Mis juhtub, kui... mul on külmakahjustus?

Kõige külmakartlikumad

… on kehaosad, kus nahaalust rasvkude on vähe: ninaots, põsenukid, kõrvad, varbad ja sõrmed. Külmakahjustused tekivad miinuskraadide ja jäise tuule koosmõjul. Isegi nulli­lähedane temperatuur võib niiske ja tuulise ilmaga ohtlikuks kujuneda. Alajahtumist esineb ka pluss­kraadidega, kui sajab vihma – keha kaotab vees soojust 25 korda kiiremini kui õhus.

Alajahtumist soodustavad märjad riided, külmad ruumid, alkoholijoove, alatoitumus, keha­line ja vaimne kurnatus, vere­ringehäired, kroonilised haigused ja liikumatus. Kergemini võivad maha jahtuda eakad ja lapsed.

Organismi kaitse

Kohe, kui külm õueõhk näkku paiskub, hakkab keha end ise isoleerima, juhtides verd nahast ja väljaulatuvatest kehaosadest – nt sõrmedest ja varvastest – eemale, enda sisemusse. See aitab piirata kaotatava kehasoojuse hulka. Keha teine reaktsioon on kerge värisemine. Suurem värin algab alles siis, kui üleüldine kehatemperatuur alaneb.

Enneta!

Külma käes liikudes kontrolli pidevalt, kas tunned kinda ja saapa sees oma sõrmi ja varbaid;

• krõbeda pakasega on palju abi näomaskist;

• kreemita nägu rasvase külma ilma kreemiga ja määri huuli hügieenilise huulepulgaga.

Mitte mingil juhul ei tohi kasutada niisutavaid, veesisaldusega kreeme!

Rõivastus olgu kihiline. Riided ei tohi pigistada, sest siis on verevarustus häiritud ja külmetumise oht suurem.

Saapad ei või olla kitsad ega takistada vere ringlemist jalgades – varbaid peab saama liigutada.

Karasta end! Karastatud suudavad jäise temperatuuriga kohaneda ning soojust tunduvalt tõhusamalt toota ja säilitada.

Külmumise tunnused

Esialgu tekib nõeltega torkimise tunne;
• seejärel muutub nahk kahvatuks, järgneb tuimus;
• nahk pakseneb ja jäigastub;
• kahjustatud nahapinna värvus muutub: esmalt valgeks, siis laiguliseks ja siniseks.

Taastumisel ehk ülessoojenemisel võib nahk punetada või olla sinaka varjundiga, turses, kuum, valulik ja villiline.

Mõõduka mahajahtumise korral nõrgeneb mõtlemisvõime, esinevad mälukaotus, üks­kõiksus- ja tardumusseisund. Kontakt ümbritsevaga kaob, kannatanu teadvus hämardub ning ta näib unisena. Tekib lihasekangestus, pulss ja hingamine aeglustuvad ning ilmnevad südame rütmihäired.

Raske alajahtumise korral kaotab külmunu teadvuse, ei reageeri kõnetamisele, refleksid kaovad, südametalitlus muutub korrapäratuks ning võib peagi lakata. Süda seiskub 15 kraadi juures.

Külmakahjustuse esmaabi

• Pea meeles, et soojendamine algaks seest väljapoole, mitte vastupidi!
• Vii kannatanu sooja!
• Eemalda keha tihedalt ümbritsevad rõivad!
• Anna külmunule sooja jooki!
• Külmunu peab rahulikult lamama või istuma.
• Vajadusel eralda külmetanu varbad-sõrmed üksteisest kuiva sidemega.
• Soojenda külmunut aeglaselt ja ettevaatlikult kehapinna pealt, kaenla alt, kubeme kohalt.
• Täiskasvanu võib tugeva valu korral võtta
paratsetamooli.
• Vajadusel vii kannatanu haiglasse.

NB! Ei tohi! 

• Ära pane kahjustatud kohta soojusallika vastu!
• Ära luba alajahtunul suitsetada!
• Ära hõõru külmunud piirkonda – see võib põhjustada vigastusi!
• Juhul, kui külmumine (tundetus, valge või sinine nahavärv) haarab labajalga, ei tohiks külmunud jalale astuda.
• Alkoholi pruukida ei maksa!