, siin on küsimus selles, kuidas lapsele on kodus õpetatud seepi ja hambaharja kasutama," ütles Kutsar.

Muld linade vahel

Kui veetarbimise põhjal järeldusi teha, siis on iseseisvuse algusaegadest vett hakatud palju vähem kulutama – aastal 1992 kasutas keskmine Eesti inimene olmevett päevas 188 liitrit, aastal 2004 aga 83 liitrit, 2007. aastaks oli alanud vee tarbimises taas uus tilluke tõus – päevas 90 liitrit ning nüüdseks on see näitaja jõudnud 93,8 liitri peale. Kindel, et tilkuvaid kraane ja loputuskaste on vähem ning ka kastmisvett ilmselt veevärgist enam võtta ei raatsita. Kas see aga tähendab, et inimesed end harvem pesevad?

Voodipesu vahetamise sagedus oleneb samuti sellest, kui puhas on inimene, kes sinna magama heidab.

Haiglas on reegel, et pesu vahetatakse kord nädalas. Kui voodipesu on määrdunud, siis sagedamini, sedastab Lemetsar.

Mis kodudes toimub, selle kohta pole midagi teada.

Poolteist aastat tagasi on üks meelelahutusportaal oma lugejatelt küsinud: millal sina viimati voodipesu vahetasid?

Üle 2800 vastaja puhul ligi 40 protsenti oli vahetanud viimase nädala jooksul – see on Lemetsari sõnul üsna optimaalne.

Samas on üheksa protsenti vastajaid, kes on vahetanud linu viimase kolme kuu jooksul, seitse protsenti sai puhtad linad voodisse viimase poole aasta jooksul ning kuus protsenti on neid, kes pole voodis pesu vahetanud enam kui pool aastat.

Seal voodis on ilmselt juba selline kogus mustust, et hea tahtmise korral saaks voodis ka taimi kasvatada.

Küsitluse andmete usaldusväärsuses ei maksa aga ülemäära kindel olla.

Saun kord nädalas

Veel veerand sajandit tagasi oli Eestis üsna tavaline, et kord nädalas käidi saunas, vahetati pesu ja sellest piisas. Lemetsari sõnul on Põhjamaade hügieenikombed aga meilegi üle tulnud ning nüüd on üsna tavaline, et iga päev käiakse duši all ja vahetatakse ka ihupesu.

"Haiglas enne operatsiooni käiakse duši all. Ma olen kohtunud patsiendiga, kes pidas seda ebavajalikuks, ta olla laupäeval juba saunas käinud, sellest oli tema arvates küll," ütles Lemetsar.

Puhtusega ei maksa tema sõnul ka liiale minna, organismi loomulikult kaitsev mikroobikiht uhutakse maha ning kaitsevõime väheneb.

Viimastel aastatel on teadlased asunud põhjalikult uurima, kas aina steriilsem toit ning puhtam keskkond pole põhjuseks, miks allergiad, astma ja diabeet heaoluriikides aina sagedamini ette tulevad.

Ilma pesemisvõimaluseta on seitse protsenti elamisi

Mis inimeste hügieenivõimalustesse puutub, siis on Eesti Euroopa viie hulgas. Tagantpoolt.

Viie punase laterna hulka kuulub Eesti koos Rumeenia, Bulgaaria, Läti ja Leeduga. Andmed pärinevad 2011. aasta rahvaloendusest, mille kokkuvõtte statistikaamet möödunud aasta lõpus raamatuna avaldas.

Selle sajandi alguses oli Eestis veevärkide ehitamise buum. Kui sajandivahetuse rahvaloenduse andmeil oli veevärk 83 protsendis eluruumidest, siis 2011. aastaks olid veetorud majja jõudnud ligi 95 protsendil majapidamistest.

Selle vastu, kas majas leidub pesemiseks sooja vett, rahvaloendajad huvi tundma ei pidanud.

Kui aastal 2000 oli vann või dušš olemas ligi 84 protsendil eluruumidest, 2011. aastal oli see näitaja 87 protsenti. 2011. aastal oli kas vannis, duši all või saunas võimalik end pesta 93 protsendil eluruumide elanikest.

Euroopa Liidu liikmesriikide keskmisena on pesemisvõimaluseta kolm protsenti elamistest, Eestis tervelt seitse protsenti.

Tualett läks rahvaloenduses kirja, kui see asub majas sees. Õuel asuvaid kuivkäimlaid arvesse ei võetud. 2011. aastal oli tualett 88 protsendil eluruumidest, 2000. aastal oli majas sees võimalik ihuhädasid kergendada 73 protsendis eluruumidest.

Enamasti on tualett puudu talumajades, mis on ehitatud enne sõda. Kuivõrd neis majades elab aga inimesi keskmisest vähem, siis tegelik olukord nii hull ei ole – iga kümnes eestlane läbi tuisuilma õue asjale minema ei pea.

Siiski võime rahvusena endale õnne soovida. Alles sada aastat tagasi oli tualett isegi õues asuva kuivkempsuna siinmail peaaegu tundmatu. Häda õiendati põllu- või metsaveeres, talvel külmal ajal laudas.

Kui tihti vahetada voodipesu?

USA väljaanne Good Housekeeping soovitab voodipesu vahetada kahe nädala tagant. Patju ja tekke peaks puhastama ja pesema kaks-kolm korda aastas.

