Marianne Mikko | Naised on perevägivallas ise süüdi? See pole üldse nii! (63)

Eelmist aastat jääb tähistama kindel edasiliikumine perevägivalla vähendamises. 2014. aasta lõpus liitus Eesti Istanbuli konventsiooniga.

Eurobaromeetri mõni aasta tagasi läbi viidud küsitluse järgi teab Eestis 39% inimestest sõprade või pereringis mõnda vägivalda kogenud naist. See on üks suuremaid näitajaid Euroopa Liidus. Sealsamas arvab 73% eestlastest, et naistevastane perevägivald on vastuvõtmatu ja peaks igal juhul olema seadusega karistatav. Eelmine aasta tõestaski, et meie kohtud on perevägivalla asjus märgatavalt karmimad kui veel kolm aastat tagasi.

Ent üks fakt on siiski antud olukorras kurb: Eestis alahinnatakse naistevastase perevägivalla täit tõsidust. Ühiskonnas on paraku juurdunud müüt, et naised on vägivallas ise süüdi ja see on justkui nende eraasi. See pole üldse nii! Eesti Naiste Varjupaikade Liidu juht ütles ülemaailmsel naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeval, et elame ikka veel olukorras, kus häbi tunneb ohver ja mitte peksja.

Olles rääkinud nii mitmegi perevägivalla all kannatanutega, siis tõsi on see, et peksa saanud naised kirjeldavad kui ühest suust oma suurt häbitunnet ja püüavad leida endas viga, miks mees tema vastu käe tõstis. Sellises keerulises olukorras ei tule ohvril tavaliselt pähe oma sinine silm, verevalum randmel või reiel kohe traumapunktis-politseis ette näidata ja juhtunu kohta seletuskiri kirjutada.

Tähtsusetu pole siiski ka tõik, et politseinikud on enamasti mehed. Kogu lugupidamise juures korravalvurite vastu on nad siiski vormi kandvad mehed, kel karmist tööst tulenevalt ka karm silmavaade. Vägivalla ohvril (naisel) on oma hapras olukorras üpris raske uskuda, et temast saadakse õigesti aru. Kannatanu vajab kaasatundmist. Üksainus vale pilk võib tappa naise niigi räsitud hinge. Lukku panna tema suu, mis peaks samas kõik kiretult ja üksikasjalikult ära rääkima.

Koduvägivallale on seega raske jälile jõuda. Reeglina toimuvad taolised stseenid kinniste uste ja ettetõmmatud kardinate taga. See on olukord, kus ohvrite timukad elavad omaenda kodus. Millegipärast tunneb naine oma pere hea nime ja käekäigu pärast tohutut vastutust.

Selline mahavaikimine ja perekonna nii-öelda näo säilitamine on ülimalt valus veel seetõttu, et enamasti tunnistavad verist vaatepilti lapsed, kes kannavad tuikavat hingehaava kogu elu endaga kaasas. Veritsev hing võib omakorda esile kutsuda vägivalla- ja kuritarvituste tsükli, mis hakkab korduma põlvest põlve.

Naised, kes on ühiskonnale oma peksmise lood ära rääkinud, väärivad suurt austust. Ja nad vajavad meie kõikide toetust. Usun, et me suudame ja tahame jagada oma armastust nendega, kes tegelikult on ületanud iseenda.

Istanbuli konventsioon omakorda tagab vägivalla all kannatavatele naistele suurema turvatunde kui eales varem. Nagu ka sunnib konventsiooniga liitunud riigi kohtusüsteemi karistama vägivallatsejaid kõige rangemal viisil.