Ööriideid võiks kanda paar-kolm ööd. Kui enne magamaminekut duši all käia, siis nädal. Käterätikuid ja vannilinu peaks pesema pärast kolme-nelja kasutuskorda.

Tõbi lemmiklooma karvadest

Isegi kõige paremini kasvatatud kass käib ja vilksab korra pererahva söögilauale, kui omanik parajasti pilgu kõrvale pöörab. Koer nuusib oma ninaga tänaval ning tõmbab mõni minut hiljem peremehel üle näo.

Eesti maaülikooli veterinaarepidemioloogia professor Arvo Viltrop on juhtimas uuringut haigustest, mida inimesed saavad koduloomadelt.

Nii koera- kui kassipidajate esimene reegel on: pärast loomaga tegelemist tuleb käed puhtaks pesta, rõhutab ta.

Haigusi, mida karvased lemmikud võivad peremeestele kanda, on suur hulk.

Üks rängemaid näiteks alveokokk-paeluss, mis rebaste vahendusel on jõudmas linnadesse ning võib sealt edasi koerte kaudu jõuda inimeseni.

Haigus annab end tunda alles 10–15 aasta pärast. Tihti avastatakse parasiidikolle inimesel juhuslikult – ultraheliuuringu või tomograafia käigus. Sümptomeid ei pruugi patsiendil olla aastaid. Paelussivastsed, kes punuvad endale pesa inimese maksas, aga ka kopsus, vooderdavad oma eluaset seestpoolt. Inimorganism omakorda saab aru, et võõrkeha tuleb organismist eemal hoida.

Nii ehitatakse kahekihiline tsüst, mis ajapikku paisub. Inimene hakkab seda tundma alles, siis, kui see oma suurusega teistele organitele survet hakkab avaldama.

Kui tsüst maksast avastatakse, siis on tihti ainsaks lahenduseks maksasiirdamine.

Kuid Viltropi sõnul on ka süütumaid asju – näiteks kassisolkmed.

Rusikareeglina peaks kassile andma kaks korda aastas ussirohtu. "Kuigi looma võiks lasta uurida, niisama heast peast pole mõtet rohtu anda," ütles Viltrop.

Pooled Eesti täiskasvatutest kannavad toksoplasmaparasiiti, mingil põhjusel on see Eestis rohkem levinud kui naaberriikides. Sedagi parasiiti kannavad edasi kassid.

Toksoplasmoosi põhjustab rakusisene algloom Toxoplasma gondii. See on haigus, mis võib põhjustada rasedatel nurisünnitusi ja enneaegset sünnitust.

Taanis tehtud uuring näitas, et toksoplasma võib ühtlasi mõjutada inimeste käitumist: nakatunud kipuvad endale sagedamini kätt külge panema.

Miks basseinivesi kloori järele haiseb?

Kas eesti mehed on kõik moslemid, imestas Soome ajakirjanik Sami Lotila. Ta ei jätnud vahele pea ühtki kolumni, ilma et poleks meelde tuletanud eesti meeste kommet istuda ujumispükstega saunas.

Viimastel aastakümnetel on kogu Eestis kerkinud uhkeid ujulaid ja veekeskusi.

Enamasti tuletab silt sauna uksel meelde, et ujumisriided tuleks sauna minnes seljast võtta. Ometi näeb ujulates alatasa saunalisi, kes oma ihu ujumisriiete varjus leilitavad.

Tartu Aura veekeskuse juhataja Kairit Matto sõnul on ujumisriided saunalaval halvad lausa kahes mõttes.

Esiteks inimene saunas higistab ning see higi nõriseb ujumisriiete kanga sisse ning kui ennast pärast sauna mitte väga hoolikalt ei pesta, siis rändab higi pükstega basseinivette.

Teiseks aga on ujumisriided basseinis saanud klooriseks ning kuumas saunaõhus klooriühendid aurustuvad. Need aurud ärritavad aga kopse, silmi ning mõnel saunalisel võib see hinge kinni lüüa. Eriti hulluks võib enesetunne minna neil, kes vaevlevad allergia või astma käes.

Lõhnab, järelikult must

Matto sõnul hoiavad veekeskuse instruktorid silma peal, et inimesed päris kuivade ujumisriietega – mis on ilmne märk sellest, et enne basseini minekut on duši all käimata jäänud – vette ei läheks.

Ta möönab siiski, et veekeskuse töötajate tähelepanekute järgi on viimastel aastatel inimeste hügieeniharjumused veidi paranenud.

Kirbe klooriving, mis silmad kipitama ajab, on basseinivee puhul märk, et keegi on läinud vette pesemata.

Basseinivee desifitseerimiseks lisatakse veele vaba kloori, mis on lõhnatu ja hoiab veel puhta ja selge.

Kloorilõhn on märk, et vaba kloor on ühinenud vees leiduvate lämmastikühenditega – higi, uriini, bakterite, aga ka kosmeetika või valuvastaste salvidega.

Seotud kloori nimetatakse ka kloramiinideks, just need tekitavadki kloorihaisu, mis arvatakse ekslikult olevat märk sellest, et basseinivette on liiga palju kloori lisatud. Kloramiinid ärritavad silmi, nahka ja hingamisteid.

Terviseameti tööplaanides on sel aastal ujulate terviseohutuse põhjalik uurimine.